Elu piibliaegadel. Muusikud ja muusikariistad

”Kiitke teda sarvehüüuga, kiitke teda keelpilli ja harfiga! Kiitke teda tamburiini ja ringtantsuga, kiitke teda keelpilli ja vilepilliga! Kiitke teda helisevate simblitega, kiitke teda kumisevate simblitega!” (LAUL 150:3—5, UM)

MUUSIKAL ja muusikutel on juba igiaegadest olnud Jehoova Jumala kummardamisel oluline koht. Näiteks kui Jehoova oli viinud iisraellased läbi Punase mere, hakkasid naised Moosese õe Mirjami eestvedamisel selle imeteo pärast võidulaulu laulma ja tantsima. Tantsijad saatsid end tamburiinil. See juhtum ilmestab hästi, kui tähtis oli iisraellastele muusika. Kuigi nad olid alles äsja Egiptuse sõjaväe eest põgenenud, olid paljudel naistel pillid käepärast ja mänguvalmis (2. Moosese 15:20). Sajandeid hiljem andis kuningas Taavet korralduse moodustada tuhandetest muusikutest koosnev orkester, kes mängiks muusikariistu jumalateenistusel kogudusetelgis. Pärastpoole mängis orkester Taaveti poja Saalomoni ehitatud templis (1. Ajaraamat 23:5).

Millest olid piibliaegade muusikariistad valmistatud? Kuidas need välja nägid? Mismoodi need kõlasid ja millal neid mängiti?

Muusikariistade rühmad

Piiblis mainitud muusikariistad olid valmistatud väärispuidust, pinguldatud loomanahast, metallist, sarvest ja luust. Mõned pillid olid kaunistatud elevandiluuga. Pillikeeled olid tehtud taimekiududest või loomasooltest. Ehkki muistseid pille on  säilinud väga vähe, on neist olemas palju kujutisi.

Piibliaegade muusikariistad võib jagada kolme põhirühma: keelpillid, näiteks harf, lüüra (1) ja lauto (2); puhkpillid, nagu sarv ehk šofar (3), trompet (4) ja ülipopulaarne flööt ehk vilepill (5); löökpillid, näiteks tamburiin (6), sistrum (7), simblid (8) ja kellad (9). Muusikud saatsid neil pillidel nii luule lugemist, tantsimist kui ka laulmist (1. Saamueli 18:6, 7). Mis kõige olulisem, muusikariistu kasutati sellesama Jumala teenimisel, kes on inimestele muusikaanni andnud (1. Ajaraamat 15:16). Vaadelgem nüüd igat pillirühma lähemalt.

Keelpillid. Harf ja lüüra olid kerged, kaasaskantavad pillid, mille keeled olid tõmmatud üle puitraami. Keelpilli mängis näiteks Taavet, et leevendada kuningas Sauli hingeängi (1. Saamueli 16:23). Keelpillid kuulusid ka orkestripillide hulka, mida mängiti Saalomoni templi pühitsemisel ja muudel rõõmuküllastel puhkudel, näiteks pühade ajal (2. Ajaraamat 5:12; 9:11).

Lauto oli teistsuguse kujuga kui harf. Enamasti olid sel vaid mõned keeled, mis olid tõmmatud üle kõlakastiga raami. Lauto keeled tekitasid võnkumisel arvatavasti samalaadset heli nagu praegusaegne klassikaline kitarr. Keeled olid tehtud korrutatud taimekiududest või loomasooltest.

Puhkpillid. Puhkpille on Piiblis sageli mainitud. Üks vanimaid puhkpille on juudi sarv ehk šofar, mis kujutab endast õõnestatud jäärasarve. See pill tekitab valju, läbilõikavat heli. Iisraellased puhusid šofarit, et sõjamehi lahingusse kutsuda ja et anda rahvale märguandeid (Kohtumõistjate 3:27; 7:22).

Veel üks puhkpill oli metallist trompet. Üks Surnumere kirjarullide seast leitud dokument annab alust arvata, et trompetite heliulatus oli üllatavalt suur. Jehoova andis Moosesele käsu valmistada kaks hõbetrompetit kogudusetelgi juures puhumiseks (4. Moosese 10:2—7). Aastasadu hiljem, Saalomoni templi pühitsemisel, kõlas  muude pillide hulgas 120 trompeti võimas hääl (2. Ajaraamat 5:12, 13). Trompeteid oli eri pikkusega. Mõne pikkus huulikust kõlalehtrini oli koguni 90 sentimeetrit.

Iisraellaste lemmikpuhkpill oli flööt. Sellel mängitud rõõmsad meloodiad ülendasid meeleolu perekondlikel koosviibimistel, pidusöökidel ja ka pulmapidudel (1. Kuningate 1:40; Jesaja 30:29). Kuid flöödimängu võis kuulda ka matustel, kus oli kombeks mängida kurblikke viise (Matteuse 9:23). (Vaata lk 14.)

Löökpillid. Iisraellastel oli ka mitmesuguseid löökpille, mida mängiti pidulikel puhkudel. Rütmilised helid kütsid üles tugevaid tundeid. Üks löökpille, tamburiin, kujutas endast puuvõru, mille peale oli pingule tõmmatud loomanahk. Kui muusik või tantsija tamburiini lõi, tekkis heli, mis sarnanes trummi löögikõlaga. Võru külge olid lõdvalt kinnitatud kellad ja nii kõlas võru raputamisel rütmiline helin.

Löökpillide hulka kuulus ka sistrum. See kujutas endast ovaalset käepidemega metallraami, mille külge olid kinnitatud põikvarvad. Varbade küljes rippusid metallkettad. Sistrumi kiire raputamisega tekitati terava kõlaga tärinat.

Veel teravama kõlaga olid pronksist simblid ehk taldrikud. Neid oli kahes suuruses. Suuri kumisevaid simbleid löödi jõuliselt kokku. Väikseid heledama kõlaga simbleid mängiti kahe sõrme vahel. Mõlemat tüüpi taldrikud pandi helisema kokkulöömisega, kuid need tekitasid eri tugevusega heli (Laul 150:5).

Eeskuju nüüdisajaks

Jehoova tunnistajad alustavad ja lõpetavad oma kristlikke koosolekuid muusika saatel laulmisega. Suurematel kokkutulekutel kasutavad nad laulmise saateks salvestatud orkestrimuusikat, kusjuures orkestris mängitakse nüüdisajal tavalisi keel-, puhk- ja löökpille.

Oma koosolekutel muusika saatel lauldes järgivad Jehoova tunnistajad muistsete iisraellaste ja esimese sajandi kristlaste eeskuju (Efeslastele 5:19). Nagu piibliaegadel elanud jumalateenijatele, meeldib ka neile ühendada poeesia kauni meloodiaga, et ülistada Jehoovat.

[Pildid lk 23]

(pole õiges suurusvahekorras)

(Vt trükitud väljaannet.)