▪ Enne taevasseminekut andis Jeesus oma jüngritele selged juhtnöörid teenistuseks, kuid nende hulgas polnud mingit poliitilist nõuannet (Matteuse 28:18—20). Seega elasid tema järelkäijad ka edaspidi põhimõtte järgi, mille Jeesus oli varem andnud: ”Makske tagasi keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale!” (Markuse 12:17).

Kuidas aitas see põhimõte Jeesuse jüngritel maailmas elada, kuid sellesse mitte kuuluda? Mille järgi pidid nad otsustama, kust jookseb piir keisrile ehk siis riigile kuuluva ja Jumalale kuuluva vahel?

Apostel Paulus pidas poliitikas osalemist lubatud piirist üle astumiseks. Raamatus ”Beyond Good Intentions — A Biblical View of Politics” on kirjas: ”Paulus kasutas oma Rooma kodakondsust küll selleks, et kaitsta end juutide ees, kes tema üle kohut mõistsid, ent ta ei teinud mitte kunagi poliitilist lobitööd.”

Millist juhatust andis Paulus kaaskristlastele? Sama raamat lisab: ”Tema kirjades usukaaslastele sellistes tähtsates linnades nagu Korintos, Efesos ja isegi Rooma pole mingit vihjetki poliitilistele nääklustele.” Samuti märgib see raamat, et Paulus ”käskis küll alluda valitsustele, kuid mitte ükski tema paljudest kirjadest ei sisalda vähimatki mõtet selle kohta, nagu peaks kohalik kirik toetama ühiskondlikke institutsioone”. (Roomlastele 12:18; 13:1, 5—7.)

Kristlased, kes elasid aastakümneid pärast Paulust, hoidsid samuti rangelt lahus oma kohustusi Jumala ja riigi ees. Nad olid lugupidavad poliitiliste valitsuste suhtes, kuid hoidusid poliitilisest tegevusest. Varemtsiteeritud raamatus märgitakse tolleaja usklike kohta: ”Kuigi algkristlased mõistsid, et neil lasub kohustus valitsusvõime austada, ei pidanud nad õigeks poliitikas osalemist.”

Ent umbes 300 aastat pärast Kristuse surma olukord muutus. Teoloog Charles Villa-Vicencio sõnab oma raamatus: ”Paistab, et Constantinuse ajal, kui poliitiline struktuur muutus, hakkasid paljud kristlased astuma sõjaväkke ning võtma vastu riiklikke ja poliitilisi ametikohti” (”Between Christ and Caesar — Classic and Contemporary Texts on Church and State”). Milleni see viis? Neljanda sajandi lõpus sai see religiooni ja poliitika sulam Rooma impeeriumi riigiusuks.

Ka tänapäeval õhutavad paljud religioonid oma liikmeid poliitikas osalema, kuigi nad ise väidavad end Kristust järgivat. Tegelikult aga ei järgi need religioonid ei Kristuse ega ka mitte esimese sajandi kristlaste eeskuju.