Elu piibliaegadel. Põllumees

”[Jeesus] ütles oma jüngritele: ”Jah, lõikust on palju, aga töötegijaid vähe. Seepärast paluge lõikuse Isandat, et ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele.”” (MATTEUSE 9:37, 38)

TÄHTSAID tõdesid õpetades kasutas Jeesus sageli näidetena viiteid põlluharimismeetoditele ja põllutööriistadele (Matteuse 11:28—30; Markuse 4:3—9; Luuka 13:6—9). Miks ta seda tegi? Sest ta elas põllumajanduslikus ühiskonnas. Paljud tema kuulajad järgisid maaharimistavasid, mis olid püsinud sajandeid muutumatuna. Nad said hästi aru Jeesuse viidetest argitoimetustele. Jeesus tundis tolleaegset elu läbi ja lõhki ning tänu sellele suutis ta inimesi oma õpetustega tegudele ajendada (Matteuse 7:28).

Me mõistame Jeesuse näiteid ja teisi piiblilugusid paremini, kui teame ühtteist esimese sajandi põllumehe elust: millist vilja ta külvas, milliseid tööriistu kasutas ja milliste raskustega ta silmitsi seisis.

Heitkem pilk põllumehe tegemistele. Lugegem viidatud kirjakohti ja mõelgem, mida me neist õppida võime.

Aeg külvata

Kaitstes silmi varahommikuste päiksekiirte eest, seisab põllumees ukselävel ja hingab täiel sõõmul rõsket õhku. Vihmad on päiksest põlenud mullapinna pehmemaks teinud. Käes on künniaeg. Põllumees upitab kerge puuadra õla peale ja seab sammud põllule.

 Seal paneb mees kaks pulli * ikkesse ja kehutab nad tööle. Adra rauast tera tungib kivisesse pinnasesse. Põllumees ei pööra adraga pinnasekihti ümber, vaid teeb üksnes madala uurded ehk vaod (1). Ader kisub vasakule ja paremale. Kündja näeb kurja vaeva ega vaata kordagi tagasi, et vaod sirged saaksid (Luuka 9:62). Maaharija ei tohi põllupiirist üle minna ja tal tuleb oma väikest maalapikest võimalikult tulusalt ära kasutada.

Vaod aetud, algab külv. Põllumees hoiab ühes käes odrakotti ning heidab teise käega hinnalist seemet paremale ja vasakule (2). Üle põllu jooksevad ka mõned kõvakstallatud teerajad, seepärast vaatab ta hoolega, et terad kukuksid vaid ”hea maa peale” (Luuka 8:5, 8).

Külvile järgneb äestamine. Põllumees kinnitab pullide taha astelpõõsa oksad ja käib nendega põllu üle. Ametis on ka käratsev linnuparv, kes nokib külvatud seemet, enne kui see mullaga kaetakse. Pärastpoole tuleb mees põllule veel kõplaga (3), et maad kobestada ja eemaldada umbrohi, mis võiks võrsuva vilja lämmatada (Matteuse 13:7).

Aeg lõigata

Kuud mööduvad. Sajab vihma. Küps odraväli õõtsub päikse käes ning põllud näivad valged (Johannese 4:35).

Lõikusajal on põllumehel ja ta perel käed-jalad tööd täis. Põllul haarab lõikaja vasakusse pihku kimbu viljakõrsi ja lõikab need paremas käes oleva rauast sirbiga läbi (4). Teised koguvad vilja kokku ja seovad selle vihkudesse (5). Vihud laotakse eeslite selga või vankritele (6) ja viiakse küla rehepeksuplatsile.

Päike särab kollase sõõrina kesk helesinist taevast. Pere peab viigipuu varjus väikse puhkepausi. Põllutöölised naeravad, jutlevad ja kinnitavad keha leiva, kõrvetatud terade, oliivide, kuivatatud viigimarjade ja rosinatega. Peale rüüpavad nad värsket allikavett (5. Moosese 8:7).

 Naaberpõllul koguvad järelnoppijad põllule jäänud vilja (7). Mõned on vaesed ja neil pole oma maad (5. Moosese 24:19—21).

Hiljem laotab põllumees viljavihud laiali küla rehepeksuplatsile, kõrgemale kõvale pinnasele. Pullid veavad nende peal rasket pahmarege ringiratast (8) (5. Moosese 25:4). Ree alla on kinnitatud teravad kivid või raudterad, mis kõrred peeneks lõikavad.

Põllumees ootab, et tõuseks õhtutuul (Rutt 3:2). Videviku saabudes hakkab ta puust mitmeharulise viskereha ehk ”tuulamislabidaga” (9) purustatud kõrsi õhku heitma (Matteuse 3:12). Viljaterad, mis on raskemad, kukuvad maha tagasi, aganad viib aga tuul minema. Põllumees kordab sama liigutust ikka ja jälle, kuni kogu vili on tuulatud.

Koidikul hakkavad põllumehe naine ja tütred vilja sõeluma, et eraldada sellest kivikesed (10). Odraterad langevad korvidesse, praht visatakse kõrvale. Saak on olnud külluslik. Mingi osa saagist valavad töölised anumatesse (11), ülejäänu panevad nad hoiule maasse kaevatud hoidlatesse.

Põllumees sirutab rehepeksuplatsil selga ja venitab väsinud lihaseid. Heldinud pilguga vaatab ta küla ümbritsevaid põlde. Ta silmad libisevad üle pärgamendikarva maalappide, kus turritavad kõrretüükad. Need annavad tunnistust päevi kestnud rängast töömurdmisest. Põlluharija silmitseb ka viinamägedel, oliivisaludes ning granaatõuna- ja viigimarjaistandustes askeldavaid töölisi. Külamees, kes läheduses oma aiamaad kaevab, viipab talle tervituseks. Tema põllulapike annab talle peagi kurke, läätsesid, ube, porrulauke, kikerherneid ja sibulaid. Põllumees tõstab silmad taeva poole ja tänab lühidalt, kuid südamest Jumalat kõigi heade andide eest (Laul 65:10—12).

[Allmärkus]

[Pildid lk 28-30]

(Vt trükitud väljaannet.)