Jehoova on avanud mu silmad

Jutustab Patrice Oyeka

Oli hiline pärastlõuna. Möödumas oli järjekordne päev sünges pimeduses. Istudes pimeda ja üksildasena, kõrvus raadio monotoonsed helid, otsustasin oma armetu eluga lõpparve teha. Puistasin mürgipulbri veeklaasi ja asetasin selle enda ette lauale. Soovisin veel viimast korda vannis käia ning end kenasti riidesse panna, enne kui surmavat jooki rüüpan ja kõigele lõpu teen. Miks tahtsin ma enesetappu teha? Ning kuidas olen ma veel elus, et seda lugu rääkida?

OLEN sündinud 2. veebruaril 1958 Ida-Kasai provintsis Kongo Demokraatlikus Vabariigis. Mu isa suri, kui olin üheksa-aastane poisike, ning ma kasvasin üles oma vanema venna juures.

Pärast kooli lõpetamist sain tööd kautšukiistanduses. Ühel hommikul aastal 1989, kui koostasin parasjagu oma kabinetis aruannet, läks mul järsku silme ees mustaks. Algul arvasin, et elekter läks ära, aga ma kuulsin, kuidas generaator töötab, ning pealegi oli alles hommik. Õudusega mõistsin, et ma ei näe midagi, isegi mitte pabereid enda ees.

Palusin kohe ühel oma alluval end esmaabitöötaja juurde viia. Viimane soovitas mul minna linna mõne kogenud arsti juurde. Saanud aru, et mu silmade võrkkestad on rebenenud ja olukord on tõsine, saatis see omakorda mind pealinna Kinshasasse.

Elu Kinshasas

Kinshasas konsulteerisin mitme silmaarstiga, kuid keegi ei suutnud mind aidata. Pärast seda, kui olin veetnud haiglas 43 päeva, andsid arstid mulle teada oma otsuse — ma jään elu lõpuni pimedaks! Mu pereliikmed viisid mind igasugustesse kirikutesse, et mind ime läbi terveks tehtaks, kuid kõik see oli asjatu.

Lõpuks kadus mul igasugune lootus nägemine tagasi saada. Mu ellu oli tulnud sünge pimedus. Olin kaotanud nägemise, olin kaotanud töö. Kaotasin ka oma naise: ta läks mu juurest ära ja võttis kaasa kõik, mis meil kodus oli. Häbenesin välja minna ja teiste inimestega suhelda. Tõmbusin endasse ja kössitasin päevad läbi kodus. Olin väga üksik ning tundsin end täiesti kasutuna.

Püüdsin kahel korral oma elule lõppu teha. Teisest korrast rääkisin selle loo algul. Mind päästis ühe sugulase väike poeg. Samal ajal kui mina vannis olin, võttis tema lihtsalt niisama mu veeklaasi ja kallas selle tühjaks. Õnneks ta ei joonud sellest. Oma suureks nördimuseks ei leidnud ma pesemast tulles oma klaasi. Siis tunnistasin perele üles, miks ma seda otsin ja mis kavatsus mul oli olnud.

Tänan Jumalat ja oma peret, et nad mul silma peal hoidsid. Minu enesetapuplaan nurjus.

 Tunnen elust taas rõõmu

Ühel pühapäeval aastal 1992, kui olin kodus ja parajasti suitsetasin, tulid mu uksele kaks Jehoova tunnistajat. Märgates, et olen pime, lugesid nad mulle piibliteksti Jesaja 35:5: ”Siis avanevad pimedate silmad ja kurtide kõrvad lähevad lahti!” Milline rõõm oli neid sõnu kuulda! Vastupidi sellele, mida oli lubatud mulle kirikutes, ei pakkunud tunnistajad imetervendamist. Selle asemel rääkisid nad, et võin saada oma nägemise tagasi Jumala tõotatud uues maailmas, kui ma vaid Jumalat tundma õpin (Johannese 17:3). Haarasin kohe kinni võimalusest uurida nendega Piiblit raamatu abil ”Sa võid elada igavesti Paradiisis maa peal”. Hakkasin käima ka kõigil koosolekutel kuningriigisaalis ja tegin oma elus muudatusi. Jätsin suitsetamise maha.

Kuid see, et olin pime, takistas mu vaimset kasvu. Niisiis läksin pimedatele mõeldud kooli, et Braille kirjas lugema ja kirjutama õppida. Tänu sellele oli mul võimalik võtta osa kuningriigisaalis antavast väljaõppest. Üsna pea alustasin naabruskonnas kuulutustööd. Tundsin elust taas rõõmu. Tegin edusamme ja pühendusin Jehoovale. Mind ristiti 7. mail 1994.

Armastuse kasvades Jehoova ja inimeste vastu, kasvas ka minu soov alustada täisajalist teenistust. Alates 1. detsembrist 1995 olengi täisajaline kuningriigikuulutaja. 2004. aasta veebruaris määrati mind kogudusevanemaks. Hindan väga seda ametit. Mõnikord kutsutakse mind piiblilisi kõnesid esitama ka teistesse lähikonna kogudustesse. Kõik need õnnistused toovad mulle suurt rõõmu ja aitavad meeles hoida, et ükski puue ei saa meid takistada, kui soovime Jumal Jehoovat teenida.

Jehoova on andnud mulle ”silmad”

Nagu varem mainisin, hülgas naine mu, kui pimedaks jäin. Kuid Jehoova on andnud mulle ühe väga erilise õnnistuse. Võiks öelda, et ta on andnud mulle silmad. Anny Mavambu, kes tuli mulle naiseks hoolimata mu puudest, on saanud mu silmadeks. Kuna ka tema on täisajaline kuulutaja, käib ta alatasa koos minuga Piibli sõnumit rääkimas. Samuti loeb ta mulle ette mu kõnede allikmaterjali, et saaksin Braille kirjas märkmeid teha. Ta on mulle tõeliseks õnnistuseks. Tänu temale olen kogenud, kui tõesed on sõnad ”Koda ja vara on isade pärand, aga arukas naine on Jehoovalt”, nagu ütleb Õpetussõnad 19:14.

Lisaks on Jehoova õnnistanud mind ja Anny’d kahe lapsega — poja ja tütrega. Kuidas ma küll igatsen paradiisi, et näha nende nägusid! Samuti on mul ülimalt hea meel, et mu vanem vend, kes on lahkelt lubanud meil oma maalapil elada, on Piibli tõe vastu võtnud ja end ristida lasknud. Oleme kõik samas koguduses.

Kuna Jehoova on mind nii rikkalikult õnnistanud, siis soovin oma puudest hoolimata tema jaoks aina rohkem teha (Malakia 3:10). Palvetan iga päev, et tema kuningriik tuleks ja kõrvaldaks kõik kannatused maa pealt. Olles Jehoovat tundma õppinud, võin tõesti öelda: ”See on Jehoova õnnistus, mis teeb rikkaks, ja ta ei lisa sellele valu” (Õpetussõnad 10:22, UM).

[Pildid lk 13]

Avalikku kõnet esitamas; koos pere ja vennaga