Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Võitlus hea sõnumi levitamise eest Tessaloonikas

Võitlus hea sõnumi levitamise eest Tessaloonikas

Võitlus hea sõnumi levitamise eest Tessaloonikas

Tessaloonika, mis on tänapäeval tuntud kui Thessaloníki ja Saloníki, on elav sadamalinn Kreeka kirdeosas. See linn etendas esimese sajandi kristliku koguduse ajaloos tähtsat rolli. Iseäranis väärivad märkimist sündmused, mis leidsid seal aset seoses rahvaste apostli, Pauluse misjonitööga. (APOSTLITE TEOD 9:15; ROOMLASTELE 11:13)

UMBKAUDU 50. aastal, kui Paulus oli teisel misjonireisil, saabus ta koos reisikaaslase Siilasega Tessaloonikasse. See oli nende esimene võimalus kuulutada head sõnumit Kristusest piirkonnas, mis kuulub tänapäeva Euroopasse.

Kui Paulus ja Siilas Tessaloonikasse jõudsid, oli neil värskelt meeles, kuidas neid oli Filippis, Makedoonia tähtsaimas linnas, pekstud ja vangi heidetud. Hiljem kirjutaski Paulus tessalooniklastele, et pärast seda, mis ta oli Filippis läbi elanud, kuulutas ta nende juures ”Jumala head sõnumit suure võitlusega” (1. Tessalooniklastele 2:1, 2). Kas Tessaloonikas võeti Paulus paremini vastu kui Filippis? Kuidas läks kuulutustöö selles linnas? Kas see osutus viljakaks? Enne nendele küsimustele vastamist heitkem pilk sellele muistsele linnale endale.

Tormise minevikuga linn

Nimi Tessaloonika tuleneb kahest kreeka sõnast — ”tessaallased” ja ”võit” — ning viitab seega võitlusele ja sõdimisele. Aleksander Suure isa, Makedoonia kuningas Philippos II lõi arvatavasti 352. aastal e.m.a üht hõimu Kreeka keskosas Tessaalias. Öeldakse, et selle võidu auks pani ta ühele oma tütrele nimeks Thessalonice. Thessalonice abiellus ühe Aleksandri võimujärglase, Kassandrosega. Umbes aastal 315 e.m.a rajas Kassandros Chalkidike poolsaare lääneküljele linna, millele ta andis nime oma naise järgi. Tessaloonika oli konfliktide tallermaaks kogu oma tormise ajaloo jooksul.

Tessaloonika oli ka jõukas linn. Sel linnal oli üks Egeuse mere parimaid looduslikke sadamaid. Rooma ajal asus see linn kuulsal magistraalil Via Egnatial. Tänu seesugusele strateegiliselt tähtsale kohale nii mere- kui ka maismaateede suhtes oli Tessaloonika üks Rooma impeeriumi kaubandussõlmi. Ajaloo jooksul ihusid sellele jõukale linnale hammast nii goodid, slaavlased, frangid, veneetslased kui ka türklased. Mõned neist vallutasidki Tessaloonika. Nüüd aga keskendugem Pauluse tegevusele Tessaloonikas, millega seal algas võitlus hea sõnumi levitamise eest.

Paulus saabub Tessaloonikasse

Kui Paulus mõnda uude linna kuulutama läks, pöördus ta tavaliselt kõigepealt juutide poole. Kuna juudid tundsid Pühakirja, oli Paulusel nendega vestlemiseks ühine alus, ning see võis aidata juutidel heast sõnumist aru saada. Ühe õpetlase arvates võis säärane tava näidata Pauluse muret oma kaasmaalaste pärast või siis seda, et juudid ja teistest rahvastest jumalakartlikud inimesed võisid olla Paulusele justkui hoolauaks tööle paganate seas (Apostlite teod 17:2—4).

Niisiis, kui Paulus saabus Tessaloonikasse, läks ta sünagoogi, kus ta ”arutles ... [juutidega] pühakirja põhjal, selgitades ja tõestades viidete abil, et Kristus pidi kannatama ja surmast üles tõusma”, ja ütles: ”Tema ongi Kristus, see Jeesus, keda ma teile kuulutan” (Apostlite teod 17:2, 3, 10).

See, mida Paulus esile tõstis — Messia identiteet ja tema roll —, oli vaidlusaluseks teemaks. Kujutlus kannatavast Messiast oli vastuolus juutide arusaamaga Messiast kui sõdalasest, kes vabastab nad Rooma võimu alt. Selleks et juute veenda, arutles Paulus nendega ja selgitas vaidlusalust teemat, tuues tõendeid Pühakirjast. * Paulus oli tõepoolest oskuslik õpetaja. Kuidas aga Pauluse kuulajad tema kaalukatele argumentidele reageerisid?

Viljakas, kuid katsumusrohke teenistus

Pauluse sõnumisse hakkasid uskuma mõned juudid, suur hulk kreeka proselüüte ja ”üsna palju mõjukaid naisi”. Väljend ”mõjukad naised” on igati sobiv, sest Makedoonia ühiskonnas olid naised lugupeetud seisuses. Nad võisid töötada kõrgetel ametikohtadel, omada kinnisvara ja tegeleda äriga. Samuti olid neil küllaltki suured kodanikuõigused. Naiste auks püstitati koguni monumente. Just nagu Filippi purpurimüüja Lüüdia, nõnda võtsid kristliku usu vastu ka Tessaloonika positsioonikad naised, kes võisid olla kas kõrgest soost või siis prominentsete meeste abikaasad (Apostlite teod 16:14, 15; 17:4).

Kõik see tekitas juutides suurt kadedust. Seetõttu värbasid nad ”mõned kurjad mehed turul logelejate hulgast ja moodustasid rahvajõugu ning ajasid linna mässama” (Apostlite teod 17:5). Mis meestega tegu oli? Ühe piibliõpetlase sõnul olid need mehed priiskajad ja kõlvatud inimesed. Ta lisab: ”Paistab, et nad olid Pauluse sõnumi suhtes ükskõiksed, kuid nii nagu muid jõuke, oli ka neid kerge üles kihutada ja igasugustele vägivallategudele õhutada.”

Juudid koos rahvajõuguga ”tungisid Jaasoni [Pauluse võõrustaja] majja ning otsisid neid [Paulust ja Siilast], et tuua nad rahvasumma keskele”. Kui Paulust ei leitud, pöördusid juudid linna kõrgeimate ametnike poole. Nad ”vedasid ... Jaasoni ja mõned vennad linna juhtide ette, karjudes: ”Need mehed, kes on pööranud pea peale kogu asustatud maa, on nüüd ka siin”” (Apostlite teod 17:5, 6).

Tessaloonikal kui Makedoonia pealinnal oli mõningane autonoomia. Linna valitsemisest võttis osa rahvakoosolek, kes lahendas kohaliku tähtsusega küsimusi. ”Linna juhid” ehk politarhid * olid kõrged ametnikud, kelle kohuseks oli korda hoida ja vaibutada konflikte, mis võiksid viia Rooma sekkumiseni ja linna privileegide kaotamiseni. Seega võisid linnaisad ärevusse sattuda, kui kuulsid, et kristlased ohustavad linna rahu.

Seejärel esitasid juudid kristlaste vastu kõige rängema süüdistuse: ”Need mehed hakkavad vastu keisri määrustele, öeldes, et on üks teine kuningas, Jeesus” (Apostlite teod 17:7). Nagu märgib eespool tsiteeritud piibliõpetlane, süüdistati kristlasi sisuliselt mässu õhutamises ja mässus keisri vastu, ”kes ei lubanud mainida [ühegi teise] kuninga nime üheski vallutatud provintsis, välja arvatud tema enda loal”. Tõik, et Rooma võimud olid hukanud Jeesuse — keda Paulus nimetas kuningaks — süüdistatuna mässule õhutamises, lisas kristlaste vastu esitatud süüdistusele kaalu (Luuka 23:2).

Linnaisad olid ärevil. Ent süüdistuse kohta vettpidavaid tõendeid polnud ja süüdistatavaid endid ei leitud. Sestap, ”olles esmalt võtnud Jaasonilt ja teistelt küllaldase tagatise, lasid nad neil minna” (Apostlite teod 17:8, 9). Tagatise andmisega garanteerisid Jaason ja teised kristlased, et Paulus lahkub linnast ega tule enam tagasi rahutusi tekitama. Võib-olla sellele sündmusele Paulus viitaski, kui mainis, et ”Saatan tõkestas ... [tema] tee” ega lasknud tal linna tagasi pöörduda (1. Tessalooniklastele 2:18).

Kristlastel ei jäänud muud üle kui saata Paulus ja Siilas ööpimeduses Beroiasse. Ka seal osutus Pauluse teenistus viljakaks. See ajas juutidest vastased nii marru, et nad võtsid ette 80 kilomeetri pikkuse teekonna Beroiasse, et sealsed rahvamassid Pauluse ja Siilase vastu üles ässitada. Peagi oli Paulus taas sunnitud teele asuma ning ta suundus Ateenasse. Võitlus hea sõnumi levitamise eest polnud aga veel sugugi lõppenud (Apostlite teod 17:10—14).

Vastrajatud koguduse võitlused

Tessaloonikas õnnestus siiski moodustada kogudus. Vastupanu polnud aga ainus raskus, millega sealsed kristlased silmitsi seisid. Elasid nad ju kõlvatute elukommetega paganate keskel. Arusaadavalt tundis Paulus muret, kuidas tema usukaaslased raskustes hakkama saavad (1. Tessalooniklastele 2:17; 3:1, 2, 5).

Tessaloonika kristlased teadsid, et kui nad ei võta enam osa oma kodukandi ühiskondlikust ja usulisest tegevusest, satuvad nad endiste sõprade põlu ja viha alla (Johannese 17:14). Kristlaste elu tegi raskeks ka see, et linn kubises ebajumalatemplitest, mis olid pühendatud sellistele Kreeka jumalatele nagu Zeus, Artemis ja Apollon ning mõningatele Egiptuse jumalatele. Samuti oli levinud keisrikultus, mille riitustes pidid osalema kõik elanikud. Keisrikultusest keeldumist võidi pidada mässuks Rooma vastu.

Ebajumalakummardamine edendas häbitut liiderlikkust. Tessaloonika kaitsejumalal Cabirusel ning Dionysosel, Aphroditel ja egiptlaste jumalannal Isisel oli kõigil midagi ühist: nende kultust iseloomustasid seksiriitused ja ohjeldamatu pidutsemine. Lokkas sohinaiste pidamine ja prostitutsioon. Hoorust ei peetud mingisuguseks patuks. Tessalooniklasi mõjutas Rooma kultuuriruum, kus ühe allika sõnul ”pakkus linnakodanikele oma teenuseid massiliselt mehi ja naisi, kelle ülesandeks oli rahuldada igat nende soovi, ning arstide väitel ei tohtinud niisuguseid soove alla suruda”. Seega on mõistetav, miks Paulus õhutas kristlasi hoiduma hoorusest, himurusest ja ebapuhtusest (1. Tessalooniklastele 4:3—8).

Edukas võitlus

Tessaloonika kristlastel tuli usu pärast kõva võitlust pidada. Kuid hoolimata sellest, et nad seisid silmitsi vastupanu ja raskustega ning et neid ümbritsesid amoraalsed inimesed, kes kummardasid ebajumalaid, ei lasknud nad end usus kõigutada. Paulus kiitis neid usutegude, vaevanägemise ja vastupidavuse eest ning ka osaluse eest hea sõnumi laiaulatuslikus levitamises (1. Tessalooniklastele 1:3, 8).

Aastal 303 puhkes Rooma impeeriumis äge kristlaste tagakiusamine. Peamine tagakiusamise õhutaja oli keiser Galerius, kes elas Tessaloonikas ning lasi sinna rajada suurejoonelisi ehitisi. Mõne ehitise varemeid võivad turistid näha veel tänapäevalgi.

Praegu kuulutavad Jehoova tunnistajad Thessaloníkis head sõnumit tihtipeale nendesamade ehitiste lähedal, mille lasi rajada Galerius. Kuigi 20. sajandil oli perioode, mil Jehoova tunnistajad kogesid oma kuulutustöös suurt vastupanu, on Thessaloníki linnas nüüd umbes 60 innukat kogudust. Sealsete Jehoova tunnistajate tegevus kinnitab, et sajandeid tagasi alanud võitlus hea sõnumi levitamise eest kestab edasi ja on edukas.

[Allmärkused]

^ lõik 11 Paulus võis viidata näiteks sellistele pühakirjatekstidele nagu Laul 22:8, 69:22, Jesaja 50:6, 53:2—7 ja Taaniel 9:26.

^ lõik 16 Sõna ”politarh” muistsest kreeka kirjandusest leitud pole. Ent see sõna esineb Tessaloonika piirkonnast pärit raidkirjadel, millest mõned on dateeritud esimesse sajandisse e.m.a, mis kinnitab Apostlite tegude jutustuse tõepärasust.

[Kaart lk 18]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Via Egnatia

MAKEDOONIA

Filippi

Amfipolis

Tessaloonika

Beroia

TESSAALIA

Egeuse meri

ATEENA

[Pildid lk 20, 21]

Ülemine: Thessaloníki praegu

Alumised: Kaarestik ja Rooma termid agoraal

[Allikaviide]

Kaks alumist pilti: 16th Ephorate of Prehistoric and Classical Antiquities, copyright Hellenic Ministry of Culture and Tourism

[Pildid lk 21]

Rotund Galeriuse võidukaare lähedal; keiser Galeriuse reljeefkujutis; Jehoova tunnistajad kuulutamas Galeriuse võidukaare lähedal

[Allikaviide]

Keskmine pilt: Thessalonica Archaeological Museum, copyright Hellenic Ministry of Culture and Tourism

[Piltide allikaviited lk 18]

Medaljon: © Bibliothèque nationale de France; raidkiri: Thessalonica Archaeological Museum, copyright Hellenic Ministry of Culture and Tourism