Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Elu parim puhkus!

Elu parim puhkus!

Kiri Iirimaalt

Elu parim puhkus!

”SUL oleks vaja õppimises väike paus teha ja ennast natuke tuulutada,” ütlesid mulle vanemad. ”Mis sa arvad, kui läheks õige Iirimaale sugulastele külla? Seal saaksime rääkida kuningriigisõnumit neis paigus, kus on vähe kuulutatud.”

Alguses ei olnud ma sellest mõttest erilises vaimustuses. Esiteks pidin ma valmistuma eksamiteks, ja pealegi polnud ma kunagi Inglismaalt väljaspool käinud ega lennukiga sõitnud. Kuidas võiks üks tegus 17-aastane tüdruk vilkast Londoni äärelinnast nautida puhkust Iirimaa edelaranniku unises väikelinnas?

Muretsemine oli siiski olnud asjatu. Armusin Iirimaasse esimesest silmapilgust. Kuna aga olime oma reisi alustanud väga vara hommikul, jäin peagi pärast autosse istumist magama. Sõitsime mööda kiviaiaga ääristatud kitsaid teid. Aeg-ajalt, kui silmi paotasin, nägin vilksamisi karmi, kuid lummavat mägimaastikku.

Päeva lõpuks jõudsime Skibbereeni linnakesse. Me veetsime mõnusa, vaimselt virgutava õhtu ühe pere pool, kes oli kolinud Iirimaale selleks, et rääkida seal Piibli sõnumit. Mängisime vahvat mängu: igaüks tõmbas kotist ühe piiblitegelase nime ja esitas pantomiimina mingi seiga tema elust. Teised pidid ära arvama, kellega on tegu.

Järgmisel päeval läksime koos vanemate, noorema venna, Iirimaa sugulaste ja veel ühe perega väikse laeva peale ning sõitsime tillukesele Heiri saarele, kus elab alla 30 inimese. Jeesus ju ütles, et head sõnumit peab kuulutama kogu asustatud maal. Niisiis veetsime sellel saarel terve päeva. Rääkisime sõbralikule ja külalislahkele saarerahvale Piibli sõnumit ning imetlesime kaunist, rikkumata loodust.

Päike säras pilvitus taevas. Õhku täitis erkkollases õitemeres astelhernepuhmaist hoovav magus, kookosehõnguline aroom. Saare soist keskosa kattis kevadlillede vaip. Liivaste lahesoppide kohal kõrgusid kaljurünkad, kus kormoranid ja suulad oma poegade eest hoolitsesid. Nii kaugele kui silm ulatus, oli Roaringwateri laht täis tipitud laidusid, millest paljud on inimtühjad. Olime lummatud Jehoova loomistöös valitsevast täiuslikust harmooniast.

Leidsin Skibbereeni Jehoova tunnistajate kogudusest palju uusi sõpru ja sain sel puhkusereisil proovida asju, mida ma kunagi varem polnud teinud. Kõige põnevam uus kogemus oli merekajakiga sõitmine. Näha Iirimaa rannikut mere pealt on midagi täiesti erilist. Üritasime ka õhtusöögiks kala püüda, aga hülged, kes olid samuti kalastamas, jõudsid meist ikka ette. Rannas mõtlesime välja mänge, mida mängida, ja ma õppisin isegi natuke iiri tantsu.

Saime üht-teist teada ka Skibbereeni linna kohta. Just seda kanti tabas 1840ndate Iirimaa kartuli-ikaldus kõige rängemalt. Tuhanded inimesed surid nälga ja umbes üheksa tuhat surnut maeti ühte massihauda. On lohutav mõelda, et peagi, kui maad valitseb Jumala kuningriik, ei ole enam näljahädasid, ning need paljud, kes nii õnnetult surid, äratatakse üles maisesse paradiisi.

Käisime koos kohalike Jehoova tunnistajatega kuulutamas kohtades, kuhu koguduse suurel territooriumil harva jõutakse. Sõitsime mööda kitsast järsku teed allamäge majade juurde, mis seisid otse kaljujärsaku serval Iiri mere ääres. Ka siin olid inimesed sõbralikud ja külalislahked. Alustasime vestlust samamoodi nagu Heiri saarel: ütlesime, et oleme puhkusel ja ühtlasi soovime rääkida inimestele südantsoojendavat Piibli sõnumit.

Mu ema vestles naisega, kes võttis hea meelega vastu ajakirjad ”Vahitorn” ja ”Ärgake!”. Kui me teda paari päeva pärast uuesti kohtasime, ütles ta, et ajakirjad meeldisid talle väga.

”Tulge tooge jälle ajakirju ja räägime edasi,” kutsus ta õhinal. Ütlesime, et me läheme varsti koju tagasi, kuid lubasime, et palume kellelgi teisel teda külastada.

”Kui te jälle siia kanti tulete, siis tulge kindlasti ka mulle külla. Iirlane juba nägu ära ei unusta!” vastas ta.

Puhkuse viimase päeva veetsime koos koguduse sõpradega rannas. Ladusime kividest lõkkeaseme ja tegime ajupuidust lõkke. Küpsetasime lõkke kohal rannakarpe, mida kristallselgest mereveest uhutud kaljude vahelt korjanud olime. Olgugi et linnatüdruk, nautisin selle päeva igat hetke.

Mida ma siis selle Iirimaal oldud nädala kohta ütleksin? See oli mu elu parim puhkus! Veetsime toredalt aega. Eelkõige aga leidsin rõõmu sellest, et sain teha tööd, mis rõõmustab Jehoovat, ja talle kiitust tuua. Mulle meeldib Jumalat teenida, ja kuna mul on ka lahedad sõbrad ja pereliikmed, kes teda armastavad ja teenivad, on rõõm mitmekordne. Koju jõudes tänasin Jehoovat nii paljude toredate, vaimse meelelaadiga sõprade ja kaunite mälestuste eest, mis jäävad meelde alatiseks.

[Pildi allikaviide lk 25]

An Post, Ireland