„Teie teod saavad tasutud”

KUNINGAS Aasa tormab oma armeega Judea mägismaalt alla sügavasse orgu ja liigub rannikutasandiku suunas. Oru avardudes jääb Aasa tardunult paigale. Temast allpool seisab tohutu suur vaenuvägi! Neid Etioopia sõjamehi tundub olevat lausa miljon ja nii see tegelikult ongi! Aasa sõjaväes on aga vaid veidi üle poole miljoni mehe.

Millele on Aasa enne lahingut keskendunud? Kas ta mõtleb sellele, milliseid käsklusi oma väepealikele jagada? Kuidas oma võitlejaid julgustada? Või kas kirjutada toimuvast oma lähedastele? Ei midagi sellist! Aasa hoopis palvetab selles kriitilises olukorras.

Enne kui vaatleme seda palvet lähemalt ja uurime, mis tol korral juhtus, mõelgem, milline mees Aasa oli. Mis ajendas teda tegutsema nii, nagu ta tegutses? Kas Aasal oli põhjust uskuda, et Jumal aitab teda? Mida räägib jutustus Aasast selle kohta, kuidas Jehoova õnnistab oma teenijate ettevõtmisi?

JUTUSTUS AASAST

Kahekümne aastaga pärast Iisraeli jagunemist kaheks kuningriigiks oli Juuda läbi imbunud paganlikest kommetest. Kui Aasa 977. aastal e.m.a kuningaks sai, kummardati isegi kuninglikus õukonnas kaananlaste viljakusjumalaid. Kuid Aasa valitsemisaja kohta öeldakse inspireeritud ülestähenduses: „Aasa tegi, mis hea ja õige oli Jehoova, tema Jumala silmis. Tema kõrvaldas võõrad altarid ja ohvrikünkad, murdis sambad katki ja raius viljakustulbad tükkideks” (2. Ajar. 14:1, 2). Samuti ajas ta Juuda kuningriigist välja „pühamu pordumehed”, kes tegelesid religiooni varjus homoseksualismiga. Sellega Aasa tegevus ei piirdunud. Ta esitas ka rahvale üleskutse „otsida Jehoovat, nende vanemate Jumalat, ja täita käsuõpetust ning käske” (1. Kun. 15:12, 13; 2. Ajar. 14:3).

Tundes heameelt Aasa innukuse üle õige jumalakummardamise edendamises, andis Jehoova talle tasuks aastateks rahu. Seega võis kuningas öelda: „Me oleme otsinud Jehoovat, oma Jumalat, oleme otsinud ja tema on meile ümberkaudu rahu andnud!” Rahvas kasutas seda aega Juuda kuningriigi linnade tugevdamiseks. Piibli aruanne ütleb: „Siis nad ehitasid ja see läks neil korda” (2. Ajar. 13:23; 14:5, 6).

LAHINGUVÄLJAL

Teades Aasa varasemaid tegusid, ei peaks meid üllatama see, et ta palvetas, kui seisis vastamisi suurima inimsõjaväega, millest Pühakirjas juttu on. Aasa teadis, et Jumal ei jäta usutegusid tasumata. Kuningas anus palves Jehoovalt abi. Aasa mõistis, et kui ta toetub Jehoovale ja tal on tema tugi, siis pole tähtis, kui arvukas või võimas on vaenlaste vägi. Kuna olukorraga oli seotud Jehoova nimi, pööras Aasa oma palves tähelepanu just sellele. Kuningas palus: „Aita meid, Jehoova, meie Jumal, sest me toetume sinule ja oleme tulnud sinu nimel selle hulga vastu! Jehoova! Sina oled meie Jumal, ära luba, et inimene oleks sinust üle!” (2. Ajar. 14:10). Sisuliselt ütles ta: „Etiooplaste kallaletung on rünnak sinu vastu, Jehoova. Ära  luba oma nime teotada sellega, et lased neil nõrkadel inimestel alistada need, kes kannavad sinu nime!” Tulemuseks oli see, et „Jehoova lõi etiooplasi Aasa ja Juuda ees, ja etiooplased põgenesid” (2. Ajar. 14:11).

Tänapäeval on Jehoova rahval palju võimsaid vastaseid. Me ei võitle nende vastu sõnasõnaliste relvadega sõnasõnalisel lahinguväljal. Ent me võime olla kindlad, et Jehoova annab tasuks võidu kõigile ustavatele, kes peavad vaimset sõda tema nime pärast. Meie lahingud võivad seisneda selles, et meil tuleb vastu seista maailmas vohavale moraalituse vaimule, võidelda omaenda nõrkustega või kaitsta oma perekonda kõige rüvetava eest. Mis tahes probleeme me ka ei kohtaks, võime saada julgustust Aasa palvest. Tema võit oli tegelikult Jehoova võit. Aasa võidukusest ilmneb, mida võivad oodata kõik, kes toetuvad Jumalale. Inimesed ei suuda eales võidelda Jehoova vastu.

NII JULGUSTUSEKS KUI KA HOIATUSEKS

Lahinguväljalt naastes kohtus Aasa Asarjaga. See prohvet julgustas teda, aga samas ka hoiatas. Ta lausus: „Kuulge mind, Aasa ja kogu Juuda ja Benjamin! Jehoova on teiega, kui teie olete temaga, ja kui te otsite teda, siis te leiate tema; aga kui te tema maha jätate, siis jätab tema teid maha!” (2. Ajar. 15:1, 2). Prohvet lisas: „Olge julged ja ärgu lõtvugu teie käed, sest teie teod saavad tasutud” (2. Ajar. 15:7, UM).

Kahtlemata tugevdavad need sõnad meie usku. Need näitavad, et niikaua kui me teenime Jehoovat ustavalt, on ta meiega. Kui hüüame teda appi, võime olla kindlad, et ta kuuleb meid. „Olge julged,” ütles Asarja. Õigesti toimimine nõuab tihti suurt julgust, kuid me teame, et suudame seda Jehoova abiga.

Kuna Aasa vanaema Maaka oli teinud „jälgi ebajumala”, et kummardada viljakustulpa, oli Aasa ees raske ülesanne. Ta pidi kõrvaldama oma vanaema valitsejanna kohalt. Kuid ta sai sellega hakkama ja põletas ka ebajumala. (1. Kun. 15:13, UM.) Jehoova õnnistas Aasat tema otsusekindluse ja julguse eest. Ka meie peame jääma vankumatult kindlaks Jehoovale ja tema õiglastele normidele, ükskõik kas meie sugulased on talle ustavad või mitte. Kui me seda teeme, annab Jehoova meile ustavuse eest tasu.

Üks osa Aasa tasust oli see, et ta nägi, kuidas ärataganenud põhjapoolsest kuningriigist voolas suur hulk iisraellasi Juudasse, kui nad panid tähele, et Jehoova oli temaga. Nad hindasid puhast jumalakummardamist nii väga, et jätsid maha oma kodud, elamaks Jehoova teenijate keskel. Seejärel võtsid Aasa ja kogu Juuda heal meelel endile kohustuse, „et nad otsivad Jehoovat ... kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest”. Mis oli tulemus? „Nad ... leidsid tema. Ja Jehoova andis neile ümberkaudu rahu.” (2. Ajar. 15:9—15.) Meiegi rõõmustame, kui õigusearmastajad ühinevad meiega Jehoova puhtas kummardamises.

Prohvet Asarja sõnades oli aga ka hoiatus. Ta manitses: „Kui te tema [Jehoova] maha jätate, siis jätab tema teid maha!” Ärgu meiega seda eales juhtugu, kuna tagajärjed võivad olla traagilised! (2. Peetr. 2:20—22.) Pühakiri ei räägi, miks  andis Jehoova Aasale sellise hoiatuse, küll näitab aga see piiblijutustus, et kuningas ei võtnud seda kuulda.

„SEDA SA TEGID JÕLEDASTI”

Aasa 36. valitsusaastal asus Iisraeli kuningas Baesa Juudaga vaenujalale. Võib-olla selleks, et takistada oma alamatel olemast ustav Aasale ja puhtale jumalakummardamisele, hakkas Baesa kindlustama piirilinna Raamat, mis asus Jeruusalemmast 8 kilomeetrit põhja pool. Seekord aga ei otsinud Aasa abi Jumalalt, nagu ta oli seda teinud enne lahingut etiooplastega, vaid pöördus hoopis inimese poole. Ta saatis Süüria kuningale kingituse ja palus tal põhjapoolset Iisraeli kuningriiki rünnata. Kui siis süürlased mõningaid linnu ründasid, taganes Baesa Raamast (2. Ajar. 16:1—5).

Jehoovale ei olnud Aasa teguviis meeltmööda ja ta saatis prohvet Hanani talle seda ütlema. Kuna Aasa oli näinud, kuidas Jumal lõi etiooplasi, oleks talle pidanud olema selge, et „Jehoova silmad uitavad kogu maal, et võimsasti aidata neid, kes siira südamega hoiavad tema poole”. Võib-olla anti Aasale halba nõu või siis ei pidanud ta Baesat ja tema väge eriti suureks ohuks, arvates, et suudab ise selle olukorraga hakkama saada. Igal juhul toetus Aasa inimmõistusele ja mitte Jehoovale. Hanani teatas talle: „Seda sa tegid jõledasti, sest nüüdsest peale on sul sõjad!” (2. Ajar. 16:7—9).

Aasa sai prohveti sõnade peale pahaseks. Raevu sattununa heitis ta Hanani vanglasse (2. Ajar. 16:10). Kas Aasa võis mõelda: kas ma olen ära teeninud sellise noomimise nüüd, kus olen olnud ustav nii palju aastaid? Kas vanemas eas oli tema kaine arutlusvõime vähenenud? Neile küsimustele Piibel ei vasta.

39. valitsusaastal jäi Aasa raskesti haigeks ning ta jalad hakkasid valutama. Kuid Piibel ütleb, et „oma haiguseski ta ei otsinud Jehoovat, vaid arste”. Näib, et tol ajal jättis ta enda vaimsuse hooletusse. Ilmselt just niisuguses seisundis ja sellise mõttelaadiga ta oma 41. valitsusaastal surigi (2. Ajar. 16:12—14).

Tundub siiski, et Aasa head omadused ja tema innukus puhta jumalakummardamise pärast kaalusid üles tema vead. Ta ei lõpetanud kunagi Jehoova teenimist (1. Kun. 15:14). Mida me võime siis seda teades tema elust õppida? Jutustus Aasast aitab meil mõista, et me peaksime mõtisklema selle üle, kuidas Jehoova on meid minevikus aidanud, kuna sellised väärtuslikud mälestused võivad ajendada meid paluma temalt abi, kui kohtame uusi raskusi. Ent me ei tohiks arvata, et kui oleme Jumalat aastaid ustavalt teeninud, ei vaja me enam Piibli nõuandeid. Millised tahes meie varasemad teod ka poleks, distsiplineerib Jehoova meid, kui me eksime. Me peaksime tema manitsust alandlikult kuulda võtma, kuna see on meie endi parimates huvides. Pidagem meeles, et meie taevane isa on meiega seni, kuni meie oleme temaga. Jehoova silmad uitavad kogu maal, et otsida neid, kes on talle ustavad. Ta tasub neile, kasutades nende heaks oma väge. Jehoova tegi seda Aasa puhul ja ta võib seda teha ka meie heaks.

[Väljavõte lk 9]

Jehoova annab tasu kõigile ustavatele, kes peavad vaimset sõda

[Väljavõte lk 10]

Selleks et teha seda, mis on Jehoova silmis õige, on vaja julgust