1. Millist lootust Paulus usukaaslastele kirjutades väljendas?

USUKAASLASTELE kirjutades väljendas apostel Paulus korduvalt lootust, et Jumal ja Kristus kiidavad heaks vaimu, mida kogudused ilmutavad. Näiteks galaatlastele kirjutas ta: „Vennad, meie Issanda Jeesus Kristuse ärateenimata heldus olgu selle vaimuga, mida te ilmutate. Aamen” (Gal. 6:18). Mida ta mõtles sõnadega „vaim, mida te ilmutate”?

2., 3. a) Millele Paulus vahel viitas, kui kasutas sõna „vaim”? b) Milliseid küsimusi me võiksime endale esitada vaimu kohta, mida me ilmutame?

² Kasutades sõna „vaim”, viitas Paulus selles kontekstis liikumapanevale jõule, mis ajendab meid mingil kindlal viisil rääkima või tegutsema. Üks inimene võib olla leebe, hooliv, tasane, lahke või andestav. Piibel räägib heakskiitvalt „vaiksest ja tasasest vaimust” ning „alandlikust vaimust” (1. Peetr. 3:4; Õpet. 29:23). Teine võib jällegi olla sarkastiline, materialistlik, kergesti solvuv või sõltumatu vaimuga. Mis veelgi halvem, on ka neid, kes ilmutavad ebapuhast, sõnakuulmatut või isegi mässumeelset vaimu.

³ Seega, kui Paulus kasutas selliseid väljendeid nagu „Issand olgu vaimuga, mida sa ilmutad”, julgustas ta üles näitama vaimu, mis oleks kooskõlas Jumala tahte ja kristliku isiksusega. (2. Tim. 4:22; loe Koloslastele 3:9—12.) Meil oleks hea endalt küsida: millist vaimu mina ilmutan? Mida ma saan teha, et minu juures ilmnev vaim oleks Jumalale veel meelepärasem? Kuidas ma saan kaasa aidata sellele, et terves koguduses valitseks positiivne vaim? Selle illustreerimiseks kujutlegem päevalillepõldu, kus iga erkkollane õis annab oma osa terve  põllu iluks. Kas meie oleme üks neist lilledest, mis annab oma osa koguduse iluks? Kahtlemata me peaksime püüdma sellised olla. Arutlegem nüüd, mida me saame teha selleks, et ilmutada vaimu, mis meeldib Jumalale.

4. Mis on „maailma vaim”?

⁴ Pühakiri ütleb: „Meie ei ole saanud maailma vaimu, vaid vaimu, mis on Jumalalt” (1. Kor. 2:12). Mis on „maailma vaim”? See on sama vaim, mida on mainitud tekstis Efeslastele 2:2, kus öeldakse: „Kunagi [te] käisite selle maailma süsteemi järgi, valitseja järgi, kellel on võim õhu üle, selle vaimu üle, mis on praegu tegev sõnakuulmatuse poegades.” See „õhk” on maailma vaim ehk meelelaad, mis ümbritseb meid just nagu sõnasõnaline õhk. See on kõikjal. Tihti ilmneb see tänapäeval levinud suhtumises „Keegi ei tule mulle ütlema, mida ma peaksin tegema!” või „Võitle oma õiguste eest!”. Sellise mõtteviisiga inimesed on Saatana maailma „sõnakuulmatuse pojad”.

5. Mis näitab, et mõningatel Iisraelis oli halb vaim?

⁵ Sellises suhtumises pole midagi uut. Moosese ajal hakkas Korah vastu neile, kellele oli Iisraeli koguduses antud autoriteet. Eeskätt ründas ta Aaronit ja tema poegi, kel oli eesõigus teenida preestritena. Võib-olla märkas ta nende puudusi. Või siis ajas Mooses tema arvates onupojapoliitikat, andes sugulastele tähtsaid ülesandeid. Milles asi ka polnud, on ilmne, et Korah hakkas vaatama asjadele inimlikust vaatenurgast ja võttis sõna nende vastu, kelle oli ametisse määranud Jehoova. Ta ütles neile lugupidamatult: „Nüüd on küllalt! . . . Mispärast tõstate . . . teie endid Jehoova koguduse üle?” (4. Moos. 16:3). Samamoodi nurisesid Daatan ja Abiram, öeldes Moosesele, et ta tahab ennast teha valitsejaks nende üle. Kui neid kutsuti Moosese juurde, vastasid nad ülbelt: „Me ei tule!” (4. Moos. 16:12—14). On ilmselge, et Jehoovale nende vaim ei meeldinud. Ta hävitas kõik mässajad (4. Moos. 16:28—35).

6. Kuidas ilmnes halb suhtumine mõningate juures esimesel sajandil ja mis võis olla selle põhjus?

⁶ Ka esimesel sajandil mõned ’põlgasid autoriteeti’, suhtudes kriitiliselt koguduse ülevaatajatesse (Juuda 8). Need mehed polnud ilmselt rahul oma eesõigustega ja püüdsid teisi üles ässitada ametissemääratud meeste vastu, kes täitsid kohusetundlikult Jumala antud ülesandeid. (Loe 3. Johannese 9, 10.)

7. Mille suhtes peaks koguduses olema ettevaatlik?

⁷ Endastmõistetavalt pole sellisel vaimul kohta kristlikus koguduses. Seega on vaja ettevaatlik olla. Koguduses vastutust kandvad mehed ei ole täiuslikud, nii nagu Moosese ja Johannese päevilgi. Vanemad võivad teha vigu, mis meid isiklikult mõjutavad. Kui midagi sellist juhtub, poleks kindlasti ühelgi koguduseliikmel kohane reageerida sellele maailma vaimu ilmutades ja nõuda häälekalt „õigust” või seda, et „selle venna puhul tuleb midagi ette võtta”. Jehoova võib arvata heaks mõnedest väikestest vigadest mööda vaadata. Kas meie ei võiks teha sedasama? Mõned kristlased, kes on sooritanud tõsise väärteo, on keeldunud saamast kokku komiteega, kes on määratud neid aitama, kuna miski ei meeldi neile kogudusevanemate juures. Selline inimene sarnaneks patsiendiga, kes keeldub heast  ravist, kuna miski talle arsti juures ei meeldi.

8. Millised kirjakohad aitavad meil säilitada õiget suhtumist neisse, kes on koguduses eestvedajad?

⁸ Me saame sellisest vaimust hoiduda, kui peame meeles, et Piiblis on Jeesuse kohta öeldud: „Paremas käes oli tal seitse taevatähte.” Need „taevatähed” kujutavad võitud ülevaatajaid ja laiemalt võttes kõiki koguduste ülevaatajaid. Jeesus võib juhtida neid „taevatähti” oma käes nii, kuidas iganes tema meelest on kohane (Ilm. 1:16, 20). Seega on Jeesusel kui kristliku koguduse peal täielik kontroll vanematekogude üle. Kui keegi vanematekogust tõesti vajab parandamist, siis tema, kel on „silmad nagu tuleleek”, hoolitseb selle eest, et see saaks tehtud õigel ajal ja viisil (Ilm. 1:14). Seni soovime pidada lugu neist, kelle püha vaim on ametisse määranud, sest Paulus kirjutas: „Olge kuulekad neile, kes on teie seas eestvedajad, ja alluge neile, sest nad valvavad teie hingi nagu need, kellel tuleb aru anda; et nad teeksid seda rõõmuga ja mitte ohates, sest see tooks teile kahju” (Heebr. 13:17).

9. a) Milline vaim võib kristlase juures ilmneda, kui teda parandatakse või distsiplineeritakse? b) Kuidas oleks õige noomimisele reageerida?

⁹ Kristlase vaimu võib proovile panna ka see, kui teda parandatakse või talt võetakse koguduses ära eesõigused. Kogudusevanemad andsid taktitundeliselt nõu ühele noorele vennale, kes mängis  vägivaldseid videomänge. Kahjuks ei suhtunud ta nõuandmisse hästi ja ta jäi teenistusabilise ametist ilma, kuna ei vastanud enam Pühakirjas esitatud kõlblikkusnõuetele (Laul 11:5; 1. Tim. 3:8—10). Hiljem rääkis see vend avalikult, et ta pole otsusega nõus, ja kirjutas harubüroosse mitu kriitilist kirja kogudusevanemate kohta ning isegi püüdis mõjutada teisi koguduses sedasama tegema. See, kui püüame oma tegusid õigustada, ohustab tegelikult terve koguduse rahu ja takistab edasiliikumist. Kui palju parem on suhtuda noomimisse kui millessegi, mis aitab meil näha oma nõrku kohti, millest me ise teadlikud pole, ja tasase meelega nõuanded vastu võtta. (Loe Nutulaulud 3:28, 29.)

10. a) Selgita, mida me võime kirjakohast Jaakobuse 3:16—18 õppida nii hea kui ka halva vaimu kohta. b) Milline tulemus on sellel, kui ilmutame „ülalt lähtuvat tarkust”?

¹⁰ Jaakobuse 3:16—18 näitab hästi, millist vaimu on kohatu ja millist on kohane koguduses ilmutada. See ütleb: „Kus on kiivust ja riiakust, seal on ka korratust ja kõike halba. Ent ülalt lähtuv tarkus on kõigepealt puhas, siis rahumeelne, mõistlik, varmas kuuletuma, täis halastust ja häid vilju, erapooletu, mitte silmakirjalik. Pealegi külvavad õigluse vilja seemet rahulikes oludes need, kes taotlevad rahu.” Kui tegutseme kooskõlas „ülalt lähtuva tarkusega”, aitavad meie jumalakartlikud omadused kaasa sellele, et vendade-õdede seas valitseks hea vaim.

11. a) Mis pole meile tähtis, kui meil on õige vaim? b) Mida me õpime Taaveti eeskujust?

¹¹ Meil on tarvis meeles hoida, et Jehoova on määranud kogudusevanemad „karjastena hoidma Jumala kogudust” (Ap. t. 20:28; 1. Peetr. 5:2). Seega mõistame, et on tark pidada lugu sellest Jumala korraldusest, ükskõik kas meil on eesõigus teenida vanemana või mitte. Kui meil on õige vaim, pole positsiooni omamine meile tähtis. Kui Iisraeli kuningas Saul tundis, et Taavet ohustab tema kuningavõimu, siis „Saul hakkas vaatama kõõrdi Taavetile” (1. Saam. 18:9). Kuninga juures ilmnes halb vaim ja ta isegi tahtis Taavetit tappa. Selle asemel, et olla üleliia mures oma positsiooni pärast nagu Saul, kas pole palju parem olla Taaveti moodi. Hoolimata kogu ebaõiglusest, mis talle osaks sai, pidas see noor mees siiski lugu isikust, kellele Jumal oli andnud autoriteedi. (Loe 1. Saamueli 26:23.)

12. Mis aitab koguduses ühtsust edendada?

¹² Üheks pahameele allikaks võivad koguduses saada eriarvamused ja seda isegi ülevaatajate seas. Selles osas on meile abiks Piibli nõuanded „Üksteise austamises olge algatajaks pooleks” ning „Ärge saage arukaks iseenda silmis” (Rooml. 12:10, 16). Selle asemel, et nõuda taga oma õigust, peaksime tunnustama, et tihti on olemas rohkem kui üks õige viis, kuidas millessegi suhtuda. Kui püüame mõista teiste seisukohta, saame koguduses ühtsust edendada (Filipl. 4:5).

13. Kuidas oleks õige suhtuda oma isiklikku arvamusse, ja millise Piibli näite võiks selle kohta tuua?

¹³ Kas see tähendab, et on vale rääkida oma tähelepanekutest, kui meile tundub, et miski vajab koguduses parandamist? Ei. Esimesel sajandil kerkis esile küsimus, mis põhjustas palju vaidlust. Vennad otsustasid, et „Paulus ja Barnabas ning mõned teised nende hulgast lähevad selle vaidluse pärast üles Jeruusalemma apostlite ja vanemate juurde”  (Ap. t. 15:2). Kahtlemata oli igal vennal oma arvamus ja idee, kuidas seda asja võiks käsitleda. Siiski, kui igaüks oli oma mõtteid avaldanud ja kui Jumala vaimu abil tehti otsus, ei tõstnud nad enam enda isiklikku arvamust esile. Pärast seda, kui otsust sisaldav kiri oli jõudnud kogudustesse, „rõõmustasid need saadud julgustuse pärast” ning said „usus aina tugevamaks” (Ap. t. 15:31; 16:4, 5). Nii on ka tänapäeval. Kui me oleme oma mureküsimuse vastutavatele vendadele teada andnud, peaksime jätma selle rahulolevalt nende hoolde, olles kindlad, et nad arutavad asja palvemeelselt.

14. Kuidas me saame ilmutada head vaimu suhetes teistega?

¹⁴ Meil on rohkesti võimalusi ilmutada head vaimu omavahelistes suhetes. Igaüks meist võib teha palju head, näidates üles andestavat vaimu, kui keegi on meid haavanud. Jumala Sõna ütleb meile: „Sallige alati üksteist ja andke üksteisele heldelt andeks, kui kellelgi on põhjust kaebuseks teise vastu. Nagu Jehoova on teile heldelt andestanud, nii tehke ka teie” (Kol. 3:13). Väljend „kui kellelgi on põhjust kaebuseks” viitab sellele, et meil võib olla tõsiseid põhjusi saada kellegi peale pahaseks. Kuid selle asemel, et liigselt keskenduda teiste pisivigadele ja rikkuda koguduse rahu, püüame Jehoovat jäljendades heldelt andestada ning teenida Jumalat üheskoos edasi.

15. a) Mida me saame andestamise kohta õppida Iiobilt? b) Kuidas aitab palvetamine meil ilmutada meeldivat vaimu?

¹⁵ Andestamise kohta võime nii mõndagi õppida Iiobi eeskujust. Tema kolm nii-öelda lohutajat haavasid teda oma lahkusetute sõnadega. Sellegipoolest oli Iiob andestav. Milles see ilmnes? Ta „palus oma sõprade eest” (Iiob 16:2; 42:10). Teiste eest palvetamine võib muuta meie suhtumist neisse. Kui palvetame kõigi oma usukaaslaste eest, aitab see meil arendada kristlikku vaimu (Joh. 13:34, 35). Lisaks vendade-õdede eest palvetamisele peaksime paluma püha vaimu (Luuka 11:13). Jumala vaim aitab suhetes teistega ilmutada tõelisi kristlikke omadusi. (Loe Galaatlastele 5:22, 23.)

16., 17. Milline on sinu otsus seoses ’vaimuga, mida me ilmutame’?

¹⁶ Millised suurepärased tulemused on sellel, kui iga koguduseliikme eesmärgiks on anda oma panus koguduse kosutava vaimu heaks! Pärast selle artikli arutlemist võime tunda, et meil on ülesehitava vaimu ilmutamises edenemisruumi. Sel juhul ei peaks me kõhklema end Jumala Sõna valguses läbi uurida (Heebr. 4:12). Paulus, kes soovis väga olla kogudustele heaks eeskujuks, ütles: „Ma ei tea, et oleksin midagi valesti teinud. Ometi ei mõisteta mind õigeks selle põhjal, vaid Jehoova on see, kes mind uurib” (1. Kor. 4:4).

¹⁷ Kui püüame tegutseda kooskõlas ülalt lähtuva tarkusega ning ei pea iseennast ega oma positsiooni liiga tähtsaks, anname oma panuse kosutava vaimu heaks koguduses. Olles andestava vaimuga ja mõeldes teistest positiivselt, on meil kaasusklikega rahumeelsed suhted (Filipl. 4:8). Nii toimides võime olla kindlad, et Jehoova ja Jeesus tunnevad rõõmu vaimu üle, mida me ilmutame (Fileem. 25).