Mõelgem, millises olukorras Jeesus need sõnad ütles. Kui variserid tulid tema juurde ja tõstatasid lahutuse küsimuse, tõi Jeesus selgelt esile, milline on Jehoova seatud norm abielu kohta. Kuigi Moosese seadus lubas mehel kirjutada oma naisele lahutuskirja, juhul kui ta avastas tema juures „midagi ebameeldivat”, siis alguses see nii ei olnud (5. Moos. 24:1, 2). Seejärel Jeesus lisas: „Kes lahutab naise endast muul põhjusel kui hooruse pärast ja abiellub teisega, see rikub abielu” (Matt. 19:3—9).

Seda kuuldes ütlesid jüngrid: „Kui mehe ja ta naisega on selline lugu, siis poleks ju soovitav abielluda.” Vastuseks neile sõnas Jeesus: „Sugugi mitte kõik ei tee oma elus ruumi neile sõnadele, vaid üksnes need, kellel on see and. Sest on kohitsetuid, kes on sellistena emaihust sündinud, ja on kohitsetuid, keda inimesed on kohitsenud, ja on kohitsetuid, kes on ise ennast kohitsenud taeva kuningriigi pärast. Kes suudab oma elus sellele ruumi teha, tehku seda” (Matt. 19:10—12).

Kohitsetuteks nimetati neid, kes olid suguvõimetud kaasasündinud puude, mingi õnnetuse või kastreerimise tõttu. Ent oli ka neid, kes elasid vabatahtlikult otsekui kohitsetud, ehkki nad polnud seda sõna-sõnalt. Kuigi neil oleks olnud võimalus abielluda, ilmutasid nad enesevalitsust ja jäid vallaliseks „taeva kuningriigi pärast”. Nagu Jeesuski, tegid nad sellise valiku seepärast, et end täielikult kuningriigitööle pühendada. Nad polnud sündinud sellise anniga, samuti polnud keegi neile seda andnud. Nad hoopis tegid sellele ruumi. See tähendab et nad pingutasid teadlikult selle nimel, et neil võiks see and olla.

Jeesuse sõnadele tuginedes selgitas apostel Paulus, et kuigi kõik kristlased — nii vallalised kui ka abielus — võivad Jumalat talle meelepärasel viisil teenida, siis see, kes on teinud oma südames kindla otsuse jääda vallaliseks, „teeb paremini”. Kuidas nii? Abielus inimesed peavad jagama oma aega ja energiat selleks, et olla oma abikaasale meele järele ning hoolitseda tema eest. Kuid vallalistel kristlastel pole sellist kohustust ning nad saavad anda endast rohkem Issanda teenistuses. Nad suhtuvad vallalisusse kui Jumala „andi” (1. Kor. 7:7, 32—38).

Seega näitab Pühakiri, et kristlane ei saa vallalisuse andi mingil salapärasel viisil. Pigem näeb ta selle saamiseks vaeva, jäädes abielutuks seepärast, et kuningriigitöös miski tema tähelepanu ei hajutaks. Tänapäeval on paljud oma südames otsustanud jääda sel põhjusel vallaliseks ning teised teevad hästi, kui neid nende otsuses toetavad.