1., 2. a) Mis oli Taaveti koda ja kuidas pidi see üles ehitatama? b) Kes on Jehoova teenijad tänapäeval?

AASTAL 49 Jeruusalemmas peetud juhtiva kogu koosolekul lausus Jaakobus: „Simeon [Peetrus] on põhjalikult rääkinud, kuidas Jumal pööras esimest korda tähelepanu rahvastele, et võtta nende seast rahvas oma nimele. Ja sellega on kooskõlas Prohvetite sõnad, nagu on kirjutatud: „Pärast seda ma tulen tagasi ja ehitan uuesti üles Taaveti lagunenud koja, ehitan üles selle varemed ja püstitan selle uuesti, et need, kes neist inimestest järele jäävad, võiksid tõsimeeli otsida Jehoovat koos teistest rahvastest inimestega, koos rahvaga, keda kutsutakse minu nime järgi, ütleb Jehoova, kes teeb seda, mis on teada ammusest ajast.”” (Ap. t. 15:13—18).

² Taaveti koda ehk kuningakoda langes, kui kuningas Sidkija tõugati troonilt (Aamos 9:11). Ent see koda pidi üles ehitatama: Taaveti järeltulijast Jeesusest pidi saama alaline kuningas (Hes. 21:32; Ap. t. 2:29—36). Nagu Jaakobus sel ajaloolisel koosolekul selgitas, oli Aamose prohvetiennustus täitumas Jumala kuningriigi pärijate kogumisega nii juutide kui ka mittejuutide seast. Tänapäeval kuulutavad Jehoova teenijatena võitud kristlaste jääk ja Jeesuse miljonid „teised lambad” üheskoos Piibli tõde (Joh. 10:16).

3., 4. Mis aitas Jumala rahval Babüloonias ustavaks jääda?

³ Kui juudid viidi Babülooniasse vangi, oli selge, et Taaveti koda on lagunenud. Mis aitas Jumala rahval 70-aastase vangipõlve ajal aastatel 607 kuni 537 e.m.a ustavaks jääda, kui arvestada seda, et Babüloonias võimutses väärusk? Seesama, mis aitab meil Jehoova rahvana Saatana kontrolli all olevas  maailmas ustavaks jääda (1. Joh. 5:19). Selleks on meie rikkalik vaimne pärand.

⁴ Meie vaimse pärandi hulka kuulub Jumala kirjalik Sõna. Juudi vangidel Babüloonias polnud Pühakirja terviklikul kujul, kuid nad olid tuttavad Moosese seaduse, sealhulgas kümne käsuga. Nad teadsid „Siioni laule”, võisid meenutada paljusid õpetussõnu ja olid kuulnud varem elanud Jehoova teenijate usutegudest. Juudid nutsid, kui nad mõtlesid Siionile, ja nad ei unustanud Jehoovat. (Loe Laul 137:1—6.) Kõik see hoidis neid vaimselt elus isegi Babüloonias, kus väärad õpetused ja kombed olid väga levinud.

5. Milliseid kolmikjumalaid muistsed babüloonlased ja egiptlased kummardasid?

⁵ Babüloonia usumaastikku iseloomustas kolmikjumalate kummardamine. Babüloonia jumalate ühte kolmikusse kuulusid Sin (kuujumal), Šamaš (päikesejumal) ning Ištar (viljakus- ja sõjajumalanna). Muistses Egiptuses arvati jumal tihti olevat abielus jumalannaga, kes sünnitas talle poja, nii et „moodustus jumalik kolmik ehk kolmainsus, kus isa ei tarvitsenud alati olla kõige tähtsam, vaid rahuldus vahel madalama positsiooniga, samal ajal kui kohalikuks peajumaluseks jäi jumalanna”. („New Larousse Encyclopedia of Mythology”.) Üks Egiptuse kolmikjumal koosnes jumal Osirisest, jumalanna Isisest ja nende pojast Horosest.

6. Kuidas defineerida kolmainsust ja miks võib öelda, et me oleme selle väärõpetuse eest kaitstud?

⁶ Ka ristiusul on oma kolmikjumal ehk kolmainsus. Vaimulikud ütlevad, et Isa, Poeg ja püha vaim on üks Jumal. Kuid see on rünnak Jehoova ülemvõimu vastu, sest nii jäetakse mulje, et ta on vaid üks osa väidetavast jumalusest. Jehoova rahva liikmed on kaitstud sellise väärõpetuse eest, kuna nad on päri laulukirjutaja sõnadega: „Kuule, Iisrael! Jehoova, meie Jumal Jehoova, on ainus!” (5. Moos. 6:4). Jeesus tsiteeris seda mõtet ning kahtlemata ei oleks ükski tõeline kristlane temaga eriarvamusel (Mark. 12:29).

7. Miks ei saa kolmainsusesse uskuvat inimest ristida Jumalale pühendumise märgiks?

⁷ Kolmainuõpetus läheb vastuollu Jeesuse järgmise käsuga oma järelkäijatele: „Minge ja tehke jüngriteks inimesi kõigi rahvaste hulgas, ristides neid Isa ja Poja ja püha vaimu nimel” (Matt. 28:19). Selleks et inimene võiks olla tõeline kristlane ja Jehoova tunnistaja, peab ta tunnustama Isa ehk Jehoova ülemvõimu ning Jumala poja ehk Jeesuse positsiooni ja mõjuvõimu. Ristimisele mineja peab samuti uskuma, et püha vaim on Jumala tegutsev jõud, mitte osa kolmainsusest (1. Moos. 1:2, UM). Kui keegi usub edasi kolmainsusesse, siis ei saa teda Jumal Jehoovale pühendumise märgiks ristida. Me oleme tõesti tänulikud, et meie vaimne pärand on kaitsnud meid selle Jumalat teotava õpetuse eest.

8. Mida uskusid babüloonlased seoses jumalate ja deemonitega?

⁸ Babüloonia religioonis oli küllaldaselt ruumi väärõpetustele, jumalustele, deemonitele ja spiritismile. Ühes entsüklopeedias öeldakse: „Babüloonia religioonis olid jumalate kõrval tähtsuselt järgmised deemonid, kelle võimuses oli  põhjustada inimestele mitmesuguseid kehalisi ja vaimseid haigusi. Rängas heitluses nende deemonitega näis religioon suures osas olevat alla vandunud ning inimesed palvetasid kõikjal jumalate poole, et need aitaksid neid võitluses deemonitega.” („The International Standard Bible Encyclopaedia”.)

9. a) Miks langesid paljud juudid pärast Babüloonia vangipõlve usuliste väärõpetuste ohvriks? b) Mis kaitseb meid ohtude eest, mis tulenevad teadlikust suhtlemisest deemonitega?

⁹ Pärast Babüloonia vangipõlve langesid paljud juudid Pühakirjaga vastuolus olevate õpetuste ohvriks. Kui kreeka ideoloogia levis, sattusid nad kergesti deemonliku mõju alla, sest nad võtsid omaks vaate, mille kohaselt võisid deemonid olla halvad või head. Meie vaimne pärand kaitseb meid ohtude eest, mis tulenevad teadlikust suhtlemisest deemonitega, kuna me teame, et Jumal mõistis Babüloonia spiritistlikud tavad hukka (Jes. 47:1, 12—15). Me juhindume Jumala vaatest spiritismile. (Loe 5. Moosese 18:10—12; Ilmutus 21:8.)

10. Mida võib öelda Suure Babüloni tavade ja uskumuste kohta?

¹⁰ Spiritismiga on tegelenud mitte ainult babüloonlased, vaid ka Suure Babüloni, ülemaailmse valereligiooni impeeriumi toetajad (Ilm. 18:21—24). Valereligioonid on tõepoolest nagu muistse Babüloonia religioon, kust said alguse väärõpetused ja laiduväärsed tavad. Spiritismist, ebajumalakummardamisest ja teistest pattudest läbi imbunud Suur Babülon on endiselt olemas, kuid mitte enam kauaks. (Loe Ilmutus 18:1—5.)

11. Milliseid hoiatusi leidub meie väljaannetes spiritismi kohta?

¹¹ Jehoova andis teada: „Ma ei salli, et te . . . kasutate maagilist väge” (Jes. 1:13, UM). Spiritism avaldas suurt mõju 19. sajandil elanud inimeste mõtlemisele. Seepärast kirjutatigi 1885. aasta maikuu „Siioni Vahitornis”: „Uskumus, et surnud elavad edasi mingis teises sfääris või eksistentsivormis, pole uus. See kuulus muistsete rahvaste religiooni juurde ja oli kogu mütoloogia alus.” Artiklis lisati, et mittepiibellik idee, nagu saaksid surnud suhelda elavatega, „on varjanud ja jõutanud pettust, mille taga on deemonid, kes teesklevad surnud inimestest välja tulnud vaime. Nad on sel viisil oma isikut hoolega salajas hoidnud ning saanud paljude mõistuse ja elu oma haardesse”. Üks tolleaegne brošüür *, mis räägib spiritismist, esitas samasuguseid hoiatusi. Spiritismi eest on hoiatanud ka meie hilisemad väljaanded.

12. Mida ütles Saalomon Jumala vaimu mõjutusel surnute olukorra kohta?

¹² „Kõik need, kes tõde on tundma õppinud” teavad sellele küsimusele vastust (2. Joh. 1). Kindlasti nõustume Saalomoni sõnadega: „Elus koer on parem kui surnud lõvi! Sest elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi . . . Tee oma jõudu mööda kõike, mida su käsi suudab korda saata, sest surmavallas, kuhu sa lähed, ei ole tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust!” (Kog. 9:4, 5, 10).

13. Kuidas mõjutas juute hellenistlik kultuur ja religioon?

¹³ Juudid teadsid tõde surnute kohta. Kui Kreeka jaotati Aleksander Suure väepealike vahel, püüti ühendada Juudat Süüriaga muu hulgas kreeka religiooni ja hellenistliku kultuuri abil. Selle  tagajärjel võtsid juudid omaks väärõpetuse, et inimese hing on surematu ja et on olemas allmaailm, kus surnuid piinatakse. Idee kannatavaid hingi täis allmaailmast ei saanud alguse Kreekast, kuna juba babüloonlased kujutasid „allmaailma . . . paigana, mis on täis õudusi ning mida valitsevad väga tugevad ja metsikud jumalad ning deemonid”. („The Religion of Babylonia and Assyria”.) Niisiis uskusid babüloonlased, et hing on surematu.

14. Mida teadsid Iiob ja Aabraham surma ning ülestõusmise kohta?

¹⁴ Ehkki õiglasel mehel Iiobil polnud Piiblit, teadis ta tõde surma kohta. Samuti mõistis ta, et Jehoova on armastav Jumal, kes igatseks teda surmast äratada (Iiob 14:13—15). Ka Aabraham uskus ülestõusmisse. (Loe Heebrealastele 11:17—19.) Kuna on võimatu surmast üles äratada kedagi, kes ei saagi surra, ei uskunud need jumalakartlikud mehed inimhinge surematusse. Kahtlemata aitas Jumala vaim Iiobil ja Aabrahamil mõista surnute olukorda ja uskuda ülestõusmisse. Ka need tõed kuuluvad meie pärandi hulka.

15., 16. Mismoodi meid on vabastatud patust ja surmast?

¹⁵ Samuti oleme Jumalale tänulikud, et ta on avaldanud tõe selle kohta, kuidas ta vabastab inimesed Aadamalt päritud patu ja surma pärandist (Rooml. 5:12). Me mõistame, et Jeesus ei tulnud „mitte selleks, et teda teenitaks, vaid teenima ja andma oma hinge lunastushinnaks paljude eest” (Mark. 10:45). On tõesti väga hea teada, et on olemas „vabastus . . . lunahinna alusel, mille maksis Kristus Jeesus” (Rooml. 3:22—24).

¹⁶ Esimese sajandi juudid ja mittejuudid pidid kahetsema oma patte ja  näitama üles usku Jeesuse lunastusohvrisse. Muidu ei oleks nad andeks saanud. Tänapäeval on sama olukord (Joh. 3:16, 36). Kui keegi hoiab visalt kinni väärõpetustest, näiteks kolmainsusest ja hinge surematusest, pole lunastusest talle kasu. Kuid meile on. Me teame tõde Jumala armsa poja kohta, „kelle kaudu meil on vabastus lunastuse alusel, meie pattude andeksandmine” (Kol. 1:13, 14).

RÜHKIGEM EDASI JEHOOVA NIME KANDVA RAHVANA!

17., 18. Kust võib leida teavet meie ajaloo kohta ja kuidas tuleb selle uurimine meile kasuks?

¹⁷ Võiksime veel palju rääkida tõdedest, mida me teame, kogemustest Jumala teenimises ning vaimsetest ja ainelistest õnnistustest. Juba pikka aega ilmunud aastaraamatud on pajatanud põnevaid lugusid meie tööst üle kogu maailma. Meie ajaloost annavad ülevaate kaheosaline film „Usk tegudes” ning raamat „Jehoova tunnistajad — Jumala Kuningriigi kuulutajad” („Jehovah’s Witnesses — Proclaimers of God’s Kingdom”). Peale selle on meie ajakirjades tihti usukaaslaste südantsoojendavaid elulugusid.

¹⁸ Jehoova organisatsiooni ajaloo tasakaalukas uurimine tuleb meile kasuks, nii nagu Iisraeli rahvale tuli kasuks mõtisklemine selle üle, kuidas Jumal oli nad päästnud Egiptuse orjaikkest (2. Moos. 12:26, 27). Kõrgesse ikka jõudnud Mooses, kes oli olnud tunnistajaks Jumala imelistele tegudele, pani Iisraeli rahvale südamele: „Meenuta muistseid päevi, pane tähele aastaid põlvest põlve! Küsi oma isalt, et ta jutustaks sulle, oma vanadelt, et nad räägiksid sulle!” (5. Moos. 32:7). Meie kui Jehoova rahvas ja tema karjamaa lambad kiidame kõik teda rõõmsalt ja räägime tema vägevatest tegudest (Laul 79:13). Meil on hea olla kursis oma ajalooga, sellest õppida ja tulevikuplaane tehes õpituga arvestada.

19. Mida meil tuleks teha, kui pidada silmas, et käime vaimses valguses?

¹⁹ Me oleme tänulikud, et me ei eksle pimeduses, vaid võime käia Jumala antud vaimses valguses (Õpet. 4:18, 19). Uurigem siis usinalt Jumala Sõna ja jagagem innukalt tõde teistega, olles samasuguse palvemeelse hoiakuga nagu laulukirjutaja, kes ülistas kõrgeimat valitsejat Jehoovat: „Ma tunnistan üksnes sinu õiglust! Jumal, sa oled mind õpetanud mu noorest east, ja siitsaadik ma kuulutan sinu imesid! Ära siis jäta mind maha, Jumal, kui ma lähen vanaks ja halliks, kuni ma kuulutan sinu käsivart praegusele põlvele ja su vägevust kõigile järeltulijaile!” (Laul 71:16—18).

20. Millistest vaidlusküsimustest me aru saame ja mida see meid tegema ajendab?

²⁰ Jehoova pühendunud rahvana saame aru vaidlusküsimustest, mis puudutavad tema ülemvõimu õiguspärasust ja inimese laitmatust. Me kuulutame ilmselget tõde, et Jehoova on kõrgeim valitseja, kes väärib, et teda täieliku pühendumusega teenitaks (Ilm. 4:11). Tema vaimu toetusel me ka viime rõõmusõnumit alandlikele, parandame neid, kel murtud süda, ning trööstime leinajaid (Jes. 61:1, 2). Kuigi Saatan püüab edutult Jumala rahva ja kogu inimkonna üle valitseda, hindame meie sügavalt oma vaimset pärandit ja oleme võtnud nõuks jääda Jumala ees laitmatuks ning ülistada kõrgeimat valitsejat Jehoovat nüüd ja igavesti. (Loe Laul 26:11; 86:12.)