KREEKA ajaloolane Herodotos, kes elas 2500 aastat tagasi, kirjutas oma aja egiptlastest: „Rikaste pidusöökidel kannab üks mees pärast õhtusööki ringi kirstu, milles on ühe või kahe küünra pikkune puust surnukeha kujutis, mis on hoolikalt maalitud ja nikerdatud. Ta näitab seda kõigile ja ütleb: „Rüübake ja rõõmutsege, sest pärast surma olete sama elutud nagu see kuju.””

Selline suhtumine ellu ja surma ei olnud omane vaid egiptlastele, vaid on väga levinud ka tänapäeval. Kui elu lõppeb surmaga, siis miks mitte võtta elult, mis võtta annab? Milleks püüelda kõrgete väärtuste poole? Kui surm lõpetab kõik, on igati mõistlik elada tänasele päevale. Apostel Paulus ütles sarnase mõtte, kui kirjeldas inimeste suhtumist, kes ei usu ülesäratamist. Ta ütles: „Kui surnuid üles ei äratata, siis „söögem ja joogem, sest homme me sureme”” (1. Korintlastele 15:32).

Loomulikult ei uskunud Paulus, et surm tähendab igaveseks unustuse hõlma vajumist. Ta oli veendunud, et surnud saavad taas elavaks ja neil on võimalus üldse mitte kunagi surra. Pauluse veendumus rajanes ülimalt olulisel sündmusel, mille toimumises ta oli kaljukindel: Jeesus Kristuse ülestõusmisel. * See oli tegelikult tähtsaim sündmus, mis varajaste jüngrite usku tugevdas.

Mida aga Jeesuse ülestõusmine meile tähendab? Kust me teame, et see ikkagi toimus? Vaadelgem, kuidas Paulus arutleb selle teema üle oma kirjas Korintose kristlastele.

Mõned kristlased muistses Korintoses kahtlesid, kas ülestõusmine on võimalik, teised ei uskunud seda üldse. Oma esimeses kirjas sealsetele kristlastele tõi Paulus välja, mis kaasneks sellega, kui ülestõusmist ei toimuks. Ta kirjutas: „Kui surnute ülestõusmist tõesti ei ole, siis pole ka Kristust üles äratatud. Aga kui Kristust pole üles äratatud, siis on meie kuulutamine asjatu ja meie usk on asjatu. Pealegi leitakse meid siis olevat Jumala valetunnistajad . . . teie usk [on] kasutu; te olete alles oma pattude sees. Niisamuti on siis hukkunud needki, kes on vajunud surmaunne ühtsena Kristusega” (1. Korintlastele 15:13—18).

„Pärast seda ilmus ta ühekorraga rohkem kui viiesajale vennale . . . Seejärel ilmus ta Jaakobusele, siis kõigile apostlitele; aga kõige viimaks ilmus ta ka minule.” (1. Korintlastele 15:6—8)

Paulus alustas oma mõttekäiku väitega, mida on raske ümber lükata: kui surnuid ei äratata üles, siis ei äratatud surnuist üles ka Kristust. Kui oletada, et Kristust ei äratatud üles, siis mida see tähendaks? See tähendaks, et hea sõnumi kuulutamine on mõttetu, üks tohutu pettus. Pealegi on Kristuse ülesäratamine kristliku õpetuse oluline osa, see on lahutamatult seotud mitmete Piibli põhiõpetustega, mis puudutavad Jumala ülemvõimu, tema nime, kuningriiki ja meie päästet. Kui ülestõusmist ei toimunud, oleks sõnum, mida Paulus ja teised apostlid kuulutasid, täiesti tühine.

Sellega aga asi ei piirduks. Kui Kristust ei äratatud surnuist üles, oleks kristlik usk mõttetu ja rajatud valele. Lisaks oleksid Paulus ja teised rääkinud valet mitte ainult Jeesuse ülestõusmise kohta, vaid ka Jumal Jehoova kohta, kes ta nende sõnul üles äratas. Samuti oleks vale väide, et Kristus „suri meie pattude eest”, sest kui Päästjat ennast ei päästetud surmaköidikuist, ei saaks ta ju teisi päästa (1. Korintlastele 15:3). See tähendaks, et kristlased, kes surid — mõned isegi märtritena —, lahkusid elust vale lootusega, et nad äratatakse kunagi üles.

Paulus võttis öeldu kokku: „Kui me oleme lootnud Kristusele ainult selles elus, siis oleme kõigist inimestest kõige haletsusväärsemad” (1. Korintlastele 15:19). Ta oli teiste kristlaste sarnaselt kannatanud kahju, tagakiusamist, talunud raskusi ja seisnud silmitsi surmaga, kuna ta uskus ülestõusmist ja kõike sellega seonduvat. Mis mõtet oleks kõigel sellel olnud, kui ülestõusmine oleks tühipaljas pettus!

Paulus ei arvanud, et kristlaste usk rajaneb eelmainitud valedel. Ta teadis, et Jeesus on surnuist üles äratatud, ja ta loetles korintlastele üles sellega seonduvad tõendid: „Kristus suri meie pattude eest vastavalt pühakirjale; ja et ta maeti, jah, et ta on üles äratatud kolmandal päeval vastavalt pühakirjale; ja et ta ilmus Keefasele, seejärel neile kaheteistkümnele.” * Paulus lisas: „Pärast seda ilmus ta ühekorraga rohkem kui viiesajale vennale, kellest enamik on veel praegugi elus, kuid mõned on vajunud surmaunne. Seejärel ilmus ta Jaakobusele, siis kõigile apostlitele; aga kõige viimaks ilmus ta ka minule” (1. Korintlastele 15:3—8).

Paulus väitis kindlalt, et Kristus suri meie pattude eest, ta maeti ja äratati üles. Miks oli Paulus selles nii veendunud? Üheks põhjuseks oli paljude pealtnägijate tunnistus. Ülesäratatud Jeesus  ilmus üksikisikutele (kaasa arvatud Paulusele), väikestele rühmadele ja isegi 500 inimesele korraga, kellest paljud olid tõenäoliselt suhtunud skeptiliselt teatesse, et Jeesus on üles äratatud (Luuka 24:1—11). Enamik pealtnägijaist olid Pauluse ajal veel elus ja igaüks võis neilt nende sündmuste kohta aru pärida (1. Korintlastele 15:6). Ühe või kahe tunnistaja ütlusi oleks kerge eirata, kuid kes suudaks kummutada 500 või enama pealtnägija tunnistusi?

Pane tähele, et Paulus rõhutas kaks korda, et Jeesuse surm, matmine ja ülesäratamine toimus „vastavalt pühakirjale”. Need sündmused tõendasid, et Piibli heebreakeelse osa prohvetikuulutused seoses Messiaga olid täide läinud, mis omakorda kinnitasid, et Jeesus oli tõotatud Messias.

Hoolimata pealtnägijate ja Pühakirja tõendusest oli tollal neid, kes kahtlesid selles, et Jeesus äratati üles, ja neid on ka tänapäeval. Mõned ütlevad, et Jeesuse jüngrid varastasid ta surnukeha ja väitsid seejärel, et nad on ta ülestõusmise tunnistajaks. Kuid jüngritel polnud sellist jõudu ega mõjuvõimu, et pääseda mööda Rooma sõduritest, kes haua sissepääsu juures valvasid. On neid, kes väidavad, et ülesäratatud Jeesuse ilmumine on vaid pettekujutelm. Selle teooria vastu aga räägib tõsiasi, et Jeesus ilmus eri aegadel paljudele inimestele. Samuti, kas on tõesti mõistlik uskuda, et mingi pettekujutelm küpsetab ja serveerib kala, nagu ülesäratatud Jeesus seda Galileas tegi? (Johannese 21:9—14.) Kas kujuteldav inimene ütleks juuresolijaile, et nad teda puudutaksid? (Luuka 24:36—39.)

Osa inimesi väidab, et Jeesuse ülestõusmine oli tema jüngrite sepitsetud vale. Kuid mis  kasu jüngritel sellest oleks olnud? Kuna apostlid andsid Jeesuse ülestõusmisest tunnistust, sai neile osaks pilkamine, kannatused ja surm. Miks nad pidid riskima nii paljuga mingi tühise vale pärast? Lisaks andsid nad Jeesuse ülestõusmisest kõigepealt tunnistust Jeruusalemmas, kus olid nende vastased, kes olid valmis haarama kinni igast võimalusest nad süüdi mõista.

Tegelikult oli Jeesuse ülestõusmine just see, mis andis jüngritele julgust tunnistada oma isandast ka kõige julmema tagakiusamise all. Samuti sai tema ülestõusmisest kristliku usu keskne õpetus. Algkristlased ei riskinud oma eluga lihtsalt selleks, et anda tunnistust targast õpetajast, kes hukati. Nad riskisid oma eluga, et kuulutada Jeesuse ülestõusmist, mis tõendas, et Jeesus oli Kristus, Jumala poeg, kes neid pärast ülesäratamist võimsalt toetas ja juhtis. Tema ülestõusmine tähendas, et ka nemad äratatakse surnuist üles. Jah, kui Jeesust poleks surnuist üles äratatud, ei eksisteeriks kristlust ja meie poleks temast ilmselt kunagi midagi kuulnud.

Mida Kristuse ülestõusmine meile tänapäeval tähendab?