On põhjust uskuda, et need olid Jumala vaimpojad. Miks võib nii arvata?

Esimene neist salmidest kõlab nii: „Siis nägid Jumala pojad, et inimeste tütred olid ilusad, ja nad võtsid enestele naisi kõigist neist, keda nad välja valisid” (1. Moos. 6:2).

Pühakirja heebreakeelses osas esinevad väljendid „Jumala pojad” ja „Jumala lapsed” sellistes kirjakohtades nagu näiteks 1. Moosese 6:2, 4; Iiobi 1:6; 2:1; 38:7 ja Laul 89:7. Mida need piiblisalmid „Jumala poegade” kohta teada annavad?

„Jumala lapsed”, keda mainitakse tekstis Iiobi 1:6, olid ilmselgelt Jumala juurde kogunenud vaimolendid. Nende hulgas oli ka Saatan, kes tuli „maad mööda hulkumast” (Iiob 1:7; 2:1, 2). Kirjakohas Iiobi 38:4—7 räägitakse „Jumala poegadest”, kes „tõstsid rõõmukisa”, kui Jumal asetas paika maa nurgakivi. Need pidid olema Jumala ingelpojad, kuna inimesi polnud siis veel loodud. „Jumala lapsed” Laulus 89:7 on kahtlemata taevased loodud, kes on koos Jumalaga, mitte aga inimesed.

Kes on siis kirjakohas 1. Moosese 6:2, 4 mainitud „Jumala pojad”? Eeltoodud piiblisalmide põhjal on loogiline järeldada, et seal viidatakse Jumala inglitele, kes tulid maa peale.

Mõningatel on raske uskuda, et inglid võiksid ihata olla seksuaalsuhetes. Jeesuse sõnad tekstis Matteuse 22:30 näitavad, et taevas ei abielluta ega olda seksuaalsuhetes. Sellegipoolest on inglid vahetevahel võtnud endale inimkeha ning nad on söönud ja joonud koos inimestega (1. Moos. 18:1—8; 19:1—3). Seega oleks neil võimalik sellisel materialiseerunud kujul olla naistega seksuaalvahekorras.

Piibli põhjal on alust uskuda, et mõned inglid tegid just seda. Juuda kirja salmid 6 ja 7 võrdlevad Soodoma mehi, kes rahuldasid loomuvastaseid lihahimusid, „inglitega, kes ei hoidnud oma esialgset seisust, vaid hülgasid enda õige eluaseme”. Nii need inglid kui ka soodomlased olid sellised, kes „ohjeldamatult hoorasid ja loomuvastaseid lihahimusid rahuldasid”. Sarnase sisuga kirjakohas 1. Peetruse 3:19, 20 seostatakse sõnakuulmatuid ingleid „Noa päevadega”. (2. Peetr. 2:4, 5.) Niisiis võib Noa-aegsete sõnakuulmatute inglite tegusid võrrelda Soodoma ja Gomorra patuga.

Selline järeldus on põhjendatud, kui mõistame, et kirjakohas 1. Moosese 6:2, 4 mainitud „Jumala pojad” olid inglid, kes võtsid endale inimkeha ja olid naistega seksuaalsuhetes.

Apostel Peetrus ütles nende vaimude kohta, et nad „olid kord sõnakuulmatud, kui Jumal ootas kannatlikult Noa päevil” (1. Peetr. 3:20). On selge, et Peetrus viitas vaimolenditele, kes ühinesid Saatanaga mässus. Juudas mainib ingleid, kes „ei hoidnud oma esialgset seisust, vaid hülgasid enda õige eluaseme” ja kelle Jumal on „pannud igaveste ahelatega kinni pilkasesse pimedusse ootama suure päeva kohut” (Juuda 6).

Milles ilmnes vaimolendite sõnakuulmatus Noa päevil? Enne veeuputust kehastusid need kurjad vaimud inimesteks. Nii tegid nad midagi, milleks Jumal polnud luba andnud. (1. Moos. 6:2, 4.) Lisaks olid need inglid naistega seksuaalvahekorras ning toimisid seega loomuvastaselt. See ei olnud vaimolendeid luues Jumala tahe, et nad oleksid naistega seksuaalsuhetes (1. Moos. 5:2). Need kurjad sõnakuulmatud inglid hävitatakse Jumala seatud ajal. Nagu Juudas märkis, on nad praegu „pilkases pimeduses” ehk nii-öelda vaimses vangistuses.

Millal ja kuidas Jeesus kuulutas neile „vangis olevaile vaimudele”? Peetrus kirjutas, et see toimus pärast seda, kui Jeesus ’tehti elavaks vaimuna’ (1. Peetr. 3:18, 19). Pane ka tähele, et ta ütles, et Jeesus „kuulutas”. Peetrus kasutas mineviku ajavormi, mis näitab, et see leidis aset enne, kui Peetrus oma esimese kirja kirjutas. Niisiis näib, et millalgi pärast ülesäratamist andis Jeesus kurjadele vaimolenditele teada, milline karistus neid õigustatult ees ootab. Ta ei kuulutanud neile midagi head, vaid kuulutas neile kohtuotsust (Joona 1:1, 2). Kuna Jeesus jäi ustavaks surmani ning äratati seejärel üles — tõestades, et Kuradil polnud tõepoolest tema üle mingit võimu —, oli tal alus esitada selline hukkamõistev teadaanne (Joh. 14:30; 16:8—11).

Tulevikus seob Jeesus Saatana ja need inglid kinni ning heidab nad sügavikku (Luuka 8:30, 31; Ilm. 20:1—3). Selle ajani on need sõnakuulmatud vaimolendid pilkases vaimses pimeduses ja nende lõplik häving on kindel (Ilm. 20:7—10).