Rasketel aegadel võib murekoorem meid enda alla matta. See võib meid täiesti ära kurnata ja mõjutada meie ellusuhtumist. Muistse Iisraeli kuningat Taavetit tabas palju katsumusi. Mis aitas tal vastu pidada? Ühes tundeküllases laulus vastab Taavet ise sellele, öeldes: „Oma häält tõstes ma karjun Jehoova poole, oma häält tõstes ma anun Jehoovat! Ma valan välja oma kaebuse tema ette, ma annan temale teada oma ahastuse! Kui minu vaim minestab mu sees, siis sina tunned mu teerada!” Taavet palus alandlikult abi Jumalalt (Laul 142:2—4).

Teisel korral laulis Taavet: „Üht ma olen palunud Jehoovalt; seda ma üksnes nõuan, et ma saaksin asuda Jehoova kojas kogu oma eluaja ning tähele panna Jehoova teenistuse armsust ja mõtiskleda tema templis [„imetleda tema templit, UM]!” (Laul 27:4). Taavet polnud leviit. Ent kujutle teda seismas väljaspool püha õue, kogudusetelgi lähedal, mis oli Jumala puhta teenimise keskus. Tänutunne, mis Taaveti südant täitis, tekitas temas soovi veeta seal kõik oma elupäevad ja nii „tähele panna Jehoova teenistuse armsust”.

Algkeelne sõna, mis on tõlgitud vastega „armsus”, käib millegi kohta, mis on meeldiv ja pakub rahulolu. Taavet imetles ehk pidas kalliks korraldusi, mis olid tehtud Jumala teenimiseks. Meist igaüks võiks mõelda, kas teda valdavad samasugused tunded nagu Taavetit.

Meie päevil ei ole Jehoova puhtas kummardamises kesksel kohal üks konkreetne hoone. Selle asemel on olemas suur vaimne tempel: Jumala seatud kord tema puhtaks teenimiseks. * Kui mõtiskleme kõige üle, mida Jehoova on teinud, et saaksime teda õigel viisil teenida, siis võime ka meie „tähele panna Jehoova teenistuse armsust”.

Mõelgem vasksele põletusohvrialtarile, mis oli kohakuti kogudusetelgi sissekäiguga (2. Moos. 38:1, 2; 40:6). See altar oli võrdpildiks Jehoova valmisolekust võtta ohvrina vastu Jeesuse inimelu (Heebr. 10:5—10). Milline tähendus on sel meile? Apostel Paulus kirjutas: „Meid lepitati Jumalaga tema Poja surma kaudu, kui me olime alles vaenlased” (Rooml. 5:10). Kui näitame usku Jeesuse valatud veresse, siis on meil Jumala soosing ning ta usaldab meid. Selle tulemusel on Jehoova meiega „lähedane sõber” (Laul 25:14, UM).

Kuna meie patud kustutatakse, tulevad Jehoovalt meile „kosutuse ajad” (Ap. t. 3:19). Meie olukord sarnaneb vangi omaga, kes ootab oma surmaotsuse täideviimist, kuid samas kahetseb minevikus tehtut ja teeb enda juures suuri muudatusi. See ajendab suuremeelset kohtunikku tühistama tema surmaotsuse ja vabastama ta igasugusest karistusest. Millist kergendust küll selline vang tunneb! Nagu see kohtunik, nii halastab ka Jehoova kahetsevatele inimestele ja tühistab nende surmaotsuse.

Taavet võis kogudusetelgi juures näha mitmeid õige jumalateenimisega seotud tegevusi, nagu näiteks iisraellaste kogunemine suure hulgana,  Seaduse avalik lugemine ja selgitamine, suitsutusrohu põletamine ning preestrite ja leviitide pühad toimingud (2. Moos. 30:34—38; 4. Moos. 3:5—8; 5. Moos. 31:9—12). Ka tänapäeval on puhtas jumalakummardamises sarnaseid jooni.

Nagu minevikus nii võib ka tänapäeval öelda: „Kui hea ja armas on see, et vennad ka üheskoos elavad!” (Laul 133:1). Meie ülemaailmne vennaskond on tohutult kasvanud (1. Peetr. 2:17). Kristlikel koosolekutel loetakse ja selgitatakse Jumala Sõna. Oma organisatsiooni kaudu annab Jehoova rohkesti juhendeid. Samuti on meil külluslikult vaimset toitu meie väljaannete näol, mida kasutada nii iseseisvaks kui ka koos perega uurimiseks. Üks juhtiva kogu liige märkis: „See, et olen mõtisklenud Jehoova Sõna üle, püüdnud seda paremini mõista ja kasvatada oma teadmisi, on täitnud mu ärkveloleku tunnid vaimsete rikkuste ja rahuloluga.” Jah, ka meie puhul võivad saada tõeks sõnad „tunnetus hakkab meeldima su hingele” (Õpet. 2:10).

Iga päev esitavad Jehoova teenijad temale palveid, mis on talle meelepärased. Jehoovale on sellised palved otsekui suitsutusrohu magus aroom (Laul 141:2). Kui meeldiv on mõelda, et Jumal Jehoova tunneb suurt rõõmu meie alandlikest palvetest!

Mooses palvetas: „Issandal, meie Jumalal, olgu lahke meel meie vastu! Meie kätetööd ta kinnitagu meile!” (Laul 90:17). Kui osaleme innukalt teenistuses, siis Jehoova õnnistab meie tööd (Õpet. 10:22). Võib-olla oleme aidanud mõnel inimesel õppida tõde Jumala kohta. Ehk oleme teinud ustavalt kuulutustööd juba palju aastaid, hoolimata inimeste ükskõiksusest, oma kehvast tervisest, emotsionaalsetest pingetest või tagakiusamisest (1. Tess. 2:2). Siiski oleme näinud „Jehoova teenistuse armsust” ja mõistnud, et meie pingutused valmistavad meie taevasele isale heameelt.

Taavet laulis: „Jehoova on mu põllu- ja mu karikaosa; sina hoiad alles, mis ma liisu teel olen saanud! Mõõdunöörid on mulle langenud meeldivate paikade peale” (Laul 16:5, 6). Taavet oli tänulik oma osa eest, ehk selle eest, et tal olid Jehoovaga lähedased suhted ja et tal oli au teda teenida. Nagu Taavetil, on ka meil eluraskusi, kuid meil on ka nii palju vaimseid õnnistusi. Tundkem siis alati rõõmu õigest jumalateenimisest ja imetlegem Jumala vaimset templit.