SEL aastal möödub 100 aastat „Loomise fotodraama” („Photo-Drama of Creation”) esmaesitlusest. Selle ajaloolise slaidi- ja filmiprogrammi eesmärk oli kasvatada inimeste usku Piiblisse kui Jumala Sõnasse. Ajajärgul kui evolutsiooniõpetus, piiblikriitika ja skeptitsism olid nõrgestanud paljude inimeste usku, tõstis see fotodraama esile Jehoovat kui Loojat.

Charles Taze Russell, kes oli piibliuurijate eestvedaja, otsis väsimatult kiiremaid ja tõhusamaid viise Piibli tõdede levitamiseks. Piibliuurijad olid kasutanud inimesteni jõudmiseks trükisõna juba rohkem kui kolm aastakümmet. Nüüd aga köitis nende tähelepanu üks uus võimalik abivahend — filmikunst.

1890. aastatel jõudis esimest korda avalikkuse ette tummfilm. Juba 1903. aastal näidati ühes New Yorgi kirikus usuteemalist filmi. Aastal 1912, kui filmitööstus oli alles lapsekingades, hakkas vend Russell „Loomise fotodraamaks” ettevalmistusi tegema. Ta mõistis, et filmikunsti appi võttes on võimalik anda Piibli õpetusi edasi hoopis efektiivsemalt kui vaid trükisõna abil.

Kaheksatunnist fotodraamat näidati tavaliselt neljas osas. Selle jooksul kõlas 96 lühikest piibliteemaliste kõnede salvestist, mille oli sisse lugenud üks tolle aja kuulus kõnemees, kelle hääl oli laialt tuntud. Paljusid stseene saatis klassikaline muusika. Osavad operaatorid mängisid grammofonidelt salvestisi muusika, kõne ja muu heliga ning sünkroniseerisid neid värviliste slaidide ja filmilõikudega teada-tuntud piiblilugudest.

Suurem osa filmimaterjalist ja paljud klaasslaidid hangiti kommertsfilmistuudiotest. Elukutselised kunstnikud nii Philadelphias, New Yorgis, Pariisis kui ka Londonis maalisid klaasslaidid ja filmid kaader kaadri haaval käsitsi. Palju aitasid selles töös kaasa Peeteli kunstiosakonna töötajad,  kelle ülesandeks oli tihti ka purunenud slaidide asemele uute valmistamine. Lisaks filmitootjatelt ostetud materjalile tehti filmilõike ka oma jõududega. Näiteks võeti lähedalasuvas New Yorgi osariigi linnas Yonkersis üles filmilõigud Peeteli pere liikmetest, kes mängisid Aabrahami, Iisakit ja inglit, kes takistas Aabrahamil oma poega ohverdada (1. Moos. 22:9—12).

Üks Russelli mõttekaaslane rääkis pressile, et fotodraama abil „äratatakse loendamatute tuhandete inimeste huvi Piibli tõdede vastu” ja et „midagi nii ulatuslikku pole usukuulutamise vallas kunagi varem tehtud”. Kas ristiusu vaimulikkond tervitas sellist uudset lähenemist, et jõuda paljude vaimses näljas olevate inimesteni? Vastupidi, enamik vaimulikke mõistis fotodraama hukka ja mõned isegi püüdsid takistada salakavalate võtete abil avalikkust seda nägemast. Ühes paigas tekitasid kirikuesindajad koguni elektrikatkestuse.

Kuid ikkagi olid saalid puupüsti täis inimesi, kes olid tulnud fotodraamat tasuta vaatama. Ühendriikides näidati seda iga päev kuni 80 linnas. Paljud vaatajad nägid esimest korda „rääkivat filmi” ja olid hämmastuses. Tänu aegvõttega tehtud fotodele nägid nad, kuidas tibu toksib endale teed munakoorest välja ja kuidas kaunis õis avaneb. Tuginedes tolle aja teadusavastustele, tõsteti fotodraamas esile Jehoova imelist tarkust. Nagu artikli algul mainitud, arvas üks vaataja, et vend Russell paistab kinolinal fotodraamat sisse juhatades veel rohkem enda moodi, kui ta muidu on.

Kirjamees ja filmiajaloolane Tim Dirks kirjeldas „Loomise fotodraamat” kui „esimest suurt linateost, milles oli kokku pandud sünkroniseeritud heli (salvestatud kõne), filmilõigud ja algelise projektori abil näidatud värvilised slaidid”. Varasemates filmides oli kasutatud mõnda neist tehnikatest, kuid mitte kõiki korraga. Veel erilisemaks tegi filmi asjaolu, et see oli piibliteemaline. Samuti polnud seni mitte ühelgi filmil olnud nii suurt vaatajaskonda — fotodraamat käis Põhja-Ameerikas, Euroopas, Austraalias ja Uus-Meremaal juba esimesel aastal vaatamas umbes üheksa miljonit inimest.

„Loomise fotodraama” esmaesitlus toimus 11. jaanuaril 1914 New Yorgis. Seitse kuud hiljem algas esimene maailmasõda. Kuid rahvahulgad igal pool maailmas kogunesid edaspidigi vaatama fotodraamat, mille ilmekad stseenid Jumala kuningriigi tulevastest õnnistustest neile lohutust pakkusid. Tollel ajal, aastal 1914, oli loomise fotodraama tõesti midagi erilist.