USKUDEVAHELISE KOOSTÖÖ toetajad näevad asja aga teises valguses. „Nimetage üks religioon, mis ei väärtustaks kaastunnet, . . . keskkonnahoidu, . . . lahkust,” ütles organisatsiooni Interfaith Youth Core asutaja Eboo Patel.

Budistid, katoliiklased, protestandid, hindud, muslimid ja paljud teised on vahetevahel ühendanud oma jõud, et võidelda vaesuse vastu, kaitsta inimõigusi, keelustada maamiinide kasutamist või juhtida tähelepanu keskkonnaprobleemidele. Eri religioonide esindajad on tulnud kokku, et arutada, kuidas parandada vastastikust mõistmist ja koostööd. Koostöö märgiks on nad muu hulgas korraldanud ühiseid küünlasüütamise tseremooniaid, festivale, kontserte ning koos palvetanud.

Kas religioonide segunemine aitab tõesti lahendada konflikte uskude vahel? Kas Jumal soovib uskudevahelise liikumise abil paremat maailma luua?

Üks suurimaid interreligioosseid organisatsioone kiitleb, et selle liikmed on pärit enam kui 200 usundist ning et see tegutseb 76 riigis. Organisatsiooni sõnul on selle eesmärk edendada kestvat, igapäevast koostööd uskude vahel. Seda pole aga olnud lihtne saavutada. Näiteks tuli organisatsiooni asutajate sõnul neil oma põhikiri väga hoolikalt sõnastada, et mitte solvata nende paljude religioonide ja etniliste rühmade esindajaid, kes sellele alla kirjutasid. Miks? Üheks teguriks oli see, et polnud üksmeelt selles osas, kas põhikirjas tuleks mainida Jumalat või mitte. Seetõttu ei jäetud sellesse ühtki viidet Jumalale.

Kui aga Jumal kõrvale jätta, siis mis eesmärk üldse usul on? Mille poolest erineb selline liikumine mõnest ilmalikust heategevuslikust organisatsioonist? Pole siis ime, et eelmainitud ühendus nimetab end koostööorganisatsiooniks, mitte religioosseks organisatsiooniks.

„Kõik peamised usuvoolud kannavad sisuliselt sama sõnumit: tuleb olla armastav, kaastundlik ja andestav,” sõnas dalai-laama, kes on tuntud uskudevahelise liikumise pooldajana. Ta lisas: „Tähtis on, et sellised omadused oleksid näha meie igapäevaelus.”

Muidugi pole võimalik armastust, kaastunnet  ja andestust ületähtsustada. Jeesuse suust pärinevad kuldse reeglina tuntuks saanud sõnad „Kõike, mida te tahate, et inimesed teile teeksid, peate tegema ka neile” (Matteuse 7:12). Kuid kas tõelise usu ülesanne on lihtsalt teisi headele tegudele õhutada?

Paulus ütles paljude oma kaasaegsete kohta, kes väitsid end Jumalat teenivat: „Ma tunnistan neile, et nad on innukad Jumala suhtes, kuid seda mitte kooskõlas täpsete teadmistega.” Milles oli probleem? Ta selgitas: „Nad ei tunne Jumala õigust, vaid üritavad kinnitada enda oma” (Roomlastele 10:2, 3). Kuna nad ei teadnud täpselt, mida Jumal neilt ootab, olid nende innukad teod ja tegelikult ka usk tühised (Matteuse 7:21—23).

„Õnnelikud on rahutegijad,” ütles Jeesus (Matteuse 5:9, allmärkus). Jeesus tegutses kooskõlas oma õpetustega. Ta mõistis hukka vägivalla ning kuulutas rahusõnumit erinevate uskumustega inimestele (Matteuse 26:52). Neid, kes teda kuulda võtsid, liitis tugev armastuse side (Koloslastele 3:14). Kuid kas Jeesuse eesmärk oli pelgalt edendada koostööd ja rahumeelseid suhteid erisuguste inimeste vahel? Kas ta oli valmis järgima nende usukombeid?

Variseride ja saduseride usujuhid osutasid Jeesusele tugevat vastupanu ja koguni ihkasid teda tappa. Kuidas ta reageeris? Jeesus ütles oma jüngritele: „Jätke nad! Nad on pimedad teejuhid” (Matteuse 15:14). Ta ei tahtnud selliste inimestega ühte usuperre kuuluda.

Mõne aja pärast moodustati kristlik kogudus Kreeka linnas Korintoses, mida iseloomustas religioosne mitmekesisus. Kuidas tuli sealsetel kristlastel toimida? Paulus näitas selgelt, et nad ei peaks Jumalat kummardama koos inimestega, kes pole nende usku. Ta kirjutas: „Mis ühtekuuluvusest saab rääkida õiguse ja seadusetuse puhul? Või mis on ühist valgusel pimedusega? Lisaks, mis kooskõla on Kristuse ja Beliari [Saatana] vahel?” Seejärel andis ta nõu: „Tulge välja nende keskelt ja eralduge neist” (2. Korintlastele 6:14, 15, 17).

Ilmselgelt ei toeta Piibel uskudevahelist koostööd. Ent sa võid mõelda, kuidas on siis üldse võimalik tõelist ühtsust saavutada.

Rahvusvaheline kosmosejaam — ümber Maa tiirlev tehnikaime — on olemas tänu 15 riigi ühistele jõupingutustele. Kas see projekt oleks kunagi teoks saanud, kui need riigid poleks jõudnud üksmeelele selle ehitusplaanis? Ei oleks.

Kuid just midagi sellist võib öelda religioonidevahelise liikumise kohta. Ehkki vaimulikud räägivad palju koostööst ja vastastikusest lugupidamisest, puudub neil kindel plaan, mille järgi tegutseda. Seetõttu põhjustavad moraalsed ja õpetuslikud küsimused siiani suuri lahkhelisid.

Piiblis on kirjas Jumala normid, mida võib võrrelda ehitusplaaniga. Me võime Piiblis öeldule oma elu rajada. Need, kes on hakanud Piibli õpetusi järgima, on saanud üle rassilistest ja usulistest eelarvamustest ning õppinud elama üksteisega rahus ja ühtsuses. Jumal ennustas sellist aega, öeldes: „Sel ajal annan ma rahvastele puhta keele, et nad kõik saaksid hüüda Jehoova nime, teenida teda õlg õla kõrval.” Ühtsuse tagab „puhta keele” rääkimine ehk Jumala teenimine tema seatud normide järgi (Sefanja 3:9, UM; Jesaja 2:2—4).

Jehoova tunnistajad kutsuvad sind sulle lähimasse kuningriigisaali, et võiksid oma silmaga näha, milline rahu ja ühtsus nende keskel valitseb (Laul 133:1).