Nüüd aga kujuta ette teist olukorda. Abielupaar kutsub kogudusest endale üheks õhtuks külla üksikema koos kahe lapsega. Kui ema sellest lastele räägib, löövad nende silmad särama. Nad ei jõua küllaminekupäeva ära oodata. Ent üks päev enne kokkulepitud aega teatab abielupaar, et juhtus midagi ootamatut ja neil pole võimalik seda peret vastu võtta. Hiljem saab laste ema teada, miks nende plaanid muutusid. Pärast seda, kui abielupaar oli neid külla kutsunud, said nad ise sõpradelt küllakutse samaks õhtuks.

Mõistagi peaksime kristlastena oma sõna pidama. Me ei tohiks kunagi anda lubadusi, mida me ei täida, justkui öelda „„jah” ja samas „ei”” (2. Kor. 1:18). Kuid nagu on näha neist kahest näitest, ei ole kõik olukorrad samasugused. Mõnikord võib meile tunduda, et meil ei jää üle muud kui kokkulepe tühistada. Ka apostel Paulus sattus kord sellisesse olukorda.

Aastal 55, kui Paulus viibis oma kolmandal misjonireisil Efesoses, pidas ta plaani sõita üle Egeuse mere, et minna Korintosesse ja sealt edasi Makedooniasse. Seejärel, tagasiteel Jeruusalemma, pidi ta külastama Korintose kogudust teist korda, tõenäoliselt selleks, et võtta kaasa sealsete kristlaste „lahke and” Jeruusalemma vendadele (1. Kor. 16:3). Seda on näha tema sõnadest tekstis 2. Korintlastele 1:15, 16: „Selle veendumusega kavatsesin ma enne tulla teie juurde, et te saaksite teist korda rõõmu tunda, ja olles peatunud teie juures, minna Makedooniasse ja tulla Makedooniast tagasi teie juurde ning lasta end teil natuke maad saata teel Judeasse.”

Paistab, et Paulus oli andnud Korintose vendadele oma plaanist teada ühes varasemas kirjas (1. Kor. 5:9). Ent varsti pärast  selle kirja kirjutamist kuulis ta „Kloe pere kaudu”, et Korintose koguduses on tekkinud tõsiseid lahkhelisid (1. Kor. 1:10, 11). Paulus otsustas muuta oma esialgset plaani. Ta kirjutas kirja, mida me praegu nimetame esimeseks kirjaks korintlastele. Selles andis ta Korintose vendadele armastavalt nõu ja näitas, milles neil tuleb end parandada. Samuti teatas ta selles kirjas, et ta on muutnud oma reisiplaani ja läheb esiteks hoopis Makedooniasse ning tuleb alles seejärel Korintosesse (1. Kor. 16:5, 6). *

Tundub, et pärast seda, kui vennad Korintoses olid Pauluse kirja kätte saanud, süüdistasid mõned „ülivõrratud apostlid” teda, et ta ei pea oma sõna. Enda kaitseks küsis Paulus: „Kui mul nüüd oli selline kavatsus, kas oli see siis kergemeelsus? Või kui ma midagi kavatsen, kas ma kavatsen seda liha järgi, nii et ütleksin kord „jah, jah” ja siis „ei, ei”?” (2. Kor. 1:17; 11:5).

Võib tekkida küsimus: kas Paulus tõesti muutis oma plaani kergemeelselt? Muidugi mitte. Sõnaga, mis selles piiblitekstis on tõlgitud vastega „kergemeelsus”, viidatakse inimesele, keda ei saa usaldada, kes ei pea oma sõna. Pauluse retoorilisest küsimusest „Kas ma kavatsen seda liha järgi?” oleks Korintose kristlased pidanud aru saama, et tema otsus muuta oma plaani ei kahanda tema usaldusväärsust.

Paulus lükkas selle süüdistuse jõuliselt ümber, kui kirjutas: „Kuid Jumalat võib usaldada, nii et meie sõnad, mida me teile kõneleme, ei ole „jah” ja samas „ei”” (2. Kor. 1:18). Kahtlemata pidas ta oma kavatsusi muutes silmas Korintose koguduse vendade ja õdede parimaid huve. Tekstist 2. Korintlastele 1:23 võib lugeda, et kui Paulus muutis oma algset plaani minna Korintosesse, siis sellega ta nii-öelda säästis neid. Ta andis neile võimaluse seada asjad korda enne, kui ta ise nende juurde jõuab. Nagu ta oligi lootnud, kuulis ta Makedooniasse jõudes Tiituselt, et tema kiri oli ajendanud Korintose kristlasi kahetsema, ja see tegi talle suurt rõõmu (2. Kor. 6:11; 7:5—7).

Süüdistades Paulust ebausaldusväärsuses, võidi anda mõista, et kui ta ei pea oma sõna, siis ei saa usaldada ka tema õpetustööd. Kuid Paulus tuletas korintlastele meelde, et ta oli rääkinud neile sõnumit Jeesus Kristusest. „Jumala Poeg Kristus Jeesus, keda me teie seas kuulutasime, see tähendab mina ja Silvaanus ja Timoteos, ei ole „jah” ja samas „ei”, vaid „jah” on tema puhul „jah”” (2. Kor. 1:19). Kas Jeesus Kristus, kes oli Paulusele eeskujuks, oli mingil moel ebausaldusväärne? Ei, kogu oma elu ja teenistuse jooksul rääkis Jeesus alati tõde (Joh. 14:6; 18:37). See, mida Jeesus teada andis, oli täielikult tõene ja usaldatav. Kuna Paulus kuulutas sama sõnumit, siis oli järelikult ka see, mida tema rääkis, usaldusväärne.

Jehoova on „tõe Jumal” (Laul 31:6). Seda kinnitavad ka Pauluse järgmised sõnad: „Ükskõik kui palju on Jumala tõotusi, nad kõik on tema [Kristuse] kaudu „jah”.” Kuna Jeesus jäi maa peal täiuslikult laitmatuks, ei ole kellelgi mingit alust kahelda Jumala tõotustes. Paulus jätkab: „Seepärast me ütleme ka tema kaudu „aamen” Jumalale, et talle au tuua” (2. Kor. 1:20). Jeesuse näol on olemas täielik garantii, et öelda iga Jehoova tõotuse peale aamen, uskudes kindlalt selle täitumist.

Nii nagu Jehoova ja Jeesus räägivad alati õigust, nii mõtles ka Paulus alati tõsiselt  seda, mida ütles (2. Kor. 1:19). Ta ei andnud kergemeelselt lubadusi „liha järgi” (2. Kor. 1:17). Ta oli hoopis mees, kes käis vaimus (Gal. 5:16). Paulus pidas alati silmas teiste parimaid huve. Tema jah oli jah.

Meie päevil on üsna tavaline, et inimesed, kes ei ela Piibli põhimõtete järgi, murravad oma lubadusi kergekäeliselt, näiteks omakasu eesmärgil. Äriasjades ei tähenda jah alati jah, isegi kui on olemas kirjalik kokkulepe. Paljud ei suhtu enam abiellu kui kahe inimese vahel sõlmitud eluaegsesse liitu. Abielulahutuste kiiresti kasvav arv näitab, et abielule vaadatakse kui kokkuleppele, mille võib üsna kergelt tühistada (2. Tim. 3:1, 2).

Kuidas on lugu sinuga? Kas sinu jah on jah? On tõsi, et nagu artikli algul toodud näidetes, tuleb võib-olla sinulgi vahel mingi kokkulepe tühistada ja seda mitte kergekäelise suhtumise tõttu, vaid sinust mitteolenevatel põhjusel. Ent kui sa kristlasena annad mingi lubaduse, siis peaksid tõesti püüdma seda ka täita (Laul 15:4; Matt. 5:37). Kui sa nii toimid, siis tuntakse sind kui inimest, kes on usaldusväärne, sõnapidaja ja kes räägib alati tõtt (Efesl. 4:15, 25; Jaak. 5:12). Nähes, et sind saab usaldada igapäevastes asjades, kuulavad inimesed ehk ka palju meelsamini, kui räägid tõesõnumit Jumala valitsusest. Niisiis olgu meie jah tõesti jah!