PIIBLIS on kirjas mitmeid juhtumeid, kui inimesed käristasid oma riided lõhki. Tänapäeva inimesele võib see tunduda veider komme, kuid juudid väljendasid niimoodi oma tugevaid tundeid, näiteks meeleheidet, kaotusvalu, leina, alandust või viha.

Näiteks Ruuben „käristas oma riided lõhki”, saanud teada, et tema plaan päästa Joosep on luhtunud, kuna Joosep oli orjusesse müüdud. Nende isa Jaakob „käristas oma riided lõhki”, arvates, et metsloom on Joosepi tapnud (1. Moos. 37:18—35). Iiob „käristas oma kuue lõhki”, kui talle öeldi, et kõik ta lapsed on hukkunud (Iiob 1:18—20). Ülempreester Eeli juurde tuli sõnumitooja, „riided lõhki käristatud”, ning andis talle teada, et iisraellased olid lahingus lüüa saanud, Eeli kaks poega olid tapetud ja seaduselaegas ära võetud (1. Saam. 4:12—17). Kui Joosija kuulis sõnu, mis talle Moosese seadusest ette loeti, ja mõistis oma rahva süükoorma raskust, „siis ta käristas oma riided lõhki” (2. Kun. 22:8—13).

Jeesuse kohtuprotsessi ajal käristas ülempreester Kaifas oma pealisriided lõhki, kui oli kuulnud sõnu, mida ta ekslikult nimetas jumalateotuseks (Matt. 26:59—66). Üks rabide pärimus nõudis, et igaüks, kes kuuleb Jumala nime teotamist, peab oma riided katki rebima. Ent hilisem pärimus, mis kujunes välja peale Jeruusalemma templi hävitamist, ütles: „See, kes kuuleb nüüdsel ajal Jumala Nime teotamist, ei pea oma rõivaid katki rebima, sest siis jääksid neist lõpuks järele vaid räbalad.”

Loomulikult ei olnud riiete lõhki käristamisel Jumala silmis mingit väärtust, kui inimese tunded ei olnud siirad. Seepärast ütles Jehoova oma rahvale: „Käristage lõhki oma süda, aga mitte oma riideid, ja pöörduge Jehoova, oma Jumala poole” (Joel 2:13).