FERNANDO * oli ärevil. Kaks kogudusevanemat ütlesid talle, et soovivad temaga rääkida. Pärast mitut hiljuti toimunud ringkonnaülevaataja külaskäiku olid vanemad selgitanud, mida ta võiks teha, et olla kõlblik koguduses rohkem vastutust kandma. Mõne aja möödudes hakkas Fernando aga kahtlema selles, kas teda üldse määratakse kunagi kogudusevanemaks. Nüüd oli ringkonnaülevaataja taas kogudust külastanud. Millest soovivad vanemad temaga seekord rääkida?

Fernando kuulas hoolega, kui üks vanematest temaga juttu alustas. Vend viitas kirjakohale 1. Timoteosele 3:1 ja ütles, et nad olid saanud kirja selle kohta, et ta on määratud kogudusevanemaks. Fernando ajas selja sirgu ja küsis üllatunult: „Mis sa ütlesid?” Vend kordas oma sõnu, mispeale Fernando näole ilmus naeratus. Kui tema ametisse määramisest kogudusele teatati, lõi ka teiste palgeil naeratus särama.

Kas on vale soovida koguduses eesõigusi saada? Üldsegi mitte. Öeldakse ju kirjakohas 1. Timoteosele 3:1: „Kui keegi pürgib ülevaatajaameti poole, siis ta igatseb suurepärast tööd.” Paljud kristlikud mehed on nende sõnade järgi toiminud ja vaimselt edenenud, et täita koguduses vastutusrikkaid ülesandeid. Tulemuseks on see, et Jumala rahva seas on sadu tuhandeid pädevaid kogudusevanemaid ja teenistusabilisi. Ent kuna kogudused aina kasvavad, läheb vaja rohkem vendi, kes oleksid valmis teisi teenima. Kuidas nad saaksid selleks valmistuda? Kas nad peaksid nagu Fernando muretsema sellepärast, millal nad ükskord vanemaks määratakse?

Piiblis vastega „pürgima” tõlgitud kreeka verb kannab endas mõtet millegi siirast soovimisest, millegi poole sirutumisest. Selle näiteks võiks tuua inimese, kes kätt välja sirutades püüab puu otsast  isuäratavat puuvilja kätte saada. Ent kui keegi „pürgib ülevaatajaameti poole”, ei tähenda see, et ta ihkab seda ametit ahnelt endale haarata. Miks võib nii väita? Sest nende eesmärk, kes ihkavad kogu südamest teenida vanemana, peaks olema soov teha „suurepärast tööd”, mitte saada endale positsiooni.

Enamik selle hea töö tegemiseks vajalikke nõudeid on kirjas piiblitekstides 1. Timoteosele 3:2—7 ja Tiitusele 1:5—9. Seoses nende kõrgete normidega ütleb pikaaegne kogudusevanem Raymond: „Minu silmis on kõige tähtsam see, millised me oleme. Oskus rääkida ja õpetada on olulised, kuid need võimed pole tähtsamad vajadusest olla selline, kellele pole midagi ette heita, kes on oma harjumustes mõõdukas, terve mõistusega, korralik, külalislahke ja mõistlik.”

Vend, kes kogu hingest püüdleb koguduses mõne ameti poole, püüab olla laitmatu, hoidudes igasugusest ebaaususest ja ebapuhtusest. Ta on oma harjumustes mõõdukas, terve mõistusega, korralik ja mõistlik. Tänu sellele usaldavad usukaaslased teda, kui ta neile juhatust või probleemide korral abi pakub. Kuna ta on külalislahke (sõna-sõnalt „võõraid armastav”), julgustab ta varmalt noori ja neid, kes on tões uued. Ta lohutab ja aitab haigeid ning eakaid, sest ta armastab headust. Ta ilmutab neid omadusi, sest hoolib oma usukaaslastest, mitte sellepärast, et teda ametisse määrataks. *

Olgugi et vanematekogu toetab hea meelega vendi oma nõu ja jõuga, tuleb Piibli nõudeid täita siiski igal vennal endal. Kogenud ülevaataja Henry ütleb: „Kui sa pürgid ülevaatajaametisse, näe vaeva selle nimel, et tõendada oma kõlblikkust.” Viidates piiblitekstile Koguja 9:10, selgitab ta: „„Tee oma jõudu mööda kõike, mida su käsi suudab korda saata”. Mistahes ülesande vanemad sulle usaldavad, anna endast parim. Suhtu tõsiselt igasse töösse, mis sulle koguduses antakse, olgu selleks kasvõi põranda pühkimine. Võid olla kindel, et mõne aja möödudes märgatakse su tööd ja pingutusi.” Kui soovid tulevikus teenida kogudusevanemana, ole töökas ja usaldusväärne kõiges, mis on seotud püha teenistusega.  Sinu tegemistest peaks ilmnema alandlikkus, mitte ambitsioonikus (Matt. 23:8—12).

Mõnel, kes soovib saada koguduses eesõigusi, võib tekkida kiusatus anda selle kohta kogudusevanematele vihjeid või püüda kuidagi neid mõjutada. Mõni teine jälle näitab välja oma pahameelt, kui vanemad talle nõu annavad. Sellised inimesed võiksid endalt küsida: „Kas ma tahan tegutseda enda huvides või soovin alandlikult hoolitseda Jehoova lammaste eest?”

Need, kes pürgivad mõne ameti poole, ei tohiks unustada veel ühte olulist vanematele esitatavat nõuet, nimelt seda, et nad peaksid olema „karjale eeskujuks” (1. Peetr. 5:1—3). Kogudusele eeskujuks olev vend hoidub salalikest mõtetest ja tegudest. Ta on pikameelne, sõltumata sellest, kas ta on juba ametisse määratud või mitte. Kogudusevanemaks saades ei vabane vend ime läbi oma inimlikest puudustest (4. Moos. 12:3; Laul 106:32, 33). Samuti võib keegi mõelda: „Ma ei tea, et oleksin midagi valesti teinud”, ent teised võivad mingil põhjusel temast teisel arvamusel olla (1. Kor. 4:4). Niisiis, kui vanemad annavad sulle südamest Piiblil põhinevat nõu, kuula nad ära, ilma et ärrituksid. Seejärel rakenda nõuannet ellu.

Nii mõnelegi vennale on tundunud pikk see aeg, kui nad on oodanud enda ametissemääramist. Kui oled ülevaatajaameti poole juba mitmeid aastaid pürginud, siis kas oled vahel muutunud rahutuks? Kui nii, pane tähele Jumala vaimu kaudu kirja pandud sõnu „Pikk ootus teeb südame haigeks, aga täideläinud igatsus on elupuu!” (Õpet. 13:12).

Kui mingi kauaigatsetud eesmärk pole täitunud, võib inimene tunda südamevalu. Nii oli see Aabrahamiga. Jehoova oli tõotanud anda talle poja, kuid aastate möödudes polnud tal ja ta naisel Saaral ühtki last (1. Moos. 12:1—3, 7). Olles juba eakas, ütles Aabraham Jumalale: „Issand Jehoova! Mida sa mulle saad anda? Mina ju lähen ära lastetuna ... mulle sa ei ole ihuvilja andnud.” Jehoova kinnitas talle, et tema tõotus täitub ja Aabraham saab endale poja. Ometigi möödus veel vähemalt 14 aastat, enne kui see juhtus. (1. Moos. 15:2—4; 16:16; 21:5.)

Kas Aabraham kaotas rõõmu Jehoova teenistuses? Ei, ta ei kahelnud hetkekski Jumala tõotuses. Ta vaatas tulevikku kindlustundega. Paulus kirjutas: „Pärast seda, kui Aabraham oli näidanud üles kannatlikkust, sai ta selle tõotuse” (Heebr. 6:15). Lõpuks ületasid kõikvõimsa Jumala õnnistused kaugelt selle ustava mehe ootused. Mida me Aabrahami eeskujust õpime?

Kui sinul on juba mitmeid aastaid olnud soov teenida kogudusevanemana, ent see pole täitunud, siis usalda Jehoovat. Ära kaota rõõmu tema teenistuses. Warren, kes on aidanud paljudel vendadel vaimselt kasvada, selgitab, miks tasub nii toimida. Ta ütleb: „Selleks et saaks ilmsiks, kas vend on kõlblik teenima vanemana, kulub aega. Vähehaaval on näha, millised on tema võimed ja kuidas ta oma ülesandeid täidab. Mõned arvavad, et nad on midagi saavutanud alles siis, kui nad on ametisse  määratud. Selline mõtteviis on aga ekslik ja võib muutuda kinnisideeks. Sa oled Jehoova teenistuses edukas, kui teenid teda ustavalt ükskõik kus ja mil viisil.”

Ühel vennal tuli oodata üle kümne aasta, enne kui ta vanemaks määrati. Ta viitab tuttavale kirjeldusele Hesekieli raamatu 1. peatükis, kui selgitab, mida tema on õppinud: „Jehoova juhib oma taevast vankrit — oma organisatsiooni — sellisel kiirusel, nagu ta soovib. Tähtis pole mitte see, kuidas meie aega arvestame, vaid see, kuidas Jehoova seda teeb. Kui keegi tahab saada vanemaks, ei keerle kõik tema ja tema soovide ümber. See, mida meie tahame, ei pruugi vastata sellele, mida me Jehoova arvates vajame.”

Kui loodad kord teha kristliku ülevaataja suurepärast tööd, siis püüdle selle poole ning edenda koguduses head vaimu. Juhul kui aeg näib mööduvat aeglaselt, ära lase rahutusel või kannatamatusel endas võimust võtta. Varem mainitud Raymond sõnab: „Ambitsioonikus on rahulolu vaenlane. Need, kes kogu aeg muretsevad, millal nad ametisse määratakse, kaotavad Jehoova teenistuses rõõmu.” Arenda veel suuremal määral Jumala vaimu vilja, eriti kannatlikkust. Püüa Piiblit uurides oma vaimsust tugevdada. Osale rohkem teenistuses ja uuri huvilistega Piiblit. Juhata oma peret vaimses tegevuses ja ära jäta korraldamata pere piibliõhtuid. Tunne rõõmu igast võimalusest olla koos vendade ja õdedega. Nii tunned oma sihi poole liikudes heameelt Jehoova teenimisest.

Jehoova on andnud vendadele toreda võimaluse teha tööd selle nimel, et olla kõlblik kandma koguduses rohkem vastutust. Loomulikult ei soovi tema ega tema organisatsiooni esindajad, et selle tegemine põhjustaks kelleski frustratsiooni või kurbust. Jumal toetab ja õnnistab kõiki, kes teenivad teda puhastel ajenditel. Nii nagu kõigi tema õnnistuste puhul, „ta ei lisa sellele valu” (Õpet. 10:22, UM).

Isegi kui oled pürginud koguduses mõne ameti poole juba mõnda aega, on alati midagi, mida saad ette võtta, et tugevdada oma suhteid Jehoovaga. Ta ei unusta kunagi seda, mida oled teinud tema teenistuses, olgu selleks siis endas vajalike omaduste arendamine või koguduses kõvasti töötamine, jätmata samas hooletusse oma peret. Toogu Jehoova teenimine sulle alati rõõmu, olenemata ülesandest, mis sulle koguduses antakse.