Piibel näitab selgelt, et Jeesus äratas inimesi surmast ellu. Selliste sündmuste ülestähendused ei ole muinasjutud. Kõigi nende tegevus toimub konkreetsel ajal konkreetses kohas. Näiteks, 31. aasta suvel läks hulk rahvast koos Jeesusega Kapernauma linnast Naini linna. Kohale jõudes said nad kokku veel ühe rühma inimestega, ning kõigi nende silme all äratas Jeesus ellu ühe inimese. Me võime seda ülestähendust usaldada, sest see on kirjas Jumala Sõnas Piiblis ja sel oli palju pealtnägijaid. (Loe Luuka 7:11—15.)

Samuti äratas Jeesus ellu oma sõbra Laatsaruse, kes oli olnud juba neli päeva surnud. Aruannet sellest, mida Jeesus tol korral tegi, võib samuti uskuda, sest selgi sündmusel oli palju tunnistajaid. (Loe Johannese 11:39—45.)

Jeesust ajendas inimesi ellu äratama kaastunne. Lisaks soovis ta näidata, et tema Isa, kõige elava looja, oli andnud talle võimu surma üle. (Loe Johannese 5:21, 28, 29.)

See, et Jeesus äratas inimesi ellu, kasvatab meis usaldust tõotuste vastu, mida ta tuleviku kohta andis. Ta äratab üles suure hulga inimesi, kelle seas on ka need, kes ei teadnud midagi tõelisest Jumalast ega elanud tema põhimõtete järgi. Nad saavad siis võimaluse Jumal Jehoovat tundma ja armastama õppida. (Loe Apostlite teod 24:15.)