1. Mida arvavad mõned selle kohta, kes on Jumala teenijad maa peal?

PALJUD mõtlevad inimesed on varmalt nõus, et maailma suuremad usundid, nii ristiusu religioonid kui ka muud, ei tee inimkonna heaks suurt midagi. Mõned leiavad, et kuna neisse kuuluvate usklike õpetused ja eluviis pole kooskõlas Jumala tahtega, ei saa need usundid olla Jumalale meelepärased. Siiski usuvad nad, et kõigis religioonides on siiraid inimesi, keda Jumal tunnustab oma teenijatena maa peal. Nad ei näe vajadust, et sellised inimesed eralduksid valereligioonist ja hakkaksid eraldi rahvana Jumalat teenima. Ent kas see on ka Jumala arvamus? Vaadelgem vastuse leidmiseks Jehoova teenijate ajalugu, mis on kirjas Piiblis.

2. Kes said aja jooksul Jehoova rahvaks ja mis eristas seda teistest rahvastest? (Vaata pilti artikli alguses.)

² Juba 4000 aastat tagasi oli Jehooval maa peal oma rahvas. Patriarh Aabrahami on nimetatud „kõigi nende isaks,  kes usuvad” ja tema peres oli sadu kodakondseid (Rooml. 4:11; 1. Moos. 14:14). Kaananimaa valitsejad suhtusid temasse kui „suurde pealikku” ja kohtlesid teda lugupidavalt (1. Moos. 21:22; 23:6, UM allmärkus). Jehoova tegi Aabrahami ja tema järeltulijatega lepingu (1. Moos. 17:1, 2, 19). Jumal ütles Aabrahamile: „See on minu leping minu ja teie ning sinu soo vahel pärast sind, mida te peate pidama: kõik meesterahvad tuleb teil ümber lõigata! ... see olgu minu ja teie vahelise lepingu märgiks” (1. Moos. 17:10, 11). Kooskõlas selle käsuga lõigati ümber Aabraham ja kõik tema pere meessoost liikmed (1. Moos. 17:24—27). Ümberlõikamine oli märgiks, mis eristas Aabrahami järeltulijaid kui ainust rahvast, kes oli Jehoovaga lepingusuhetes.

3. Kuidas sai Aabrahami järeltulijatest suur rahvas?

³ Aabrahami pojapojal Jaakobil ehk Iisraelil oli 12 poega (1. Moos. 35:10, 23—26). Nendest said Iisraeli 12 suguharu pead (Ap. t. 7:8). Näljahäda tõttu otsis Jaakob oma kodakondsetega varju Egiptusest, kus tema poeg Joosep oli saanud vaarao paremaks käeks ja hoolitses toiduvarude eest (1. Moos. 41:39—41; 42:6). Jaakobi järeltulijaid sai väga palju, neist sai suur rahvas. (1. Moos. 48:4; loe Apostlite teod 7:17.)

4. Millised suhted olid alguses egiptlaste ja Jaakobi järeltulijate vahel?

⁴ Jaakobi järeltulijad elasid Egiptuses Niiluse delta-alal Goosenimaal veidi üle kahesaja aasta (1. Moos. 45:9, 10). Tundub, et umbes pool sellest ajast olid neil egiptlastega rahumeelsed suhted. Nad elasid väikestes linnades ja tegelesid karjakasvatusega. Vaarao, kes tundis ja hindas Joosepit, oli nad hea meelega vastu võtnud (1. Moos. 47:1—6). Kuigi egiptlased põlgasid lambakasvatajaid, pidid nad alluma vaaraole ja laskma iisraellastel seal elada (1. Moos. 46:31—34).

5., 6. a) Kuidas Jumala rahva olukord Egiptuses muutus? b) Kuidas päästeti Moosese elu ja mida tegi Jehoova oma rahva heaks?

⁵ Ent Jumala rahva olukord muutus kõvasti. „Egiptuses tõusis uus kuningas, kes Joosepit ei tundnud, ja see ütles oma rahvale: „Vaata, Iisraeli laste rahvast on rohkem ja nad on meist vägevamad!” ... Ja egiptlased panid väevõimuga Iisraeli lapsed töötama. Nad tegid nende elu kibedaks raske orjatööga savi ja telliskivide kallal ning kõiksugu orjusega põllul, kõiksugu tööga, mida nad väevõimuga sundisid neid tegema” (2. Moos. 1:8, 9, 13, 14).

⁶ Vaarao andis isegi käsu, et kõik heebrea poisslapsed tuleb sündides surmata (2. Moos. 1:15, 16). Sel ajal sündis ka Mooses. Kui ta oli kolmekuune, peitis tema ema ta Niiluse jõe roostikku, kust vaarao tütar ta leidis ja hiljem enda pojaks võttis. Tänu Jehoova juhtimisele sai Moosese jumalakartlik ema Jookebed oma poega tema varases lapseeas ise kasvatada ja ka Moosesest sai ustav Jehoova teenija (2. Moos. 2:1—10; Heebr. 11:23—25). Jehoova pani oma rahva kannatusi tähele ja otsustas selle Moosese juhtimisel rõhujate alt vabastada (2. Moos. 2:24, 25; 3:9, 10). Nii said nad rahvaks, kelle Jehoova päästis. (2. Moos. 15:13; loe 5. Moosese 15:15.)

7., 8. Kuidas said iisraellased Jehoova pühaks rahvaks?

⁷ Kuigi Jehoova polnud veel teinud iisraellastest oma rahvast, suhtus ta neisse kui oma rahvasse. Ta käskis Moosesel ja Aaronil vaaraole öelda: „Nõnda ütleb Jehoova, Iisraeli Jumal: lase mu rahvas minna, et nad kõrbes peaksid mulle püha!” (2. Moos. 5:1).

⁸ Et vabastada iisraellased rõhumise alt, tõi Jehoova egiptlaste peale kümme nuhtlust ning hävitas vaarao ja tema sõjaväe Punases meres (2. Moos. 15:1—4). Vähem kui kolm kuud hiljem tegi Jehoova iisraellastega Siinai mäe juures lepingu ja andis neile ajaloolise tõotuse: „Kui te nüüd tõesti kuulate minu häält ja peate minu lepingut, siis te olete minu omand kõigi rahvaste hulgast ... Te olete mulle ... pühaks rahvaks!” (2. Moos. 19:5, 6).

9., 10. a) Kuidas eristas Jumala antud seadus kirjakoha 5. Moosese 4:5—8 järgi iisraellasi teistest rahvastest? b) Mida pidid iisraellased tegema, et olla „pühaks rahvaks Jehoovale”?

⁹ Enne orjusesse sattumist olid heebrealased Egiptuses elades koondunud suguharudesse, mida juhtisid perekondade peamehed ehk patriarhid. Nagu Jehoova teenijad enne neid, olid ka need mehed oma kodakondsetele juhtideks, kohtumõistjateks ja preestriteks (1. Moos. 8:20; 18:19; Iiob 1:4, 5). Ent Moosese kaudu andis Jehoova iisraellastele seaduse, mis pidi neid eristama kõigist teistest rahvastest. (Loe 5. Moosese 4:5—8; Laul 147:19, 20.) Selle seaduse alusel seati teenima preesterkond ning kohtumõistjateks said vanemad, kellest peeti lugu nende teadmiste ja tarkuse tõttu (5. Moos. 25:7, 8). Seadus andis rahvale juhised jumalateenimiseks ja igapäevaeluks.

¹⁰ Vahetult enne tõotatud maale sisenemist kordas Jehoova iisraellastele seaduse mõtteid. Mooses ütles rahvale: „Jehoova on täna lasknud sind öelda, et sa tahad olla temale omandrahvaks, nõnda nagu ta sulle on rääkinud, ja et sa tahad pidada kõiki tema käske, et ta tõstaks sind kõrgemale kõigist rahvaist, keda ta on loonud, kiituseks, kuulsuseks ja iluks, ja et sa oleksid pühaks rahvaks Jehoovale, oma Jumalale” (5. Moos. 26:18, 19).

11.—13. a) Kes ühinesid Jumala valitud rahvaga? b) Mida pidi mitteiisraellane tegema, kui ta tahtis saada Jehoova teenijaks?

¹¹ Kuigi Jehooval oli nüüd olemas valitud rahvas, ei keelanud ta mitteiisraellastel olla oma rahva hulgas. Pärast selle vabastamist Egiptuse orjusest lubas ta paljudel teistest rahvastest inimestel, sealhulgas egiptlastel, ühineda tema rahvaga (2. Moos. 12:38). Seitsmenda nuhtluse ajal võtsid mõned vaarao sulastest kuulda Jehoova juhatust ja ilmselt ühinesid hiljem nendega, kes koos iisraellastega Egiptusest lahkusid (2. Moos. 9:20).

¹² Enne seda, kui iisraellased hakkasid Kaananimaa vallutamiseks Jordani jõge ületama, ütles Mooses neile, et nad peavad armastama võõraid endi keskel (5. Moos. 10:17—19). Jumala valitud rahvas pidi võtma enda hulka iga muulase, kes oli valmis kuuletuma Moosese kaudu antud Jumala seadusele (3. Moos. 24:22). Mõned Jehoova teenijaiks saanud mitteiisraellased  tundsid samamoodi nagu moablanna Rutt, kes ütles Iisraeli naisele Noomile: „Sinu rahvas on minu rahvas ja sinu Jumal on minu Jumal!” (Rutt 1:16). Nad said proselüütideks ja nende meessoost liikmed tuli ümber lõigata (2. Moos. 12:48, 49). Jehoova suhtus neisse kui oma valitud rahva liikmeisse (4. Moos. 15:14, 15).

¹³ Kui Saalomoni tempel Jehoovale pühendati, peegeldus Saalomoni palves Jehoova suhtumine mitteiisraellastest jumalateenijatesse. Saalomon palus Jumalalt: „Ka võõramaalast, kes ei ole sinu Iisraeli rahva hulgast, tuleb aga kaugelt maalt sinu suure nime, vägeva käe ja väljasirutatud käsivarre pärast — kui ta tuleb ja palvetab selle koja poole — kuule sina taevast, oma asupaigast, ja tee kõike, mille pärast võõras sinu poole hüüab, et kõik maa rahvad õpiksid tundma sinu nime ja kardaksid sind, nõnda nagu su Iisraeli rahvas, ja et nad teaksid, et sinu nimi on pandud kojale, mille ma olen ehitanud!” (2. Ajar. 6:32, 33). Tol ajal, nagu ka hiljem Jeesuse päevil, pidi Jehoovat teenida sooviv mitteiisraellane ühinema Jumala lepingurahvaga (Joh. 12:20; Ap. t. 8:27).

14.—16. a) Mil moel sai iisraellastest rahvas, kes andis tunnistust Jehoova kohta? b) Milline moraalne kohustus on Jumala rahval tänapäeval?

¹⁴ Iisraellased teenisid oma Jumalat Jehoovat, samas kui teised rahvad kummardasid oma jumalaid. Prohvet Jesaja päevil võrdles Jehoova seda olukorda kohtuprotsessiga. Ta esitas rahvaste jumalatele väljakutse tuua esile tunnistajad, kes tõendaksid, et nood on tõesti jumalad. Jehoova ütles: „Kõik paganad on kogunenud ühte ja rahvad on kokku tulnud! Kes neist [rahvaste jumalaist] saaks jutustada taolisest ja meile kuulutada endisi sündmusi? Toogu nad oma tunnistajad ja õigustagu endid, las need kuulda ning öelda: „See on tõsi!”” (Jes. 43:9).

 ¹⁵ Rahvaste jumalad olid võimetud tooma väikseimatki tõendit enda jumalikkuse kohta. Nad olid vaid ebajumalad, kes ei suutnud ei rääkida ega liigutada (Jes. 46:5—7). Jehoova aga ütles Iisraeli rahvale: „Teie olete minu tunnistajad, ... minu sulane, kelle ma olen valinud, et te teaksite, usuksite minusse ja mõistaksite, et mina see olen: enne mind ei ole olnud ühtki jumalat ega tule ühtki pärast mind! Mina, mina olen Jehoova, ei ole muud päästjat kui mina! ... teie olete minu tunnistajad, ... ja mina olen Jumal!” (Jes. 43:10—12).

¹⁶ Kõikihõlmavas kohtuasjas, mis puudutas küsimust, kes on kõrgeim Jumal, pidi Jehoova valitud rahvas valjult ja selgelt tunnistama, et Jehoova on ainus tõeline Jumal. Ta ütles oma rahva kohta: „Rahvas, kelle ma enesele olen valmistanud, peab jutustama minu kiidetavusest!” (Jes. 43:21). See oli rahvas, kes kandis tema nime. Kuna Jehoova päästis oma rahva Egiptusest, oli sel moraalne kohustus toetada tema ülemvõimu. Nende seisukoht pidi olema samasugune, nagu prohvet Miika kirjelduses tänapäeva jumalateenijate kohta: „Kuigi kõik rahvad käivad igaüks oma jumala nimel, käime meie Jehoova, oma Jumala nimel ikka ja igavesti!” (Miika 4:5).

17. Kuidas sai Iisraelist Jehoova silmis „metsistuv viinapuu”?

¹⁷ Kahjuks ei jäänud Iisraeli rahvas hiljem oma Jumalale Jehoovale ustavaks. Nad lasid endid mõjutada rahvastel, kes kummardasid puu- ja kivijumalaid. 8. sajandil e.m.a kirjutas prohvet Hoosea: „Iisrael on metsistuv viinapuu, mis kannab oma vilja. Mida rohkem vilja tal on, seda rohkem ehitab ta altareid. ... Nende süda pole siiras, nad mõistetakse süüdi” (Hoosea 10:1, 2, UM). Umbes poolteist sajandit hiljem pani Jeremija kirja Jehoova sõnad selle ustavusetu rahva kohta: „Mina olen sind istutanud heaks viinapuuks täiesti puhtast seemnest; kuidas sa küll oled muutunud võõramaiseks roiskunud viinapuuks? Aga kus on su jumalad, keda sa enesele valmistasid? Tõusku nemad, kui nad su hädaajal suudavad sind päästa! ... minu rahvas on unustanud mind” (Jer. 2:21, 28, 32).

18., 19. a) Kuidas ennustas Jehoova seda, et ta võtab oma nimele uue rahva? b) Mida me arutame järgmises artiklis?

¹⁸ Selle asemel et tuua Jehoovat puhtalt teenides esile häid vilju ja olla tema ustavad tunnistajad, kandis Iisrael roiskunud vilju, teenides ebajumalaid. Seetõttu ütles Jeesus silmakirjalikele juudi usujuhtidele: „Jumala kuningriik võetakse teilt ära ja antakse rahvale, kes kannab selle vilja” (Matt. 21:43). Vaid need, kes kuulusid uude lepingusse ja kellest Jehoova rääkis Jeremija kaudu, võisid kuuluda uue rahva, vaimse Iisraeli hulka. Jehoova ennustas uude lepingusse kuulujate kohta: „Ma olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks!” (Jer. 31:31—33).

¹⁹ Kuna Iisraeli rahvas ei jäänud Jehoovale ustavaks, tegi ta 1. sajandil oma rahvaks vaimse Iisraeli, nagu juba mainitud. Ent kes on tema rahvas tänapäeval? Kuidas saavad siira südamega inimesed teha kindlaks, kes on Jumala tõelised teenijad? Seda arutatakse järgmises artiklis.