Esimesel sajandil ütles apostel Paulus Efesose koguduse vanematele: „Pöörake tähelepanu iseendale ja kogu karjale, kelle keskele püha vaim on määranud teid ülevaatajateks, karjastena hoidma Jumala kogudust, kelle ta ostis omaenda Poja verega” (Ap. t. 20:28). Milline roll on pühal vaimul teenistusabiliste ja kogudusevanemate ametissemääramisel tänapäeval?

Esiteks on kogudusevanemate ja teenistusabiliste kõlblikkusnõuded Piiblisse kirja pandud püha vaimu mõjutusel. Kirjakohas 1. Timoteosele 3:1—7 on toodud 16 erinevat nõuet kogudusevanematele. Samuti võib lugeda kirjakohtadest Tiitusele 1:5—9 ja Jaakobuse 3:17, 18, mida vanematelt oodatakse. Nõuded teenistusabilistele on loetletud tekstis 1. Timoteosele 3:8—10, 12, 13. Teiseks, need, kes vendi ametisse soovitavad, ja need, kes neid ametisse määravad, paluvad Jehoovalt püha vaimu, kui arutavad, kas vend vastab mõistlikul määral kõlblikkusnõuetele. Kolmandaks, ametisse soovitataval vennal on tarvis ilmutada oma elus püha vaimu vilja (Gal. 5:22, 23). Niisiis on pühal vaimul tähtis osa kogu ametissemääramise protsessis.

Ent kuidas siis nende vendade ametissemääramine käib? Varem saadeti kõik soovitused kogudusevanemate ja teenistusabiliste ametissemääramiseks kohalikku harubüroosse. Seal vaatasid juhtiva kogu määratud vennad need soovitused üle ja tegid otsuse. Seejärel andis harubüroo oma otsuse teada vanematekogule. Nemad omakorda informeerisid äsja ametissemääratud venda ja küsisid temalt, kas ta on valmis ja kõlblik ametisse astuma. Lõpuks tehti teade kogudusele.

Kuidas aga toimusid sellised määramised esimesel sajandil? Aeg-ajalt andsid apostlid vendadele teatud ülesandeid, nagu näiteks siis, kui nad määrasid seitse meest hoolitsema toidujagamise eest leskedele (Ap. t. 6:1—6). Ent need mehed teenisid kogudusevanematena juba enne selle lisaülesande saamist.

Kuigi Pühakiri ei selgita iga tolleaegse ametissemääramise üksikasju, on olemas mõned viited sellele, kuidas see käis. Piiblis on kirjas, et kui Paulus ja Barnabas olid tagasiteel oma  esimeselt misjonireisilt, siis „määrasid nad neile igas koguduses ametisse vanemaid, ning olles palvetanud ja paastunud, jätsid nad nemad Jehoova hoolde, kellesse need olid hakanud uskuma” (Ap. t. 14:23). Aastaid hiljem kirjutas Paulus oma reisikaaslasele Tiitusele: „Ma jätsin sind Kreetale seepärast, et sa seaksid korda, mis oli korrast ära, ja määraksid ametisse vanemaid igasse linna, nagu ma sind käskisin” (Tiit. 1:5). Ilmselt oli ka Timoteosele, kes tihti koos Paulusega reisis, antud samasugune volitus (1. Tim. 5:22). Seega on selge, et vendi määrasid ametisse reisivad ülevaatajad, mitte apostlid ja vanemad mehed Jeruusalemmas.

Neid Piibli näiteid aluseks võttes on Jehoova tunnistajate juhtiv kogu teinud muudatusi selles, kuidas kogudusevanemaid ja teenistusabilisi ametisse määratakse. Alates 1. septembrist 2014 toimub see järgmiselt. Iga ringkonnaülevaataja vaatab hoolega üle soovitused, mida tema ringkonnas tehakse. Kogudust külastades püüab ta õppida paremini tundma neid, keda ametisse soovitatakse, käies võimalusel koos nendega kuulutustööl. Ringkonnaülevaataja arutab soovitusi kohaliku vanematekoguga. Tema ülesanne on teha otsus vanemate ja teenistusabiliste ametissemääramise kohta kõigis tema ringkonda kuuluvates kogudustes. Sellise toimimisviisiga järgitakse täpsemini esimese sajandi kristlaste eeskuju.

Milline osa kellelgi selles protsessis on? „Ustava ja aruka orja” peamine kohustus on alati olnud anda toitu majateenijatele (Matt. 24:45—47). See hõlmab Piibli uurimist püha vaimu abil, et anda juhendeid, kuidas rakendada Piibli põhimõtteid, mis on seotud ülemaailmse koguduste töö organiseerimisega. Samuti määrab ustav ori ametisse kõik ringkonnaülevaatajad ja harubüroo komitee liikmed. Iga harubüroo omakorda annab kogudustele abi juhendite järgimisel. Igal vanematekogul on tõsine kohustus põhjalikult kaaluda, kas vennad, keda nad Jumala koguduses ametisse soovitavad, vastavad Pühakirja kõlblikkusnõuetele. Igal ringkonnaülevaatajal on vastutus mõelda hoolega ja palvemeelselt vanemate soovituste üle ning seejärel määrata kõlblikud mehed ametisse.

Kui mõistame, kuidas vendi ametisse määratakse, saame ka paremini aru püha vaimu rollist selles protsessis. Nii kasvab meie usaldus ja lugupidamine koguduses ametissemääratud vendade vastu (Heebr. 13:7, 17).

Kirjakohas Ilmutus 11:3 on juttu kahest tunnistajast, kes räägivad prohvetlikult 1260 päeva. Jutustus ütleb, et metsaline „võidab nad ära ja tapab nad”. Kuid pärast „kolme ja poolt päeva” äratatakse need kaks tunnistajat kõigi pealtnägijate hämmastuseks üles (Ilm. 11:7, 11).

Kes on need kaks tunnistajat? Jutustuse üksikasjad aitavad meil nad kindlaks teha. Esiteks on öeldud, et „neid kujutavad kaks oliivipuud ja kaks lambijalga” (Ilm. 11:4). See tuletab meile meelde lambijalga ja kaht õlipuud, millest rääkis prohvet Sakarja. Piibel ütleb, et need kaks õlipuud sümboliseerivad „kaht võitut”, see tähendab maavalitseja Serubbaabelit ja ülempreester Joosuat, „kes seisavad kogu ilmamaa Issanda ees” (Sak. 4:1—3, 14). Teiseks ütleb jutustus, et need kaks tunnistajat teevad sarnaseid imetegusid nagu Mooses ja Eelija (Võrdle Ilmutus 11:5, 6 kirjakohtadega 4. Moosese 16:1—7, 28—35 ja 1. Kuningate 17:1; 18:41—45).

Mida ühist on neil kahel piiblijutustusel? Kummalgi juhul viidatakse Jumala võitutele, kes tegutsevad eestvedajatena keerulisel katsumusajal. Seega täitusid Ilmutusraamatu 11. peatüki sündmused pärast Jumala kuningriigi rajamist taevas aastal 1914, kui võitud juhtivad vennad kuulutasid kotiriidesse riietatuna kolm ja pool aastat.

Kui kotiriides kuulutamine lõppes, siis need kaks võitut sümboolses mõttes tapeti: nad heideti suhteliselt lühikeseks ajaks, sümboolseks kolmeks ja pooleks päevaks, vanglasse. Jumala rahva vaenlaste silmis oli nende tööl lõpp ja seetõttu olid nad väga rõõmsad (Ilm. 11:8—10).

Ent kooskõlas prohvetikuulutuse sõnadega, äratati need kaks tunnistajat kolme ja poole päeva lõppedes üles. Need ustavad võitud mitte üksnes ei vabastatud vanglast, vaid lisaks said nad Jumalalt oma isanda Jeesus Kristuse kaudu erilise ülesande. Nad olid nende hulgas, kes aastal 1919 määrati teenima „ustava ja aruka orjana”, et hoolitseda Jumala rahva vaimsete vajaduste eest praegustel viimsetel päevadel (Matt. 24:45—47; Ilm. 11:11, 12).

On huvitav, et Ilmutus 11:1, 2 seostab neid sündmusi ajaga, mil toimub vaimse templi mõõtmine ehk ülevaatus. Malakia 3. peatükk mainib samasugust vaimse templi ülevaatust, millele järgneb puhastusaeg (Mal. 3:1—4). Kui kaua selline ülevaatus ja puhastustöö pidid kestma? Need kestsid aastast 1914 kuni 1919. aasta algupooleni. Selle ajaperioodi sisse jäävad nii 1260 päeva (42 kuud) kui ka sümboolsed kolm ja pool päeva, millele viitab Ilmutusraamatu 11. peatükk.

Kui rõõmsad me küll oleme, et Jehoova korraldas sellise vaimse puhastustöö, et puhastada eriline rahvas, kes teeb häid tegusid! (Tiit. 2:14.) Me oleme ka väga tänulikud eeskuju eest, mille on jätnud meile ustavad võitud, kes olid eestvedajateks sel katsumusajal, kui nad teenisid sümboolselt kahe tunnistajana. *