Jeremija 31:15 on kirjas: „Nõnda ütleb Jehoova: Raamast kuuldakse häält, halinat, kibedat nuttu: Raahel nutab oma poegi! Ta ei lase ennast trööstida oma poegade pärast, sest neid ei ole enam!”

Raaheli kaks poega ei surnud enne teda. Niisiis võib see, mida Jeremija tuhat aastat pärast Raaheli surma kirjutas, tunduda vastuoluline.

Raaheli esimene poeg oli Joosep (1. Moos. 30:22—24). Hiljem sai Raahel veel ühe poja, kellele pandi nimeks Benjamin. Kuid selle teise poja sünnitamisel Raahel suri. Seepärast kerkib küsimus: miks ütleb Jeremija 31:15, et Raahel nutab oma poegi, „sest neid ei ole enam”?

Väärib märkimist, et Raaheli esimene poeg Joosep sai Manasse ja Efraimi isaks (1. Moos. 41:50—52; 48:13—20). Hiljem kujunes Efraimist kõige tähtsam ja mõjuvõimsam suguharu kogu põhjapoolses Iisraeli kuningriigis ning see esindas kõiki kümmet suguharu. Raaheli teisest pojast Benjaminist lähtunud suguharu moodustas aga koos Juuda suguharuga lõunapoolse kuningriigi. Seega võib Raahelit nimetada kõigi Iisraeli (nii põhja- kui ka lõunapoolse kuningriigi) emade võrdkujuks.

Selleks ajaks, kui Jeremija raamat sai kirjutatud, oli kümnest suguharust koosnev põhjapoolne kuningriik juba langenud assüürlaste kätte ja paljud selle elanikud olid pagendusse viidud. Mõned Efraimi järglased aga võisid olla põgenenud Juuda territooriumile. Aastal 607 e.m.a vallutasid babüloonlased kahest suguharust koosneva Juuda kuningriigi. Ilmselt koguti selle võitluse käigus paljud vangid Raamasse, Jeruusalemmast umbes 8 kilomeetrit põhja poole (Jer. 40:1). Võib-olla tapeti mõned seal Benjaminimaal, kuhu oli maetud ka Raahel (1. Saam. 10:2). Seega võis Raaheli nutt oma poegade pärast tähendada benjaminlaste või siis Raamas hukkunute leinamist. Teine võimalik tähendus on see, et kõik Jumala rahva emad nutsid taga surnud või pagendusse saadetud iisraellasi.

Igatahes oli Jeremija sõnadel, et Raahel nutab taga oma poegi, prohvetlik tähendus, ning need osutavad sellele, mis juhtus sajandeid hiljem, kui väike Jeesus oli ohus. Kuningas Herodes käskis tappa kõik kuni kaheaastased poisslapsed Petlemmas, mis oli Jeruusalemmast lõuna pool. Seega võis nende tapetud poisslaste kohta öelda, et „neid ei ole enam”. Kujutle, kuidas nende emad võisid neid taga nutta! Võiks öelda, et seda hala oli kuulda lausa Raamani, mis asus Jeruusalemmast põhja pool. (Matt. 2:16—18.)

Järelikult oli mõte, et Raahel nutab taga oma poegi, sobiv väljendama juudi emade leina oma tapetud laste pärast nii Jeremija kui ka Jeesuse ajal. Need, kes surid ja läksid „vaenlase maale”, võivad aga selle vaenlase haardest vabaneda, kui toimub surnute ülesäratamine. (Jer. 31:16; 1. Kor. 15:26.)