Umbes 3000 aastat tagasi kirjutas üks poeet: „Olen nii aukartustäratavalt, nii imeliselt loodud.” (Laul 139:14.) Kui mõtled sellele, kuidas ühestainsast rakust areneb väike inimlaps, siis kas ei tekita see imetlust? Paljud peavad kõige elava autoriks Loojat. (Loe Laul 139:13—17; Heebrealastele 3:4.)

Sama isik, kes valmistas universumi ja tegi maa elamiskõlblikuks, on loonud ka elu. (Laul 36:9.) Ta on suhelnud inimestega ja rääkinud neile endast. (Loe Jesaja 45:18.)

Inimese organism on loomade omaga paljuski sarnane. Seda seetõttu, et Looja kavandas nii inimesed kui ka loomad elama maa peal. Ta valmistas esimese inimese mitte loomast, vaid mullast. (Loe 1. Moosese 1:24; 2:7.)

Inimesed erinevad loomadest kahel olulisel moel. Esiteks, inimesed on võimelised tundma õppima, armastama ja austama Loojat. Teiseks, loomad ei ole loodud igavesti elama, aga inimesed on. Siiski on praegu kõik inimesed pärinud surma, sest esimene inimene hakkas Looja juhtimisele vastu. (Loe 1. Moosese 1:27; 2:15—17.)