AASTAL 1870 hakkas USA-s Pennsylvania osariigis Pittsburghis (tollal Allegheny) väike grupp inimesi pühakirja uurima. Charles Taze Russelli juhtimisel süvenesid nad Kristuse lunastuse teemasse ja mõistsid peagi selle keskset kohta Jehoova eesmärgis. Nad olid väga vaimustatud, kui said aru, et lunastus avab tee päästele, ja seda isegi neile, kes pole veel midagi Jeesusest kuulnud. Tänutundest ajendatuna hakkasid nad igal aastal mälestama Jeesuse surma. (1. Kor. 11:23—26.)

Vend Russell hakkas välja andma ajakirja Siioni Vahitorn, mis tõstis esile lunastusõpetust kui Jumala ülima armastuse väljendust. Vahitorn nimetas Kristuse surma mälestusaega „väga kalliks ajaks” ja õhutas lugejaid seda väikestes gruppides tähistama nii Pittsburghis kui ka mujal. „Kui seal on koos vaid kaks või kolm nii kalli usuga inimest” — või isegi ainult üks — on nad ikka „oma südames osaduses Issandaga”.

Igal aastal kogunes Pittsburghi mälestusõhtule järjest rohkem inimesi. „Soovime kogu südamest, et tunneksite end teretulnuina!” oli kutsel kirjas. Tõepoolest, kohalikud piibliuurijad majutasid ja toitsid rõõmuga oma vaimseid vendi ja õdesid. 1886. aastal toimus pärast mälestusõhtut mitmepäevane üldkoosolek. Vahitorn kutsus üles: „Tulge, ning pakatagu teie süda armastusest Issanda, tema vendade ja tema tõe vastu!”

Aastaid korraldasid Pittsburghi piibliuurijad kokkutulekuid neile, kes uskusid lunastusse ja olid mälestusõhtuks kohale tulnud. Kui piibliuurijate read täienesid, peeti kogu maailmas järjest enam mälestusõhtu koosolekuid, kuhu tuli üha rohkem inimesi. Ray Bopp Chicago kogudusest meenutab, et 1910. aastal kestis sümbolite jagamine tunde, kuna sadadest kohalviibijatest võtsid peaaegu kõik nendest osa.

Milliseid sümboleid kasutati? Kuigi Vahitorn möönis, et Jeesus kasutas Issanda õhtusöömaajal veini, soovitas tollane ajakiri tarvitada selle asemel viinamarjadest või rosinatest tehtud mahla, et mitte panna komistama neid, kelle „liha on nõrk”. Siiski pakuti ka veini, ja seda neile, kes arvasid, et kasutada tuleks kääritatud jooki. Hiljem piibliuurijad mõistsid, et Jeesuse vere sobivaks sümboliks on naturaalne punane vein.

Jeesuse surma mälestamine pakkus võimaluse tõsiseks mõtiskeluks. Mõnes koguduses aga valitses lausa leinameeleolu ning pärast koosoleku lõppu läksid kõik peaaegu sõnagi vahetamata  laiali. 1934. aastal välja antud raamat „Jehoova” („Jehovah”) ütles aga, et mälestusõhtul ei peaks kurvastama Jeesuse piinarikka surma pärast, vaid hoopis rõõmustama selle üle, et alates aastast 1914 valitseb ta kuningana.

Aastal 1935 toimus oluline pööre, kuna selgines arusaam, mida tähendab kirjakohas Ilmutus 7:9 esinev väljend „suur rahvahulk”, ning see mõjutas mälestusõhtu edasist pühitsemist. Selle ajani olid Jehoova teenijad pidanud „suurt rahvahulka” sellisteks pühendunud kristlasteks, kes pole nii innukad kui teised. Nüüd saadi aru, et see suur hulk inimesi on ustavad jumalateenijad, kel on lootus elada igavesti paradiisis maa peal. Pärast selle selgituse kuulmist ja enese läbiuurimist tunnistas Russell Poggensee: „Jehoova pole oma püha vaimuga äratanud minus taevase elu lootust.” Vend Poggensee ja paljud temasarnased ustavad jumalateenijad lõpetasid sümbolitest osavõtmise, kuid käisid mälestusõhtutel ikka edasi.

Sellel „väga kallil ajal” korraldatud kuulutushoogtööd võimaldasid kõigil näidata oma hindamist lunastuse vastu. 1932. aasta Ringkiri (Bulletin) kutsus kristlasi üles mitte olema „mälestussöömaaja pühakud”, kes küll võtavad sümbolitest osa, kuid pole „tõelised töötegijad”, kes kuulutavad tõesõnumit. 1934. aasta Ringkiri andis teada vajadusest abiliste järele, küsides: „Kas saame mälestusajaks kokku 1000?” Võitute kohta kirjutas Teataja: „Nende rõõm saab täieliseks vaid siis, kui nad annavad kuningriigist tunnistust.” Aja jooksul sai sama tõeks ka nende kohta, keda ootab ees maine tulevik. *

Mälestusõhtu on kogu Jehoova rahvale aasta kõige püham õhtu. Seda tähistatakse ka kõige raskemates oludes. 1930. aastal käisid Pearl English ja tema õde Ora jalgsi umbes 80 kilomeetrit, et võtta osa mälestusõhtust. Misjonär Harold King sepitses Hiinas üksikvangistuses olles mälestusõhtuteemalisi luuletusi ja laule ning valmistas sümbolid mustsõstrast ja riisist. Nii Ida-Euroopas, Kesk-Ameerikas kui ka Aafrikas on vaprad kristlased trotsinud sõjaolukordi või keelde ning mälestanud Jeesuse surma. Kus me ka poleks või missugused poleks meie olud, koguneme ikka kallil mälestusajal austama Jumal Jehoovat ja Jeesus Kristust.