Jeesuse surm on ajaloo kõige tähtsam sündmus. Jeesus suri, et inimeste elu võiks taas olla selline, nagu see algselt pidi olema. Inimest ei loodud tegema halba, haigestuma ega surema. (1. Moosese 1:31.) Esimese inimese Aadama tõttu aga muutus inimkond patuseks. Jeesus andis oma elu, et päästa meid patust ja surmast. (Loe Matteuse 20:28; Roomlastele 6:23.)

Jumal armastab meid tõepoolest palju, sest ta saatis omaenda poja maa peale meie eest surema. (1. Johannese 4:9, 10.) Jeesus ütles oma järelkäijatele, et nad mälestaksid tema surma lihtsa kombetalitusega, mille juurde kuulub leib ja vein. Selle iga-aastase üritusega saame väljendada tänu Jumalale ja Jeesusele nende armastuse eest. (Loe Luuka 22:19, 20.)

Kui Jeesus seadis sisse oma surma mälestamise, rääkis ta jüngritele ühest lepingust. (Matteuse 26:26—28.) See avas neile ja veel piiratud hulgale inimestele võimaluse saada koos Jeesusega taevas kuningateks ja preestriteks. Kuigi Jeesuse surma mälestavad miljonid inimesed, võtavad leivast ja veinist osa vaid need, kellega see leping on tehtud. (Loe Ilmutus 5:10.)

Juba ligi 2000 aastat on Jehoova valinud inimesi, kellest saavad kuningad. (Luuka 12:32.) Nende tulevaste kuningate arv on suhteliselt väike, võrreldes nendega, kes jäävad igavesti maa peale elama. (Loe Ilmutus 7:4, 9, 17.)