„KUI kuulasin teadet oma poja eemaldamisest, tundus kogu mu maailm kokku varisevat,” meenutab Julian. „Ta oli mu esimene laps ja me olime väga lähedased. Me tegime palju asju üheskoos. Ta oli alati olnud eeskujulik poeg ja siis äkki hakkas ta täiesti vastuvõetamatult käituma. Mu naine nuttis tihti ja ma ei teadnud, kuidas teda lohutada. Küsisime endalt ikka ja jälle, kas oleme vanematena midagi olulist tegemata jätnud.”

Miks võib öelda, et kristlase kogudusest eemaldamine on Jumala armastuse väljendus, kui see põhjustab nii palju valu? Millise aluse annab Piibel sellise karmi otsuse tegemiseks? Mis määrab selle, kas keegi eemaldatakse või mitte?

Jehoova tunnistaja kogudusest eemaldamise tingivad kaks asjaolu. Esiteks, ristitud tunnistaja patustab rängalt. Teiseks, ta ei kahetse oma pattu.

Kuigi Jehoova ei oota meilt täiuslikkust, on tal pühaduse standard, millele tema teenijad peaksid vastama. Näiteks nõuab Jehoova meilt, et me hoiduksime sellistest ränkadest pattudest nagu hoorus, ebajumalakummardamine, varastamine, väljapressimine, tapmine ja spiritism. (1. Kor. 6:9, 10; Ilm. 21:8.)

Ilmselt oled sa nõus sellega, et Jehoova kõrged normid on mõistlikud ja et need on meile kaitseks. Kes ei sooviks elada rahulike ja korralike inimeste keskel, keda saab usaldada? Selline õhkkond valitseb meie kristlike õdede ja vendade seas, kuna me kõik oleme Jumalale pühendudes andnud tõotuse järgida tema Sõnas leiduvaid juhtnööre.

Mis saab aga siis, kui ristitud kristlane teeb inimliku nõrkuse tõttu mõne ränga patu? Vanaaja ustavad jumalateenijad patustasid mõnikord raskelt, kuid Jehoova ei hüljanud neid. Tuntud näiteks on kuningas Taavet. Ta rikkus abielu ja oli süüdi tapmises, kuid prohvet Naatan ütles talle: „Jehoova annab su patu sulle andeks.” (2. Saam. 12:13.)

Jumal andestas Taavetile, sest too kahetses siiralt. (Laul 32:1—5.) Samamoodi on tänapäeval. Jehoova teenija eemaldatakse vaid sel juhul, kui ta ei kahetse oma pattu või kui ta jätkab väärtegusid. (Ap. t. 3:19; 26:20.) Kui õiguskomiteesse kuuluvatele kogudusevanematele pole ilmne, et inimene kahetseb siiralt, tuleb neil ta kogudusest eemaldada.

Esialgu võib meile tunduda, et otsus patustanu eemaldamise kohta on karm või lausa julm, iseäranis siis, kui oleme selle inimesega lähedalt seotud. Siiski annab Jehoova Sõna meile  mõjuvaid põhjusi uskuda, et selline otsus väljendab armastust.

Jeesus ütles, et tarkus tunnistatakse õigeks „tulemuste põhjal”. (Matt. 11:19, allmärkus.) Tark otsus mittekahetseva patustaja eemaldamise kohta toob häid tulemusi. Milliseid?

Patustaja eemaldamine toob au Jehoova nimele. Kuna me kanname Jehoova nime, toob meie käitumine talle kas au või teeb häbi. (Jes. 43:10.) Nagu lapse käitumine toob kas au või teeb häbi tema vanematele, nii sõltub ka inimeste arvamus Jehoovast teatud määral sellest, kas tema teenijad käituvad hästi või halvasti. Hesekieli päevil seostasid teised rahvad Jehoova nime juutidega. (Hes. 36:19—23.) Samamoodi seostavad tänapäeval inimesed Jehoova nime Jehoova tunnistajatega. Seega, kui me kuuletume Jehoova seadustele, siis toome talle au.

Kui meil oleks lubamatuid seksuaalsuhteid, siis teotaksime sellega Jumala püha nime. Apostel Peetrus andis kristlastele nõu: „Otsekui kuulekad lapsed ärge enam laske end kujundada oma endistel ihadel, mis teil olid siis, kui te Jumalat ei tundnud, vaid saage pühaks kogu oma eluviisilt, nii nagu on püha ka Jumal, kes teid on kutsunud, sest on kirjutatud: „Olge pühad, sest mina olen püha.”” (1. Peetr. 1:14—16.) Puhas ja püha käitumine toob au Jumala nimele.

Kui mõni Jehoova tunnistaja teeb midagi väära, saavad tõenäoliselt ta sõbrad ja tuttavad sellest teada. Eemaldamine näitab, et Jehooval on puhas rahvas, kes järgib Piibli juhendeid ja püüab säilitada pühadust. Šveitsis tuli üks mees kuningriigisaali koosolekule ja ütles, et tahab saada meie koguduse liikmeks. Tema õde oli hooruse pärast eemaldatud ning mees ütles, et tahab ühineda sellise organisatsiooniga, mis ei salli väära käitumist.

Eemaldamine kaitseb puhast kristlikku kogudust. Apostel Paulus hoiatas korintlasi, et nad ei lubaks tahtlikel patustajatel jääda endi hulka. Ta võrdles selliste inimeste halba mõju juuretisega, mis paneb kogu taina kerkima. „Natuke juuretist paneb hapnema kogu taina,” ütles ta ning andis seejärel neile nõu: „Eemaldage pahategija enda keskelt.” (1. Kor. 5:6, 11—13.)

Ilmselt elas see pahategija, keda Paulus mainis, täiesti jultunult ebamoraalset elu. Teised koguduseliikmed olid hakanud tema teguviisi isegi õigustama. (1. Kor. 5:1, 2.) Kui sellisele rängale patustamisele oleks läbi sõrmede vaadatud, oleksid teised kristlased võinud omaks võtta selles linnas levinud liiderlikud tavad. Tahtlike pattude eiramine soodustab seda, et Jumala normidesse hakatakse järjest lõdvemalt suhtuma. (Kog. 8:11.) Lisaks võib mittekahetsev patustaja saada „veealuseks kariks”, nii et teiste koguduseliikmete usk läheb põhja nagu laev. (Juuda 4, 12.)

Eemaldamine võib tuua patustaja mõistusele. Kord rääkis Jeesus ühest noorest mehest, kes lahkus oma isakodust ja raiskas oma pärandi ohjeldamatute prassingute peale. See mees, keda nimetatakse kadunud pojaks, sai ränga õppetunni, et elu väljaspool tema isa kodu on tühine ja julm. Kui poeg viimaks mõistuse pähe võttis ja kahetses, tuli ta ise oma pere juurde tagasi. (Luuka 15:11—24.) See, kuidas Jeesus kirjeldas armastava isa rõõmu poja meelemuutuse üle, aitab meil mõista Jehoova tundeid. Jumal kinnitab meile, et ta ei tunne „heameelt jumalatu surmast, vaid hoopis sellest, kui jumalatu pöördub oma teelt ja jääb elama”. (Hes. 33:11.)

Samamoodi võivad eemaldatud, kes pole enam koguduse, oma endise usupere liikmed, viimaks mõista, millest nad on ilma jäänud. Patustamise kibedad viljad ning samas kõik mälestused õnnelikust ajast, mil neil olid head suhted Jehoova ja tema rahvaga, võivad tuua nad jälle mõistusele.

Soovitud tulemuse saavutamine nõuab teistelt armastust ja kindlameelsust. Laulukirjutaja Taavet  ütles: „Õige löögu mind — see on truu armastus. Tema noomigu mind — see on kui õli mu pea peale.” (Laul 141:5.) Mõelgem näiteks matkajale, kes talvel kange pakase käes väsimusest kokku kukub. Tal tekib alajahtumine ja ta muutub uniseks. Kui ta jääks lumme magama, siis ta sureks. Päästemeeskonda oodates saab teda aidata kaaslane, kes lööb talle aeg-ajalt vastu põske, et ta ärkvel püsiks. Selline löök võib olla valus, kuid see võib päästa ta elu. Ka Taavet mõistis, et keegi Jumala silmis õige inimene peab teda tema enda hüvanguks karmilt korrale kutsuma.

Paljudel juhtudel on eemaldamine just selline karistus, mis aitab patustanul õigele teele tagasi pöörduda. Juliani poeg, keda mainiti artikli alguses, seadis kümme aastat pärast eemaldamist oma elu korda, ta võeti kogudusse tagasi ning nüüd teenib ta kogudusevanemana. „Ajal, mil olin eemaldatud, tuli mul seista silmitsi oma eluviisi tagajärgedega,” möönab ta. „Ma vajasin just sellist karistust.” (Heebr. 12:7—11.)

On tõsi, et eemaldamine on usulises mõttes tragöödia, kuid sellest ei pruugi saada pöördumatu katastroof. Me kõik saame anda oma osa, et patustanu eemaldamine teeniks oma eesmärki.

Kogudusevanemad, kellel lasub raske ülesanne anda teada eemaldamise otsusest, püüavad jäljendada Jehoova armastust. Otsust teada andes selgitavad nad inimesele lahkelt ja selgelt, milliseid samme tuleb tal astuda, et teda saaks kogudusse tagasi võtta. Samuti võivad kogudusevanemad teatud aja tagant külastada varem-eemaldatuid, kelle eluviisis on ilmnenud mõningad muutused, et tuletada neile meelde, mis on vajalik kogudusse naasmiseks. *

Pereliikmed saavad väljendada armastust koguduse ja patustanu vastu sellega, et tunnustavad eemaldamise otsust. „Ta oli ikka mu poeg,” jutustab Julian, „kuid tema eluviisi tõttu oli meie vahele kerkinud barjäär.”

Kõik koguduseliikmed saavad väljendada põhimõttekindlat armastust sel moel, et väldivad eemaldatuga igasugust kontakti ja suhtlemist. (1. Kor. 5:11; 2. Joh. 10, 11.) Nõnda peavad nad lugu eemaldamisotsusest, mille kogudusevanemad on Jehoova juhatusel teinud. Lisaks saavad nad väljendada armastust ja osutada tuge eemaldatu perele, keda see olukord masendab ning kes ei peaks tundma, et nemadki on usukaaslaste seltskonnast välja heidetud. (Rooml. 12:13, 15.)

„Eemaldamine on tõesti vajalik. See on üks abinõu, mis aitab meil elada kooskõlas Jehoova normidega,” ütleb Julian. „Hoolimata valust, mida see põhjustab, toob see pikemas perspektiivis häid tulemusi. Kui ma oleks sallinud oma poja väära käitumist, poleks ta end kunagi parandanud.”