Me elame „karmidel aegadel” murederohkes maailmas. (2. Timoteosele 3:1.) Paljude elu on segi paisanud majanduskriisid, purunenud peresuhted, sõjad, surmahaigused, looduskatastroofid või inimeste põhjustatud õnnetused. Samuti vaevavad paljusid isiklikku laadi muremõtted nagu „Kas see mügarik, mille oma kehal avastasin, on vähkkasvaja?” või „Milline on maailm, kus mu lapselapsed üles kasvavad?”.

Mitte igasugune muretsemine pole halb. Enne eksamit, esinemist või tööintervjuud on normaalne tunda mõningast ärevust. Mõistlik ohukartus on samuti meile kaitseks. Ülemäärane või püsiv ärevus on aga kahjulik. Hiljutistest uuringutest, milles osales üle 68 000 täiskasvanu, selgus, et isegi kerge ärevus kasvatab enneaegse surma riski. On mõistetav, miks Jeesus küsis: „Kes teist suudab muretsemisega oma elu küünragi võrra pikendada?”. Tõesti, muretsemine ei pikenda kellegi elu. Seepärast andis Jeesus tarka nõu: „Ärge olge mures.” (Matteuse 6:25, 27.) Kas seda nõuannet on võimalik rakendada?

On, kui tegutseme targalt, kasvatame tõelist usku Jumalasse ja tugevdame oma lootust paremale tulevikule. Kuigi me ei pruugi murettekitavate olukordadega praegu silmitsi seista, võib seda juhtuda meiega edaspidi. Seepärast vaadelgem, kuidas eelmainitud moel tegutsemine on aidanud Paulil, Janetil ja Alonal oma muredega toime tulla.