„Peagi pärast mu isa surma ütles abikaasa mulle, et tal on suhe teise naisega,” räägib Janet. „Varsti, ilma pikema jututa ja hüvasti jätmata pakkis ta oma asjad kokku ning jättis mind koos kahe lapsega maha.” Janet leidis küll tööd, kuid palk ei olnud suur, ja nii jäid nad ilma oma majast. Rahamured polnud aga Janeti ainus probleem. „Mure kõigi uute kohustuste pärast, millega ma pidin nüüd üksinda hakkama saama, mattis mind täielikult enda alla,” meenutab ta. „Tundsin end süüdi, et ei suutnud lastele pakkuda seda, mida teised vanemad. Isegi praegu muretsen selle pärast, kuidas teised minusse ja mu lastesse suhtuvad. Kas nad mõtlevad, et oleksin pidanud oma abielu päästmiseks veel midagi tegema?”

Palve aitab Janetil leevendada muret ja püsida Jumala lähedal. „Kõige raskem on öösiti, kui ümberringi valitseb vaikus, aga muremõtted vasardavad valjult peas. Palvetamine ja Piibli lugemine aitab mul magama jääda. Üks mu lemmikpiiblikohti on Filiplastele 4:6, 7, mis ütleb: „Ärge muretsege millegi pärast, vaid andke Jumalale palve ja anumisega teada kõik, mida te vajate, väljendades ka tänu. Ja Jumala rahu, mida inimmõistus ei suuda haarata, kaitseb teie südant ja mõtteid”. Olen veetnud pikki öid palvetades ja tundnud, kuidas Jehoova rahu mind lohutab.”

Oma mäejutluses ütles Jeesus palvetamise kohta julgustavad sõnad, mis kehtivad igasuguste murede korral: „Teie Isa teab, mida te vajate, juba enne kui te teda palute”. (Matteuse 6:8.) Siiski tuleb meil Isa paluda, sest palvetamine on peamine viis, kuidas me saame Jumalale läheneda. Mis on selle tulemus? „Siis tema läheneb teile.” (Jaakobuse 4:8.)

Palved pole mõeldud üksnes selleks, et saaksime lihtsalt mured oma südamelt ära rääkida. Lisaks palvete kuulamisele Jehoova ka tegutseb, et aidata neid, kes temalt usus abi otsivad. (Laul 65:2.)  Sellepärast õpetaski Jeesus oma järelkäijatele, „et on vaja alati palvetada ja mitte loobuda”. (Luuka 18:1.) Me peaksime Jumalalt alati juhatust ja abi paluma ning olema kindlad, et ta annab meile meie usu eest tasu. Me ei peaks kunagi kahtlema, et ta soovib ja suudab tegutseda. Kui me palvetamast ei lakka, näitab see, et meie usk on tõeline. (1. Tessalooniklastele 5:17.)

Kuidas saada tõelist usku? Et inimesel oleks tõeline usk, peab ta tundma Jumalat kui isikut. (Johannese 17:3.) Selleks tuleb kõigepealt tuttavaks saada Jumala mõtetega, mis on kirjas Piiblis. Sealt saame teada, et Jumal paneb tähele meist igatühte ja tahab meid kõiki aidata. Kuid tõelise usu saamiseks ei piisa lihtsalt Jumala kohta teadmiste kogumisest. Selleks tuleb luua Jumalaga lugupidav sõprussuhe. Nagu inimesest sõbra puhul, ei teki ka sõprussuhe Jumalaga üleöö. Meie „usk kasvab” sedamööda, kuidas me õpime Jumalat tundma, teeme, „mis talle meeldib”, ning kogeme tema abistavat kätt. (2. Korintlastele 10:15; Johannese 8:29.) Just selline usk aitab ka Janetil oma murekoormaga toime tulla.

„Minu usku on kasvatanud see, et ma tunnen Jehoova tuge igal sammul,” räägib Janet. „Kohtasime tihti ebaõiglust, millega tundus täiesti võimatu hakkama saada. Palvetasin palju ja Jehoova avas meile alati mingi väljapääsu, mida ma omal käel poleks suutnud leida. Kui ma esitan tänupalve, tuletab see mulle meelde, kui palju ta minu heaks on teinud. Ta on alati meile appi tulnud just õigel ajal. Tänu temale olen leidnud endale häid sõpru tõeliste kristlaste, nii meeste kui naiste hulgast. Nad on minu jaoks alati olemas ning nad on heaks eeskujuks mu lastele. *

Mõistan, miks Jehoova ütleb kirjakohas Malaki 2:16: „Ma vihkan lahutust”. Süütu abielupoole jaoks on see kõige alatum reetmine. Kuigi sellest on aastaid, kui mu abikaasa mind hülgas, tunnen aeg-ajalt ikka veel hinges tühjust. Nendel hetkedel püüan aidata teisi. See aitab alati ka mind ennast.” Nii rakendab Janet Piibli soovitust mitte ennast eraldada ja see kahandab tema hingevalu. * (Õpetussõnad 18:1.)

„Kõige rohkem lohutab mind teadmine, et Jehoova on „isata laste isa ja lesknaiste kaitsja”,” ütleb Janet. (Laul 68:5.) „Erinevalt mu mehest ei jäta tema meid kunagi maha.” Janet teab, et Jumal ei põhjusta kellelegi katsumusi. Vastupidi, ta „annab kõigile heldelt” tarkust ja „jõudu, mis ületab tavapärase”, ja tänu sellele me võime oma muredega toime tulla. (Jaakobuse 1:5, 13; 2. Korintlastele 4:7.)

Mida aga teha siis, kui tunneme muret seetõttu, et meie elu on ohus?