„Sireeni kuuldes hakkab mu süda puperdama ja ma jooksen pommivarjendisse,” räägib Alona. „Aga sealgi tunnen ma hirmu. Veelgi hullem on siis, kui olen väljas ning läheduses pole kohta, kuhu end peita. Ükskord olin keset tänavat, kui sireen hüüdma hakkas, ja ma lihtsalt puhkesin nutma ega suutnud enam korralikult hingata. Kulus tunde, enne kui maha rahunesin. Ja siis hakkas sireen taas huilgama.”

Sõda on vaid üks paljudest ohuallikatest. Näiteks võib uudis sinu enda või sulle kalli inimese eluohtlikust haigusest rabada sind jalust nagu pommiplahvatus. Teistele võib sügavat muret valmistada hirm tuleviku ees. Nad võivad mõelda: „Kas meie lastel või lapselastel tuleb elada maailmas, mis on täis sõdu, kuritegevust, keskkonnareostust, kliimamuutusi ja epideemiaid?” Kuidas selliste muredega toime tulla?

„Arukas näeb ohtu ja poeb peitu”, kui midagi halba on ees ootamas. (Õpetussõnad 27:12.) Nagu me püüame kaitsta end füüsilise ohu eest, saame ka võtta ette samme, et kaitsta oma vaimset ja emotsionaalset tervist. Vägivaldne meelelahutus ja isegi uudislood, mida ilmestavad õudusttekitavad pildid, võivad nii meile kui ka meie lastele rusuvalt mõjuda. Kui püüame vältida ebavajalikku kokkupuudet  niisuguse vägivallaga, ei tähenda see, et peidame jaanalinnu kombel pea liiva alla. Jumal ei loonud meie mõistust selleks, et täidaksime selle halbade asjadega. Meil tuleks täita oma mõistus hoopis kõigega, „mis on tõene, ... õige, ... puhas” ja „mis ergutab armastusele”. Kui me seda teeme, annab „rahu Jumal” meile meele- ja südamerahu. (Filiplastele 4:8, 9.)

Tõeline usk aitab meil muredega toime tulla. Piibel ergutab meid olema „alati valmis palvetama”. (1. Peetruse 4:7.) Võime paluda Jumalalt abi ning tarkust ja julgust, et oma olukorda kõige paremal viisil lahendada, olles kindlad, „et saamegi seda, mida oleme temalt palunud”. (1. Johannese 5:15.)

Piibel annab teada, et „selle maailma valitseja” on Saatan, mitte Jumal, ning et „kogu maailm on Saatana võimuses”. (Johannese 12:31; 1. Johannese 5:19.) Seepärast ei olnud see lihtsalt kõnekäänd, kui Jeesus õpetas meid Jumalalt paluma: „Päästa meid Kurja käest”. (Matteuse 6:13, allmärkus.) „Kui sireen undama hakkab, palvetan Jehoova poole, et ta aitaks mul oma tundeid talitseda,” räägib Alona. „Ka mu abikaasa helistab mulle ja palvetab koos minuga. Palvetamisest on tõesti abi.” Piibel kinnitab sama: „Jehoova on ligi kõigile, kes teda appi hüüavad, kõigile, kes teda siiralt appi hüüavad.” (Laul 145:18.)

Jeesus õpetas mäejutluses oma jüngreid palvetama: „Sinu kuningriik tulgu.” (Matteuse 6:10.) Jumala kuningriik juurib igaveseks välja viimsegi murevalu. „Rahuvalitseja” Jeesuse käe läbi lõpetab Jumal „sõjad maa äärteni”. (Jesaja 9:6; Laul 46:9.) Jumal „mõistab õigust paljude rahvaste keskel ... Rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdima. ... keegi ei kohuta neid”. (Miika 4:3, 4.) Õnnelikud pered „ehitavad maju ja elavad neis, istutavad viinamägesid ja söövad nende vilja”. (Jesaja 65:21.) „Ükski elanik ei ütle: „Ma olen haige.”” (Jesaja 33:24.)

Kõigist ettevaatusabinõudest hoolimata ei ole tänapäeval alati võimalik „ettearvamatuid sündmusi” ära hoida või vältida sattumist valel ajal valesse kohta. (Koguja 9:11.) Sõdade, vägivalla ja haiguste tõttu hukkub ikka häid inimesi, nagu see on toimunud sajandeid. Kas nende süütute ohvrite jaoks on mingit lootust?

Miljonid inimesed, kelle täpset arvu teab vaid Jumal, saavad uuesti elavaks. Praegu on nad turvaliselt Jumala täiuslikus mälus ning magavad surmaund päevani, mil need, „kes on haudades, ... tulevad välja”. (Johannese 5:28, 29.) Piibel kinnitab ülesäratamise kohta: „See lootus on meile otsekui hinge ankur, kindel ja tugev.” (Heebrealastele 6:19.) Ülesäratamine toimub kindlasti, sest Jumal on Jeesuse „surnuist üles äratanud”. (Apostlite teod 17:31.)

Praegu peavad aga muredega maadlema isegi need, kes püüavad elada kooskõlas Jumala tahtega. Paul, Janet ja Alona tulevad oma muredega hästi toime, sest nad on võtnud appi praktilise tarkuse, hoidnud palve kaudu Jumala ligi ja kasvatanud usku Piibli tulevikulootusesse. Nagu see on paika pidanud nende puhul, soovime, et „Jumal, kes annab lootuse”, täidaks teidki, „kes te usaldate teda”, „suure rõõmu ja rahuga”. (Roomlastele 15:13.)