Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Burnett, Simone, Eston ja Caleb

Nad olid meeleldi valmis. Teenistus Okeaanias

Nad olid meeleldi valmis. Teenistus Okeaanias

RENEÉ, umbes 35-aastane naine, kasvas üles innukate Jehoova tunnistajate peres Austraalias. Ta jutustab: „Me kolisime korduvalt, et olla abiks seal, kus oli suurem vajadus kuningriigikuulutajate järele. Isa ja ema tegid sellise elu meile põnevaks ja meeliköitvaks. Kui ma hiljem sain ise kahe lapse emaks, soovisin, et ka nemad võiksid kogeda midagi sarnast.”

Reneé abikaasal Shane’il, 30. aastates vennal, olid samasugused vaimsed eesmärgid. Ta jutustab: „Pärast meie teise lapse sündi lugesime Vahitornist ühest Jehoova tunnistajate perest, kes oli purjetanud oma jahiga Vaikse ookeani edelaossa, et kuulutada sealsetel Tonga saartel. * See artikkel ajendas meid kirjutama Austraalia ja Uus-Meremaa Jehoova tunnistajate harubüroodesse, et uurida, kus on suurem vajadus hea sõnumi kuulutajate järele. * Meil soovitati kolida Tongasse – samasse paika, millest olime lugenud!”

Jacob, Reneé, Skye ja Shane

Kui Shane, Reneé ning nende lapsed Jacob ja Skye olid elanud Tongas umbes aasta, puhkesid seal rahutused, mis sundis neid pöörduma tagasi Austraaliasse. Siiski ei loobunud nad oma eesmärgist teenida suurema vajadusega piirkonnas. 2011. aastal kolisid nad Norfolki – ühele tillukesele Vaikse ookeani saarele, mis asub Austraaliast umbes 1500 kilomeetrit ida pool. Kuidas see neile mõjus? Praeguseks 14-aastane Jacob sõnab: „Jehoova mitte ainult ei hoolitsenud meie eest, vaid tegi meile teenistuse ka põnevaks!”

PERED LAIENDAVAD OMA TEENISTUST

Nii nagu Shane ja Reneé oma lastega, on ka paljud teised Jehoova tunnistajate pered olnud valmis teenima suurema vajadusega piirkonnas. Mis on neid selleks ajendanud?

„Paljud sealsed inimesed tundsid huvi hea sõnumi vastu. Me soovisime, et neil oleks võimalik korrapäraselt Piiblit uurida.” (Burnett)

Burnett ja Simone, 30-ndates abielupaar, kolisid koos poegade Estoni ja Calebiga (praegu 12- ja 9-aastased) Burketowni, kõrvalisse asulasse Austraalias Queenslandi osariigis. Burnett jutustab: „Jehoova tunnistajad käisid seal kuulutamas vaid iga kolme või nelja aasta tagant. Paljud sealsed inimesed tundsid huvi hea sõnumi vastu. Me soovisime, et neil oleks võimalik korrapäraselt Piiblit uurida.”

Jim, Jack, Mark ja Karen

Praegu 50-ndates Mark ja Karen teenisid mitmes Sydney lähedal asuvas koguduses, enne kui kolisid koos oma kolme lapse Jessica, Jimi ja Jackiga kõrvalisse kaevandusasundusse Nhulunbuysse Austraalia Põhjaterritooriumil. Mark jutustab: „Ma armastan inimesi, seepärast soovisin olla sellises kohas, kus koguduses ja teenistuses oleks palju tegemist.” Ent Karen oli esialgu kõhkleval seisukohal. Ta räägib: „Kui Mark ja teised mind julgustasid, olin siiski valmis proovima. Nüüd olen rõõmus, et seda tegin!”

Benjamin, Jade, Bria ja Carolyn

2011. aastal kolisid Benjamin ja Carolyn ning nende kaks koolieelikust tütart Jade ja Bria Austraaliast Queenslandist tagasi Ida-Timorisse – väiksesse riiki Timori saarel Indoneesia saarestikus. Benjamin jutustab: „Teenisime Carolyniga varem Ida-Timoris eripioneeridena. Kuulutustöö oli seal vaimustav ja vennad väga toetavad. Meil oli äärmiselt raske sealt lahkuda ning olime täis otsustavust sinna kunagi tagasi minna. Kui meil sündisid lapsed, pidime oma plaane edasi lükkama, kuid me ei muutnud neid.” Carolyn lisab: „Soovisime, et meie lapsed saaksid tihedalt suhelda misjonäride, peetellaste ja eripioneeridega ning et nad kasvaksid üles parimas vaimses õhkkonnas.”

KOLIMISEKS VALMISTUMINE

Jeesus ütles oma järelkäijatele: „Kes teie seast, kes tahaks ehitada torni, ei istuks esmalt maha ega arvutaks kokku kulusid?” (Luuka 14:28.) Samamoodi on tähtis plaani pidada siis, kui soovitakse kolida mõnda teise piirkonda. Mida tuleks silmas pidada?

VAIMSUS. „Me soovisime teenida teisi ja mitte olla ise koormaks,” sõnab Benjamin. „Seepärast püüdsime enne kolimist endid vaimselt tugevdada. Tegime rohkem kuulutustööd ja osalesime aktiivselt koguduse muudes tegevustes.”

Varemmainitud Jacob räägib: „Enne Norfolki saarele kolimist lugesime ajakirjadest Vahitorn ja Ärgake! palju elulugusid peredest, kes teenisid suurema vajadusega piirkondades. Me arutasime, mis raskustega nad kokku puutusid, ja seda, kuidas Jehoova nende eest hoolitses.” Tema 11-aastane õde Skye lisab: „Ma palvetasin palju, nii omaette kui ka koos ema ja isaga.”

EMOTSIOONID. Reneé jutustab: „Kuna me elasime oma sugulaste ja sõprade lähedal paigas, kus meile meeldis, oleks meil olnud lihtsam sinna jääda. Ent ma ei keskendunud niivõrd sellele, millest mul tuleb loobuda, vaid pigem sellele, millist kasu kolimine meie perele võib tuua.”

KULTUUR. Paljud pered püüavad enne kolimist uue elukoha kohta teadmisi hankida. Mark räägib: „Lugesime Nhulunbuy kohta niipalju kui võimalik. Seal elavad vennad saatsid meile lahkesti kohaliku ajalehe numbreid, mis võimaldas meil tutvuda sealsete inimeste ja nende kultuuriga.”

Norfolki saarele kolinud Shane lisab: „Eelkõige keskendusin endas kristlike omaduste arendamisele. Teadsin, et kui püüan olla siiras, lahke, aus ja töökas, saan igal pool hakkama.”

RASKUSTEGA TOIMETULEK

Selleks et suurema vajadusega piirkonnas ootamatute raskustega toime tulla, läheb vaja paindlikkust ja positiivset meelelaadi. Vaadelgem mõningaid näiteid.

Reneé jutustab: „Olen õppinud tegema asju eri viisil. Näiteks kui merel on torm, ei saa kaubalaevad Norfolkis ankrusse jääda ning toiduvarud võivad kahaneda ja hinnad tõusta. Seepärast õppisin olema toiduvalmistamisel leidlik.” Tema mees Shane lisab: „Samuti jälgime hoolega oma kulutusi, et püsida nädala eelarves.”

Nende poeg Jacob toob välja ühe teistsuguse väljakutse: „Meie uues koguduses oli lisaks meile vaid seitse inimest ja need kõik olid täiskasvanud. Nii et mul polnud ühtegi endaealist sõpra! Ent kui käisin vanemate koguduseliikmetega kuulutamas, sain peagi nendega sõbraks.”

Praegu 21-aastane Jim koges midagi sarnast. „Nhulunbuyle lähim kogudus on rohkem kui 700 kilomeetri kaugusel. Seepärast püüame võtta kokkutulekutest kõik, mis võtta annab. Me saabume varakult ja naudime suhtlemist vendade ja õdedega. Kokkutulekud on meile aasta kõrgpunktid!”

„OLEN NII RÕÕMUS, ET SIIA TULIME!”

Piibel ütleb: „Jehoova õnnistus on see, mis teeb rikkaks.” (Õpet. 10:22.) Üle kogu maailma on paljud Jehoova tunnistajad, kes teenivad suurema vajadusega piirkonnas, kogenud nende sõnade õigsust.

„Suurim õnnistus on olnud see, kuidas kolimine on mõjunud meie lastele,” jutustab Mark. „Kaks vanemat last on täiesti kindlad selles, et Jehoova hoolitseb nende eest, kes seavad Jumala kuningriigi oma elus esikohale. Selline kindlustunne saab tekkida vaid omal nahal läbielatu põhjal.”

Shane sõnab: „Olen praegu oma naise ja lastega palju lähedasem. Kui kuulen neid rääkimas, mida Jehoova on nende heaks teinud, tunnen tõelist rahulolu.” Tema poeg Jacob nõustub: „Mul on olnud siin väga tore. Olen nii rõõmus, et siia tulime!”

^ lõik 3 Vaata artiklit „Jumala sõbrad Sõpruse saartel” (Vahitorn 15. detsember 2004, lk 8–11).

^ lõik 3 Aastal 2012 liideti Austraalia ja Uus-Meremaa harubürood Australaasia harubürooks.