Mida sa vastaksid, kui sinult küsitaks: „Kas sa tahaksid elada igavesti?” Enamik inimesi ütleks arvatavasti, et muidugi tahaks, kuid see pole ju võimalik. Nad peavad surma elu loomulikuks osaks, meie eksistentsi paratamatuks lõpuks.

Aga oletame, et küsimus pöörataks teistpidi ja sult küsitaks: „Kas sa oled valmis surema?” Tavaolukorras vastaks enamik inimesi ei. Mida see näitab? Meie loomulik soov on elada, hoolimata raskustest, millega kokku puutume. Piibel näitab, et Jumal lõi inimesed tugeva elutahtega. Seal öeldakse, et „ta on isegi pannud inimeste südamesse igaviku”. (Koguja 3:11.)

Tegelikkus on aga see, et inimesed ei ela igavesti. Mis läks valesti? Kas Jumal on midagi ette võtnud, et inimeste olukorda paremaks muuta? Piibli vastused neile küsimustele soojendavad südant ja selgitavad ka seda, miks Jeesus kannatas ja suri.

Piibli Esimese Moosese raamatu avapeatükkides on kirjas, kuidas Jumal andis esimesele inimpaarile Aadamale ja Eevale väljavaate elada lõputult ning ütles, mida neil tuleb teha, et see võiks nii minna. Seejärel räägitakse seal, kuidas nad astusid Jumala käsust üle ja selle väljavaate kaotasid. See lugu on esitatud lihtsalt, isegi nii lihtsalt, et paljud heidavad selle kiiresti kõrvale kui muinasjutu. Kuid Esimene Moosese raamat, nagu ka evangeeliumid, on ajalooline ülestähendus, kus esitatud faktid on tõde. *

Mis oli Aadama sõnakuulmatuse tagajärg? Piibel vastab: „Nagu ühe inimese [Aadama] kaudu patt tuli maailma ja patu kaudu surm, nii on surm kandunud edasi kõigisse inimestesse, sest nad kõik on patused.” (Roomlastele 5:12.) Olles Jumalale sõnakuulmatu, tegi Aadam pattu. Seetõttu kaotas ta igavese elu ja suri lõpuks. Tema järeltulijatena oleme ka meie patused. Seetõttu on haigused, vanadus ja surm meie elu osa. See selgitus meie suremise põhjuse kohta läheb kokku sellega, mida me teame pärilikkusest. Kuid kas Jumal on teinud midagi, et meie olukorda parandada?

Jumal on astunud samme, et lunastada ehk osta tagasi see, mille Aadam kaotas ja millest ta järeltulijad seeläbi ilma jäid – väljavaade elada lõputult. Kuidas Jumal seda tegi?

„Patt annab palgaks surma,” ütleb Piibel tekstis Roomlastele 6:23. See tähendab, et surm on patu tagajärg. Aadam suri, sest ta tegi pattu. Meiegi patustame ja selle palgaks on surm. Me pole aga ise kuidagi süüdi selles, et oleme patusteks sündinud. Seepärast saatis Jumal armastusest ajendatuna oma poja Jeesuse, et ta võtaks patu palga surma enda kanda. Mismoodi on see võimalik?

Patt ja surm said inimkonna elu osaks, sest üks inimene, täiuslik inimene Aadam, oli Jumalale sõnakuulmatu. Sellepärast oli vaja teist täiuslikku inimest, kes oleks Jumalale sõnakuulelik surmani, et vabastada meid sellest koormast. Piibel selgitab seda järgmiste sõnadega: „Nagu ühe inimese sõnakuulmatuse tõttu said paljud patuseks, nii saavad ühe inimese kuulekuse tõttu paljud õigeks.” (Roomlastele 5:19.) Jeesus oligi see inimene. Ta jättis elu taevas, sai täiuslikuks inimeseks * ja suri meie eest. Seetõttu on meil võimalik olla Jumala ees õiged ja meil on väljavaade elada igavesti.

Miks aga pidi Jeesus selle eesmärgi täitmiseks surema? Kas kõikvõimas Jumal poleks võinud lihtsalt otsustada, et Aadama järeltulijad tohivad siiski elada igavesti? Tal oli ju piisavalt võimu, et seda teha. Sel juhul oleks ta aga eiranud enda kehtestatud seadust, et patu palk on surm. See seadus pole mingi tühine reegel, mida võib kõrvale heita või mugavuse pärast muuta. Ilma selleta ei oleks tõelist õiglust. (Laul 37:28.)

Kui Jumal oleks õigluse sel korral kõrvale jätnud, oleks inimestel võinud tekkida küsimus, kas ta teeb seda ka muudes olukordades. Näiteks, kas ta ikka otsustab õiglaselt, kes Aadama järeltulijatest  saavad igavese elu ja kes mitte? Kas teda võib usaldada, et ta täidab oma tõotused? See, et Jumal jäi truuks õiglusele, korraldades lunastuse, on meile tagatiseks, et ta teeb alati seda, mis on õige.

Jeesuse ohvrisurma kaudu andis Jumal inimestele võimaluse elada igavesti paradiislikul maal. Pane tähele Jeesuse sõnu kirjakohas Johannese 3:16: „Jumal on armastanud maailma nii palju, et ta on andnud oma ainusündinud poja, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid saaks igavese elu.” Jeesuse surm ei ole seetõttu mitte ainult Jumala vääramatu õigluse, vaid ka tema suure armastuse väljendus inimkonna vastu.

Miks aga pidi Jeesus kannatama ja surema nii piinarikkal moel, nagu seda kirjeldavad evangeeliumid? Sellega, et Jeesus jäi Jumalale ustavaks ka äärmuslikes oludes, andis ta lõplikult vastuse Saatana süüdistusele, et inimene ei jää Jumalale katsumustes ustavaks. (Iiob 2:4, 5.) See süüdistus võis näida põhjendatuna pärast seda, kui Saatanal oli õnnestunud ahvatleda Aadamat patustama. Ent Jeesus, kes oli samamoodi täiuslik nagu Aadam, jäi Jumalale kuulekaks isegi väga rasketes katsumustes. (1. Korintlastele 15:45.) Sellega ta tõestas, et Aadamgi oleks võinud kuuletuda Jumalale, kui ta oleks seda tahtnud. Jäädes raskustes ustavaks, jättis Jeesus meile eeskuju, mida järgida. (1. Peetruse 2:21.) Jumal andis Jeesusele täiusliku kuuletumise eest tasuks surematuse taevas.

Jeesus tõesti suri ja avas kõigile inimestele tee igavesse ellu. Kas sa tahaksid elada igavesti? Jeesus näitas, mida meil tuleb selleks teha, öeldes: „Nad saavad igavese elu, kui õpivad tundma sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesus Kristust, kelle sina oled läkitanud.” (Johannese 17:3.)

Selle ajakirja väljaandjad õhutavad sindki õppima paremini tundma tõelist Jumalat Jehoovat ja tema poega Jeesus Kristust. Sinu ümbruskonna Jehoova tunnistajad aitavad sind selles hea meelega. Samuti võid leida kasulikku infot, kui tutvud meie veebisaidiga www.pr418.com/et.