Siinjuures on vaja arvestada mitme asjaoluga. Kristlased peavad olema ausad. Neil on kohustus kuuletuda riigi seadustele, kui need ei lähe vastuollu Jehoova antud seadustega. (Matt. 22:21; Rooml. 13:1, 2; Heebr. 13:18.) Kristlased püüavad ka pidada lugu kohalikest tavadest ja kultuurist ning armastada oma ligimest nagu iseennast. (Matt. 22:39; Rooml. 12:17, 18; 1. Tess. 4:11, 12.) Nende põhimõtetega arvestamine mõjutab paljuski seda, kuidas suhtuvad kristlased maailma eri paigus riigiametnikele kingituste tegemisse ja raha andmisse.

Paljudes paikades ei pea inimesed andma ametiisikule midagi, et ta osutaks teenust, mis kuulub tema tööülesannete hulka. Ametnik teeb tööd, mille eest ta saab tasu riigilt, ja ta ei peaks küsima ega ootama kelleltki mingit lisatasu. Paljudes maades on seadusvastane, kui riigiametnik küsib või võtab mingi ametliku toimingu eest vastu raha või kingitusi, kuigi ta muidu täidab oma tööülesandeid igati seaduslikult. Sellist kingitust käsitletakse altkäemaksuna ka siis, kui see ei muuda teenuse osutamisega seotud tulemust. Sellises olukorras ei peaks kristlasel tekkima küsimustki, kas ta võiks teha ametnikule kingituse või anda raha, sest see oleks lihtsalt ebaseaduslik.

Mõnel pool maailmas aga puuduvad vastavad seadused või siis pole need nii ranged ning seetõttu ei pea ametnikud raha või kingituste vastuvõtmist valeks. Mõnel maal kasutavad nad oma positsiooni, et nõuda raha või mingit vastutasu neilt, kellele nad peaksid teenust osutama, ning nad ei ole nõus kingitust saamata midagi tegema. See võib käia näiteks ametnike kohta, kes sõlmivad abielusid, tegelevad maksudega, väljastavad ehituslubasid ja nii edasi. Kui ametnikule kingitust või raha ei anta, võib ta luua takistusi, et teha mingi toiming raskeks või lausa võimatuks inimesele, kel tegelikult on selleks seaduslik õigus. On isegi andmeid, et ühel maal ei hakka tuletõrjujad leeke  kustutama enne, kui pole saanud hädasolijalt piisavalt raha.

Seal, kus eespool kirjeldatud toimimisviis on laialt levinud, tunnevad mõned, et on täiesti võimatu ajada asju kellelegi meelehead andmata. Sellises olukorras võib mõni kristlane suhtuda raha andmisse kui lisatasusse mingi seadusliku teenuse eest. Maades, kus korruptsioon on tavaline, peab aga kristlane olema valvas, et tema arusaam sellest, mis on Jumalale vastuvõetav ja mis mitte, ei ähmastuks. Üks asi on anda meelehead millegi eest, mis on seadusega kooskõlas, kuid hoopis teine on teha seda millegi ebaseadusliku saavutamiseks. Seal, kus on palju korruptsiooni, annavad mõned inimesed ametnikele raha, et saada midagi, millele neil pole õigust, või siis pakuvad raha politseinikele või inspektoritele, et ei peaks maksma trahvi. Muidugi on vale püüda kedagi kingitusega ära osta, nii nagu on ka vale sellist kingitust vastu võtta. Mõlemad teguviisid on ebaõiged. (2. Moos. 23:8; 5. Moos. 16:19; Õpet. 17:23.)

Piibli alusel treenitud südametunnistus ei luba enamikul küpsetest kristlastest anda raha või kingitust ametnikele, kes seda neilt nõuavad. Nad tunnevad, et seda tehes vaataksid nad korruptsioonile läbi sõrmede või isegi aitaksid sellele kaasa. Seepärast keelduvad nad ametnikele mingeid kingitusi tegemast.

Kuigi küpsed kristlased mõistavad, et millegi ebaseadusliku saavutamiseks kingituse andmine võrdub altkäemaksuga, võivad mõned tunda, et kohalikke tavasid arvesse võttes on sobilik teha mingi väike kingitus seaduslikult osutatava teenuse saamiseks või selleks, et vältida liigset viivitamist. Pärast tasuta arstiabi saamist riigihaiglas annavad mõned kristlased tänutäheks kingitusi arstidele ja õdedele. Nad tunnevad, et pärast teenuse saamist on see igati sobilik, sest varem kingitust andes võiks seda pidada altkäemaksuks ja see võiks jätta mulje, et nad ootavad mingit erikohtlemist.

On võimatu käsitleda siin kõiki olukordi, mis maailma eri paigus võivad ette tulla. Ent sõltumata kohalikest oludest, peaksid kristlased toimima viisil, mis jätab neile puhta südametunnistuse. (Rooml. 14:1–6.) Neil tuleb hoiduda tegutsemast seadusvastaselt. (Rooml. 13:1–7.) Samuti peaksid nad vältima kõike, mis võiks tuua teotust Jehoova nimele või saaks teistele komistuskiviks. (Matt. 6:9; 1. Kor. 10:32.) Ja nende otsused peaksid peegeldama armastust ligimese vastu. (Mark. 12:31.)

Luuka 15. peatükis on kirjas Jeesuse liigutav mõistujutt mehest, kellel oli 100-pealine lambakari. Kui üks lammas ära kadus, jättis mees teised 99 kõrbesse ja läks kadunut otsima, kuni ta tema leidis. Jeesus jutustas: „Kui ta on tema leidnud, tõstab ta tema rõõmuga õlgadele, läheb koju, kutsub kokku oma sõbrad ja naabrid ning ütleb neile: „Rõõmustage koos minuga, sest ma leidsin oma kadunud lamba!”” Kokkuvõtteks sõnas ta: „Ma ütlen teile, et samamoodi on taevas ühe kahetseva patuse pärast rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksa õige pärast, kellel pole vaja kahetseda.” (Luuka 15:4–7.)

Kontekstist ilmneb, et Jeesus ütles need sõnad kirjatundjate ja variseride manitsemiseks, sest nad kritiseerisid teda maksukogujate ja patustega seltsimise pärast. (Luuka 15:1–3.) Jeesus tõi välja, et taevas tõuseb rõõm, kui üks patune kahetseb. Seega tekib küsimus, et kui juba taevas selle pärast rõõmustatakse, siis kas ei peaks ka maa peal rõõmustatama, kui patustanu kahetseb, pöördub oma tegudest ja nii-öelda teeb oma tee sirgeks? (Heebr. 12:13.)

Kui keegi võetakse kogudusse tagasi, on meil tõesti põhjust rõõmustada. See inimene peab ka edaspidi jääma Jumala ees laitmatuks, kuid kuna ta on võetud tagasi, siis on ta kahetsenud, ja me oleme selle üle rõõmsad. Seepärast, kui kogudusevanemad teatavad kellegi tagasivõtmisest, on spontaanne ja väärikas aplaus kohane.

Mõned Jeruusalemma elanikud Jeesuse päevil uskusid, et kui Betsata tiigi vesi hakkab liikuma, on sellel tervendav mõju. (Joh. 5:1–7.) Seepärast kogunesid selle tiigi äärde erisuguste tervisehädadega inimesed.

Betsata tiigi kohta arvatakse, et see oli juutide rituaalne kümbluspaik. See tiik sai oma vee kõrvalasuvast tiigist, mis oli sellega ühendatud. Selle paiga uurimisel on selgunud, et neid kahte tiiki eraldas tamm, mille lüüsiväravaid sai avada, ja nii voolas vesi läbi kanali Betsata tiigi põhja. Selline veevool pani kindlasti tiigi veepinna liikuma.

On tähelepanuväärne, et piiblitekst Johannese 5:4, kus öeldakse, et ingel segas tiigi vett, puudub tuntumates kreekakeelsetes käsikirjades, näiteks neljanda sajandi Codex Sinaiticus’es. Ent on teada, et Jeesus tervendas Betsata tiigi ääres mehe, kes oli olnud haige 38 aastat. See mees tervenes silmapilkselt ilma tiiki astumata.