Kord küsis üks külaline poisilt: „Kas sa siis ei tea, et kuldmünt on hõbemündist kaks korda väärtuslikum?” Poiss naeratas ja ütles: „Tean küll.” „Miks sa siis iga kord hõbemündi valid?” päris külaline. „Kui sa valiksid kuldmündi, oleks sul ju raha poole rohkem.” Poiss kostis: „Kui ma võtaksin kuldmündi, lõpetaksid inimesed minuga selle mängu. Kas sa tead, kui palju hõbemünte ma olen juba kogunud?” See väike poiss ilmutas praktilist tarkust – omadust, mis on vajalik ka täiskasvanutele.

Piiblis öeldakse: „Hoia praktilist tarkust ja mõtlemisoskust ... Siis käid sa oma teed julgesti ega komista kunagi.” (Õpet. 3:21, 23.) Niisiis, kui teame, mis on praktiline tarkus ja kuidas seda kasutada, on see meile kaitseks. See aitab meil olla usus kindlad ning mitte komistada.

Praktiline tarkus pole sama mis teadmised või taip. Heade teadmistega inimene on kogunud informatsiooni ja fakte. Hea taibuga inimene saab aru, kuidas üks asi on teisega seotud. Targal inimesel on nii teadmisi kui ka taipu ning ta oskab neid praktilisel viisil kasutada.

Näiteks võib inimene lugeda üsna kiiresti läbi raamatu „Mida Piibel meile tegelikult õpetab?” ning saada selles olevatest mõtetest aru. Piibliuurimisel võib ta küsimustele õigesti vastata. Ehk tuleb ta koguduse koosolekutele ning annab seal isegi sisukaid vastuseid. Kõik see võib näidata, et ta teeb vaimseid edusamme, kuid kas see tähendab, et ta on omandanud tarkuse? Mitte tingimata. Ta võib olla lihtsalt lahtise peaga. Ent kui ta rakendab Piibli põhimõtteid ellu, kasutades oma teadmisi ja taiplikkust õigel viisil, siis on ta tark. Kui tema otsuseid saadab kordaminek – mis näitab, et ta on kõik hästi läbi kaalunud –, on ilmne, et ta ilmutab praktilist tarkust.

Kirjakohas Matteuse 7:24–27 rääkis Jeesus kahest mehest, kes mõlemad ehitasid endale maja. Jeesus ütles, et üks mees oli arukas, sest ta mõtles sellele, mis võib juhtuda, ning ehitas oma maja kaljule. Ta oli kaugelenägelik ja praktiline inimene. Ta ei mõelnud, et odavam ja kiirem oleks ehitada oma maja liivale. Ta mõtles targalt sellele, mis on tema otsuse kaugemad tagajärjed. Kui tõusis torm, jäi tema maja püsima. Arutagem, kuidas meil on võimalik praktilist tarkust omandada ja hoida.

Esiteks, pane tähele mõtet tekstis Miika 6:9. Seal on kirjas: „Targalt tegutsejad kardavad su [Jumala] nime.” Jehoova nime kartmine tähendab  Jehoova austamist. See tähendab tunda kohast aukartust kõige ees, mis on seotud tema nimega, kaasa arvatud tema põhimõtete ees. Et kedagi austada, pead sa teadma, mida ta mõtleb. Seejärel saad sa teda usaldada ja temast eeskuju võtta, kogedes nii häid tulemusi. Kui arvestame sellega, mismoodi mõjutavad meie otsused pikemas plaanis meie suhteid Jehoovaga, ning kui langetame otsuseid tema põhimõtete alusel, omandamegi praktilist tarkust.

Teiseks, kirjakohas Õpetussõnad 18:1 öeldakse: „Kes end eraldab, see rahuldab isekaid himusid, ta hülgab kogu praktilise tarkuse.” Kui me pole hoolsad, võib juhtuda, et hakkame hoidma eemale Jehoovast ja tema teenijatest. Et seda ei juhtuks, tuleb meil veeta aega nendega, kes Jumala nime kardavad ja tema põhimõtteid austavad. Kui vähegi võimalik, tuleks meil minna kuningriigisaali kohapeale, et kristliku kogudusega korrapäraselt läbi käia. Koosolekutel viibides on meil tarvis olla avatud meelega ja lasta sellel, mida me kuuleme, puudutada oma südant.

Lisaks, kui valame oma südame palves Jehoova ette välja, saame temaga lähedasemaks. (Õpet. 3:5, 6.) Piibli ja Jehoova organisatsiooni väljaannete lugemine võib aidata meil näha mingi teguviisi kaugemaid tagajärgi ning võtta neid otsuste tegemisel arvesse. Samuti on meil vaja kuulda  võtta nõu, mida annavad küpsed vennad. (Õpet. 19:20.) Sel juhul me ei hülga praktilist tarkust, vaid omandame seda.

Praktiline tarkus kaitseb perekondi. Näiteks manitseb Piibel abielunaist oma mehest sügavalt lugu pidama. (Efesl. 5:33.) Mida saab mees teha, et naine temast sügavalt lugu peaks? Kui ta nõuaks lugupidamist, oleks tulemus lühiajaline. Sel juhul võib naine olla mehe vastu mingil määral lugupidav, et mitte temaga tülli minna. Ent kas ta peaks mehest lugu ka siis, kui teda poleks kohal? Vaevalt küll. Niisiis tuleks mehel mõelda, mida teha, et tulemus oleks pikaajaline. Kui ta ilmutab Jumala vaimu vilja ning on armastav ja lahke, siis ta võidab naise sügava lugupidamise. Muidugi peaks kristlik naine oma mehest lugu pidama ka siis, kui too pole seda ära teeninud. (Gal. 5:22, 23.)

Samuti ütleb Piibel, et mees peab armastama oma naist. (Efesl. 5:28, 33.) Naine võib arvata, et poleks hea rääkida mehele ebameeldivatest asjadest, mida mehel on õigus teada. Vahest kardab ta, et mehe armastus tema vastu kahaneb. Kuid kas niisugune teguviis näitab praktilist tarkust? Kui mees saab hiljem teada, mida naine talle rääkimata jättis, siis kas ta armastab teda rohkem? Tõenäoliselt mitte. Kui aga naine leiab sobiva aja, et rääkida rahulikult mehele ebameeldivatest asjadest, siis mees ilmselt hindab tema ausust. Sel juhul tema armastus naise vastu kasvab.

Lapsed peaksid kuulama oma vanemate sõna ning vanemad peaksid manitsema neid Jehoova juhatuse järgi. (Efesl. 6:1, 4.) Kas see tähendab, et vanemad peaksid koostama lapsele pika reeglite nimekirja? See, kui laps teab reegleid või seda, mis on karistus halva käitumise korral, pole piisav. Lapsevanem, kel on praktilist tarkust, aitab oma lapsel mõista, miks ta peaks sõna kuulama.

Oletame, et laps ütleb emale või isale midagi lugupidamatut. Kui rääkida lapsega karmilt või karistada teda impulsiivselt, võib ta tunda häbi või endasse sulguda. Ta võib hakata isegi vanemate peale vimma kandma ning seetõttu neist eemale tõmbuda.

Vanemad, kes ilmutavad praktilist tarkust, mõtlevad, mil viisil oma lapsi manitseda ning millist mõju võib see avaldada neile tulevikus. Vanemad ei peaks kiiresti reageerima lihtsalt selle pärast, et laps valmistab neile piinlikkust. Vahest saavad nad lapsega omavahel olles talle rahulikult ja lahkelt selgitada, et Jehoova ootab temalt vanemate austamist ja et see on tema igavese heaolu huvides. Tänu sellele võib laps mõista, et kui ta austab oma vanemaid, austab ta tegelikult Jehoovat. (Efesl. 6:2, 3.) Niimoodi lahkelt toimides võivad vanemad puudutada oma lapse südant. Laps tajub, et vanemad tõesti hoolivad temast, ning ta hakkab neid veelgi enam austama. Samuti on ta tulevikus valmis vanematelt abi küsima, kui tal tekib selleks vajadus.

Mõned vanemad võivad karta lapse tundeid haavata ja seepärast ei kutsu nad teda korrale. Kuid mis saab siis, kui laps sirgub suuremaks? Kas ta tunneb Jehoova vastu aukartust ning mõistab, et tema põhimõtete järgi toimida on tark? Kas ta laseb Jehooval vormida oma südant ja mõistust või on ta hoopis kangekaelne? (Õpet. 13:1; 29:21.)

Skulptor mõtleb eelnevalt, millist kuju ta soovib valmistada. Ta ei hakka lihtsalt materjali toksima, lootes, et äkki kukub välja midagi head. Vanemad, kel on praktilist tarkust, kulutavad tunde, et Jehoova põhimõtteid uurida ja ellu rakendada. Sellest on näha, et nad kardavad Jehoova nime. Kui nad hoiavad Jehoova ja tema organisatsiooni ligi, omandavad nad praktilist tarkust, mille varal neil on võimalik pereliikmete usku tugevdada.

Meil tuleb iga päev langetada otsuseid, mis võivad mõjutada meie elu isegi aastate pärast. Selle asemel et midagi kiiresti hetkeemotsiooni ajel otsustada, mõtle asja üle järele. Kaalu, millised võivad olla sinu otsuse kaugemad tagajärjed. Otsi Jehoovalt juhatust ning püüa toimida tema tarkust mööda. Nii hoiad praktilist tarkust ning see annab sulle elu. (Õpet. 3:21, 22.)