Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

„Eelseisev töö on tohutu suur”

„Eelseisev töö on tohutu suur”

JERUUSALEMMAS on toimumas väga tähtis koosolek. Iisraeli kuningas Taavet on kutsunud kokku kõik ülemad, pealikud, õukonnaametnikud ja vaprad mehed. Nad on põnevil, kui kuulevad erilist teadaannet. Jehoova on käskinud Taaveti pojal Saalomonil ehitada tõelise Jumala teenimiseks suurejoonelise hoone. Eakas kuningas on saanud Jumalalt ehitusplaanid ja andnud need edasi Saalomonile. Taavet ütleb: „Eelseisev töö on tohutu suur, sest seda templit ei ehitata mitte inimesele, vaid Jumal Jehoovale.” (1. Ajar. 28:1, 2, 6, 11, 12; 29:1.)

Järgmiseks küsib Taavet: „Kes veel soovib täna oma varast midagi Jehoovale anda?” (1. Ajar. 29:5.) Kui sina oleksid seal olnud, kuidas sa oleksid toiminud? Kas oleksid soovinud toetada seda suurt ettevõtmist? Iisraellased asusid innukalt tegutsema. Piiblis öeldakse: „Rahvas tundis rõõmu, sest oli andnud oma vabatahtlikud ohvrid Jehoovale kogu südamest.” (1. Ajar. 29:9.)

Sajandeid hiljem rajas Jehoova midagi veel võimsamat kui see tempel. Ta rajas vaimse templi, et inimesed saaksid teda teenida Jeesuse lunastusohvri alusel. (Heebr. 9:11, 12.) Kuidas on Jehoova tänapäeval aidanud inimestel saada temaga lepitatud? Ta on andnud oma teenijatele ülesande inimesi õpetada, et neist saaksid Jeesuse jüngrid. (Matt. 28:19, 20.) Selle tulemusel uuritakse igal aastal miljonite inimestega Piiblit, ristitakse tuhandeid jüngreid ja moodustatakse sadu uusi kogudusi.

Sellise suure kasvu tõttu on tarvis trükkida rohkem Piiblil põhinevat kirjandust, ehitada ja hooldada kuningriigisaale ning leida kohti, kus korraldada kokkutulekuid. Kas pole sa seda meelt, et kogu see töö, mida me hea sõnumi kuulutamise nimel teeme, on tohutu suur, kuid samas rõõmutoov? (Matt. 24:14.)

Armastus Jumala ja ligimese vastu ning kuulutustöö kiireloomulisus tekitavad meis soovi „oma varast midagi Jehoovale anda”. Kui hea on austada Jehoovat oma varaga ja näha, kui ustavalt ja arukalt seda kasutatakse, et teha inimajaloo suurimat tööd! (Õpet. 3:9.)