1. a) Mida ühist oli Jeftal ja Hannal? (Vaata pilte artikli alguses.) b) Mida me selles artiklis arutame?

KOHTUMÕISTJA Jefta oli vapper juht ja kartmatu sõdalane. Elkana naine Hanna oli allaheitlik abikaasa ja alandlik koduperenaine. Mida ühist oli neil kahel lisaks sellele, et nad teenisid Jehoovat? Nad mõlemad olid andnud Jumalale tõotuse ja pidasid seda. Nad on suurepäraseks eeskujuks tänapäeva kristlastele, kes otsustavad Jehoovale midagi tõotada. Arutame aga nüüd, mis on tõotus, kui tõsine asi on Jumalale tõotuse andmine ning mida me võime õppida Jeftalt ja Hannalt.

2., 3. a) Mis on tõotus? b) Mida ütleb pühakiri Jumalale antud tõotuste kohta?

² Piibli järgi on tõotus Jumalale antud pühalik lubadus midagi teha või ohverdada, asuda mingisse teenistusse või loobuda millestki. Tõotusi antakse vabatahtlikult. Siiski on need Jumala silmis pühad ja ta ootab, et neid täidetaks. Tõotus on sama kaalukas kui vanne, mille puhul inimene lubab midagi teha või tegemata jätta. (1. Moos. 14:22, 23; Heebr. 6:16, 17.) Mida näitab pühakiri selle kohta, kui tõsine on Jumalale tõotuse andmine?

³ Moosese seaduses on öeldud: „Kui mõni mees tõotab Jehoovale midagi või annab vande ..., ei tohi ta oma sõna  murda. Ta peab täitma kõik, mis ta on tõotanud.” (4. Moos. 30:2.) Saalomon kirjutas hiljem püha vaimu mõjutusel: „Kui annad Jumalale tõotuse, ära viivita seda täitmast, sest rumalad ei meeldi talle. Täida, mida tõotad.” (Kog. 5:4.) Ka Jeesuse sõnadest ilmneb, et tõotus on tõsine asi. Ta teatas: „Muistsel ajal öeldi: „Sa ei tohi vannet murda, vaid sa pead pidama Jehoovale antud tõotusi.”” (Matt. 5:33.)

4. a) Miks ei tohiks Jumalale tõotuse andmisse suhtuda kergekäeliselt? b) Mida me hakkame uurima Jefta ja Hanna kohta?

⁴ On selge, et Jumalale tõotuse andmisse ei tohiks suhtuda kergekäeliselt. See, kuidas me oma tõotustesse suhtume, mõjutab meie suhteid Jehoovaga. Taavet kirjutas: „Kes võib tõusta Jehoova mäele, seista tema pühas paigas? See, ... kes pole minu [Jehoova] elu nimel valet vandunud ega ole vandunud pettust.” (Laul 24:3, 4, allmärkus.) Mida Jefta ja Hanna tõotasid ning kui lihtne oli neil oma tõotusi pidada?

5. Mida Jefta tõotas ning milliseks asjalood kujunesid?

⁵ Jefta pidas tõotust, mille ta oli andnud Jehoovale siis, kui läks sõdima ammonlastega, kes iisraellasi rängalt rõhusid. (Kohtum. 10:7–9.) Soovides väga vaenlastest võitu saada, vandus Jefta Jehoovale: „Kui sa annad ammonlased minu kätte, siis kes tahes mu majast mulle vastu tuleb, kui ma ammonlaste juurest rahuga tagasi pöördun, kuulugu Jehoovale.” (Kohtum. 11:30–34.) Ammonlased said lüüa, ning kui Jefta võidukalt koju saabus, tuli talle vastu tema kallis tütar. Tema oligi see, kes pidi hakkama kuuluma Jehoovale. Kuidas see tema elu mõjutas?

6. a) Kas Jeftal ja tema tütrel oli lihtne täita tõotust, mille Jefta oli Jumalale andnud? Selgita. b) Mida õpetlikku leidub Jumalale antud tõotuste kohta piiblisalmides 5. Moosese 23:21, 23 ning Laul 15:4?

⁶ Et oma isa tõotus täita, tuli Jefta tütrel hakata Jehoovat teenima täisajaliselt telkpühamu juures. Kas Jefta oli andnud oma tõotuse mõtlematult? Seda ei saa öelda, sest ta võis eeldada, et koju jõudes tuleb talle esimesena vastu just tema tütar. Sellegipoolest oli see nii Jeftale kui ka tema tütrele emotsionaalselt väga raske olukord. Neil mõlemal tuli olla ohvrimeelne. Kui Jefta oma tütart nägi, „rebis ta oma riided lõhki” ja ütles, et ta süda on murtud. Tütar nuttis selle pärast, et pidi neitsiks jääma. Jeftal polnud poega, tal oli vaid üksainus tütar, kel polnud enam võimalik abielluda ja talle lapselapsi sünnitada. Jefta soole pidi tulema lõpp. Ent Jefta ja ta tütar mõistsid, et see polnud kõige suurem mure. Jefta ütles: „Ma andsin Jehoovale tõotuse ega saa seda enam tagasi võtta.” Tütar vastas talle: „Tee minuga, nagu sa lubasid.” (Kohtum. 11:35–39.) Nad olid ustavad kõrgeimale Jumalale ja neile ei tulnud mõttessegi murda talle antud tõotust, ükskõik mis hinda neil selle eest tuli maksta. (Loe 5. Moosese 23:21, 23; Laul 15:4.)

7. a) Mida Hanna tõotas ja miks? Kuidas Hanna palve täitus? b) Mida tähendas Hanna tõotus tema pojale Saamuelile? (Vaata allmärkust.)

⁷ Hanna on teine näide inimesest, kes pidas ustavalt Jehoovale antud tõotust. Ta andis oma lubaduse siis,  kui kannatas suurt hingevalu viljatuse pärast ning teda pidevalt solvati. (1. Saam. 1:4–7, 10, 16.) Hanna valas oma südame Jumala ette välja ja tõotas: „Vägede Jehoova, kui sa näed oma teenija vaeva ja mõtled minule ega unusta oma teenijat, vaid annad mulle poja, siis annan ma ta Jehoovale kõigiks ta elupäeviks ning habemenuga ei puuduta ta pead.” * (1. Saam. 1:11.) Jehoova täitis Hanna palve ja too tõi ilmale Saamueli. Hanna rõõm oli piiritu! Samas ei unustanud ta Jumalale antud tõotust. Kui ta poeg sündis, teatas ta: „Jehoovalt olen ma teda palunud.” (1. Saam. 1:20.)

8. a) Kas Hannal oli lihtne oma tõotust pidada? Selgita. b) Millised Taaveti sõnad Laulus 61 kirjeldavad hästi Hanna hoiakut?

⁸ Niipea kui Hanna oli Saamueli võõrutanud, tegi ta täpselt seda, mida oli Jumalale lubanud. Tal ei tulnud pähegi oma sõna murda. Hanna viis umbes kolmeaastase Saamueli Siilosse ülempreester Eeli juurde ja ütles: „Sellesama poisi pärast ma palvetasingi ja Jehoova täitis mu soovi. Nüüd annan ma tema Jehoovale. Ta kuulugu Jehoovale kõik oma elupäevad!” (1. Saam. 1:24–28.) Piibel ütleb, et poiss Saamuel kasvas seal Jehoova ees. (1. Saam. 2:21.) Mida Hanna võis tunda? Ta armastas väga oma pisipoega, kuid ei saanud teda enam iga päev näha. Võib arvata, et ta igatses pojakest kaisutada, temaga mängida ja tema eest hoolitseda. Niisugused mälestused on kallid igale emale, kes oma võsukesi armastab ja kellele nende sirgumine rõõmu valmistab. Ent Hanna ei kahetsenud, et ta oli täitnud Jumalale antud tõotuse. Jehoova pani tema südame juubeldama. (1. Saam. 2:1, 2; loe Laul 61:1, 5, 8.)

9. Mis küsimusi me veel arutame?

⁹ Nüüd, kui mõistame, kui tõsine asi on Jehoovale tõotuse andmine, arutame veel paari küsimust. Milliseid tõotusi annavad kristlased? Ja kui otsusekindlalt tuleb meil oma tõotusi täita?

10. Mis on kristlasele kõige tähtsam tõotus ja mida see sisuliselt tähendab?

¹⁰ Kõige olulisem tõotus, mille kristlane saab anda, on tema pühendumistõotus Jehoovale. Miks võib nii öelda? Sest ta tõotab isiklikus palves Jehoovale, et teenib teda igavesti, tulgu mis tuleb. Seeläbi näitab ta, et ei ela enam iseendale, nagu Jeesus ütles, ja et Jehoova tahte täitmine on talle kõige tähtsam. (Matt. 16:24.) Sellest hetkest alates kuulub ta Jehoovale. (Rooml. 14:8.) Pühendumistõotust tuleb võtta tõsiselt. Kristlasel peaks olema selline suhtumine nagu laulukirjutajal, kes ütles: „Kuidas ma küll tasun Jehoovale kõige hea eest, mis ta mulle on teinud? ... Ma täidan Jehoovale antud tõotused kogu tema rahva nähes.” (Laul 116:12, 14.)

11. Mis toimus sinu ristimispäeval?

¹¹ Kas sina oled Jehoovale pühendunud ja lasknud end ristida? Kui oled, siis on see imetore. Ristimispäeval küsiti sinult teiste ees, kas sa oled pühendunud Jehoovale ja kas mõistad, et pühendumise ja ristimisega saad sa Jehoova tunnistajaks, kes kuulub organisatsiooni, mida Jumal juhib oma vaimu kaudu. Oma  jaatavate vastustega sa näitasid, et oled Jehoovale tingimusteta pühendunud ja kõlblik ristimiseks. Võid olla kindel, et Jehoova oli sind vaadates väga rõõmus.

12. a) Mis küsimusi on meil hea endalt küsida? b) Mida tuleks meil Peetruse sõnade kohaselt teha?

¹² Ristimine on aga alles algus. Meil tuleb oma pühendumistõotuse kohaselt ka elada. Aeg-ajalt on meil hea end läbi uurida ja esitada endale küsimusi. Kas olen pärast ristimist vaimselt edenenud? Kas ma teenin endiselt Jehoovat kogu hingest? (Kol. 3:23.) Kas ma palvetan sageli? Kas loen Piiblit iga päev? Kas käin korrapäraselt koguduse koosolekutel? Kas teen kuulutustööd nii sageli kui võimalik? Või kas minu entusiasm on mõnes valdkonnas raugenud? Peetrus selgitas, et me ei muutu loiuks, kui täiendame oma usku teadmistega, vastupidavusega ja pühendumusega Jumalale. (Loe 2. Peetruse 1:5–8.)

13. Mida on vaja pühendunud ja ristitud kristlasel mõista?

¹³ Jumalale antud pühendumistõotust  ei saa kuidagi tühistada. Kui inimene tüdib Jehoova teenimisest või kristlikust elust, siis ei saa ta väita, et tegelikult ta ei pühendunudki kunagi Jumalale ning et tema ristimine on kehtetu. * See inimene käitus nii, nagu oleks ta Jumalale pühendunud. Ta on Jehoova ja koguduse ees vastutav iga ränga patu eest, mida ta võib teha. (Rooml. 14:12.) Me ei taha iial lasta hääbuda armastusel, mis meil algul oli. Me hoopis soovime, et Jeesus saaks meie kohta öelda: „Ma tean su tegusid, armastust, usku, teenistust ja vastupidavust ning seda, et su tegusid on praegu rohkem kui algul.” (Ilm. 2:4, 19.) Elagem siis oma pühendumistõotuse kohaselt ja rõõmustagem sellega Jehoovat.

14. Mis on tähtsuselt teine tõotus, mida inimene saab anda? Miks on see tõotus nii oluline?

¹⁴ Tähtsuselt järgmine tõotus, mida inimene saab anda, on abielutõotus. Miks võib nii öelda? Sest abielu on püha liit. Pruut ja peigmees esitavad oma abielutõotused Jumala ja pealtnägijate ees. Nad lubavad teineteist armastada ja kalliks pidada ning teineteisest lugu pidada niikaua, kui nad mõlemad vastavalt Jumala abielukorraldusele koos maa peal elavad. Isegi kui see tõotus on antud muude sõnadega, on see siiski antud Jumala ees. Pärast tõotuste esitamist kuulutatakse nad meheks ja naiseks. Nende abielu peaks olema eluaegne liit. (1. Moos. 2:24; 1. Kor. 7:39.) Jeesus ütles: „Mis Jumal on ühte pannud, seda inimene [ei mees, naine ega keegi kolmas] ärgu lahutagu.” (Mark. 10:9.) Seega peaksid abiellujad olema sellise suhtumisega, et lahutus ei tule nende puhul kõne allagi.

15. Miks ei tohiks kristlased suhtuda abiellu nii, nagu seda teevad paljud ilmalikud inimesed?

¹⁵ Muidugi pole mitte kunagi maa peal olnud täiuslikku abielu. Igas abielus on kaks ebatäiuslikku inimest. Seepärast ütleb Piibel, et „need, kes abielluvad, kogevad oma elus uusi raskusi”. (1. Kor. 7:28.) Kahjuks suhtuvad paljud inimesed abiellu hooletult. Kui suhtesse tekivad pinged, lüüakse kergesti käega ja jäetakse abikaasa maha. Nii ei tohiks see olla aga kristlaste puhul. Abielutõotuse murdmine on samaväärne Jumalale valetamisega. Ja Jumal vihkab valetajaid. (3. Moos. 19:12; Õpet. 6:16–19.) Paulus kirjutas: „Kas sa oled naisega seotud? Ära püüa vabaks saada.” (1. Kor. 7:27.) Ta ütles seda seepärast, et teadis, kuidas Jehoova vaatab sellele, kui keegi püüab salakavalalt oma abielu lahutada. (Mal. 2:13–16.)

16. Mida ütleb Piibel lahutuse ja lahuselu kohta?

¹⁶ Jeesus õpetas, et ainus põhjus abielu lahutamiseks on see, kui üks abikaasadest rikub abielu ja süütu pool otsustab talle mitte andestada. (Matt. 19:9; Heebr. 13:4.) Mida aga öelda selle kohta, kui keegi kaalub lahku elama asumist? Piibel pakub selget juhatust ka selles vallas. (Loe 1. Korintlastele 7:10, 11.) Pühakirjas pole loetletud põhjusi lahku elama asumiseks, ent  mõned abielus kristlased on teatud olukorras leidnud, et nad on sunnitud seda tegema. Selliseks olukorraks on näiteks see, kui vägivaldne või usust taganenud abikaasa kujutab äärmist ohtu tema elule või vaimsusele. *

17. Mida saavad mees ja naine teha, et nad võiksid olla õnnelikus abielus?

¹⁷ Kui keegi palub abieluprobleemide korral kogudusevanematelt nõu, oleks neil hea küsida, kas abielupaar on hiljaaegu vaadanud koos videot „Mis on tõeline armastus?” ja uurinud brošüüri „Mis teeb pereelu õnnelikuks?”. Miks tasuks seda teha? Sest need väljaanded käsitlevad Piibli põhimõtteid, mis on aidanud paljudel oma suhet parandada. Üks abielupaar lausus: „Alates sellest ajast, kui hakkasime seda brošüüri üheskoos uurima, on meie abielu olnud õnnelikum kui kunagi varem.” Üks abielunaine ütles oma 22 aasta pikkuse abielu kohta, mis oli purunemise äärel: „Me mõlemad oleme ristitud, ent olime teineteisest lahku kasvanud. See video tuli just õigel ajal! Nüüd sujub meie abielu palju paremini.” Kas sina oled abielus? Kui oled, siis rakenda oma abielus Jehoova põhimõtteid. See aitab sul pidada kinni abielutõotusest ja olla õnnelik.

18., 19. a) Mida on teinud paljud kristlikud lapsevanemad? b) Mida võib öelda nende kohta, kes on täisajalises eriteenistuses?

¹⁸ Mida veel oli Jeftal ja Hannal ühist? Nende antud tõotuste tõttu asusid Jefta tütar ja Hanna poeg eriteenistusse telkpühamu juures. Neil oli väga rahuldust pakkuv elu. Tänapäeval on paljud kristlikud lapsevanemad innustanud oma lapsi keskenduma Jumala teenimisele ja alustama täisajalist teenistust. Sellised noored ja nende vanemad väärivad igati meie kiitust. (Kohtum. 11:40; Laul 110:3.)

¹⁹ Jehoova tunnistajate ülemaailmses täisajaliste eriteenijate ühenduses on praegu umbes 67 000 liiget. Mõned neist teenivad Peetelis, teised teevad ehitus- või ringkonnatööd, on piiblikoolide õpetajad, eripioneerid, misjonärid või töötavad kokkutulekusaalides või piiblikoolihoonetes. Nad kõik on andnud kuulekuse ja kasinuse tõotuse, millega nad lubavad täita mis tahes ülesandeid, elada lihtsat elu ning mitte teha ilmalikku tööd, kui selleks pole antud luba. Eriteenijad pole erilisemad kui teised inimesed, erilised on hoopis nende ülesanded. Nad mõistavad, et neil tuleb alandliku meelega oma tõotusest kinni pidada, niikaua kui nad on täisajalises eriteenistuses.

20. Kuidas meil tuleks Jumalale antud tõotustesse suhtuda ja miks?

²⁰ Oleme nüüd käsitlenud kolme tõotust. Mitu neist oled sina Jumalale andnud? Kas ühe, kaks või kõik kolm? Kindlasti oled sa nõus, et neid lubadusi ei tohiks võtta kergekäeliselt. (Õpet. 20:25.) Kui inimene murrab Jehoovale antud tõotust, võivad sel olla rängad tagajärjed. (Kog. 5:6.) Olgem siis samasuguse suhtumisega nagu laulukirjutaja, kes ütles Jehoovale: „Ma laulan kiitust su nimele igavesti, et tasuda päevast päeva oma tõotused.” (Laul 61:8.)