1., 2. a) Milliseid raskusi kogevad mõned meie vennad ja õed? b) Millised küsimused kerkivad?

„KUI Burundis algas kodusõda, oli meie pere kokkutulekul,” jutustab kristlik vend nimega Lije. „Nägime inimesi sinna-tänna jooksmas ja seda, et tulistati. Mu vanemad koos minu ja mu kümne õe-vennaga põgenesid, kaasas vaid kõige hädapärasemad asjad. Mõned mu pereliikmed jõudsid lõpuks Malawisse põgenikelaagrisse, mis asus meie kodust rohkem kui 1600 kilomeetri kaugusel. Ülejäänud meie perest olid aga siin-seal laiali.”

² Kogu maailmas on praegu rohkem kui 65 miljonit põgenikku, kes on pidanud oma kodu hülgama sõja või tagakiusamise tõttu. * Kunagi varem pole olnud põgenikke nii palju. Nende seas on ka tuhandeid Jehoova tunnistajaid. Paljud on kaotanud oma lähedased ja peaaegu kogu oma vara. Milliseid raskusi on nad veel kogenud? Kuidas me saaksime neid vendi ja õdesid aidata, et nad suudaksid hoolimata oma raskustest  Jehoovat rõõmuga edasi teenida? (Laul 100:2.) Ja kuidas parimal moel kuulutada põgenikele, kes Jehoovat veel ei tunne?

3. Kuidas said Jeesusest ja paljudest tema järelkäijatest põgenikud?

³ Pärast seda, kui Jehoova ingel oli Joosepit hoiatanud, et kuningas Herodes tahab Jeesust tappa, põgenes nende pere Egiptusse. Nad elasid seal põgenikuelu kuni Herodese surmani. (Matt. 2:13, 14, 19–21.) Mõnikümmend aastat hiljem hajusid algkristlased tagakiusamise tõttu üle kogu Juudamaa ja Samaaria. (Ap. t. 8:1.) Jeesus oli ette näinud, et paljud tema järelkäijad peavad oma kodud maha jätma. Ta ütles: „Kui nad kiusavad teid taga ühes linnas, põgenege teise.” (Matt. 10:23.) Põgenemine, olgu põhjus milline tahes, pole kunagi lihtne.

4., 5. Milliseid raskusi võib põgenikel olla a) oma teekonnal? b) põgenikelaagris elades?

⁴ Põgenikud seisavad silmitsi raskustega nii oma teekonnal kui ka põgenikelaagris elades. „Me kõndisime nädalaid ning nägime sadu laipu,” räägib Lije noorem vend Gad. „Ma olin siis 12-aastane. Mu jalad olid nii paistes, et ma ütlesin teistele, et nad jätaksid mind maha. Mu isa, kes ei tahtnud mind jätta mässuliste kätte, tassis mind. Elasime üks päev korraga. Palvetasime ja lootsime Jehoovale. Vahel olid meie toiduks vaid mangod, mida tee äärest leidsime.” (Filipl. 4:12, 13.)

⁵ Enamik Lije perekonnast elas aastaid ÜRO põgenikelaagrites. Kuid ka seal olid omad raskused. Lije, kes on praegu ringkonnaülevaataja, selgitab: „Tööd oli väga vähestel. Inimesed rääkisid üksteist taga, jõid, mängisid hasartmänge, varastasid ja elasid ebamoraalset elu.” Et sellistes laagrites end kõige halva eest kaitsta, tuli Jehoova teenijatel olla aktiivsed koguduse tegevuses. (Heebr. 6:11, 12; 10:24, 25.) Nad säilitasid tugeva usu, kasutades oma aega targalt, kusjuures paljud alustasid seal pioneerteenistust. Nad suutsid jääda positiivseks, kuna pidasid meeles, et nagu iisraellased rändasid kõrbes vaid ajutiselt, nii ka nende laagrielu saab ükskord läbi. (2. Kor. 4:18.)

6., 7. a) Mida innustab armastus Jumala vastu meid oma vendade heaks tegema? b) Too näide.

⁶ Armastus Jumala vastu ajendab meid olema armastavad oma vendade-õdede vastu, eriti kui nad on hädas. (Loe 1. Johannese 3:17, 18.) Kui Juudamaa kristlasi ähvardas esimesel sajandil nälg, aitasid neid usukaaslased. (Ap. t. 11:28, 29.) Paulus ja Peetrus innustasid kristlasi olema üksteise vastu külalislahked. (Rooml. 12:13; 1. Peetr. 4:9.) Kui kristlastelt oodatakse, et nad võtaksid vastu mujalt külla tulnud vendi ja õdesid, siis kui palju enam tuleks neil võtta vastu neid usukaaslasi, kelle elu on ohus või keda on usu pärast taga kiusatud. * (Loe Õpetussõnad 3:27.)

⁷ Hiljuti tuli Ida-Ukrainas tuhandetel Jehoova tunnistajatel, nii meestel, naistel kui ka lastel, põgeneda oma kodudest sõja ja tagakiusamise tõttu. Kahjuks said mõned neist surma. Kuid enamiku võtsid enda hoole alla vennad mujalt Ukrainast ning paljud leidsid ulualuse oma usukaaslaste juures Venemaal. Mõlemas riigis on Jehoova tunnistajatest põgenikud jäänud poliitilistes küsimustes neutraalseks, näidates sellega, et nad ei kuulu maailma. Nad on ikka innukad Jumala sõna kuulutajad. (Joh. 15:19; Ap. t. 8:4.)

8., 9. a) Milliseid raskusi võivad põgenikud uues riigis kohata? b) Miks on neil vaja meie abi?

⁸ Kui mõned on olnud sunnitud siirduma teise paika oma kodumaal, siis paljud teised on pidanud minema välismaale täiesti võõrasse keskkonda. Kuigi riik võib anda põgenikele mingil määral toitu, riideid ja ka eluaseme, on neil siiski palju raskusi. Näiteks võivad nad tunda puudust toidust, millega nad on harjunud. Mõned põgenikud satuvad esimest korda külma kätte ega pruugi teada, kuidas riietuda. Teistel tuleb ehk õppida kasutama tänapäevast kodutehnikat.

⁹ Mõnes riigis on kohanemisprogrammid, mis aitavad põgenikel uutes oludes hakkama saada. Siiski oodatakse tihti, et juba mõne kuu möödudes elataksid nad end ise ära. Uue eluga kohanemine võib olla aga väga keerukas. Kujuta ette, et pead õppima uut keelt, uusi seadusi ja kombeid, täpsust, kuidas maksta makse ja arveid, milline on koolisüsteem ja kuidas võib distsiplineerida lapsi – ja kõike seda ühekorraga. Kas saaksid aidata kannatlikult ja lugupidavalt vendi ja õdesid, kes peavad kõige sellega hakkama saama? (Filipl. 2:3, 4.)

10. Kuidas me saame tugevdada meie kodukanti põgenenud vendade-õdede usku? (Vaata pilti artikli alguses.)

¹⁰ Vahel teevad ametnikud põgenikest Jehoova tunnistajatele kohalike usukaaslastega ühenduse võtmise raskeks. Mõned ametkonnad on ähvardanud lõpetada nende aitamise või öelnud, et nad ei saa selles riigis enam elada, kui keelduvad vastu võtmast esimest pakutavat tööd, ehkki see võib tähendada koosolekutelt puudumist. On vendi, kes hirmu ja abitustunde tõttu on survele järele andnud. Seetõttu on meil tähtis põgenikest vendade ja õdedega kokku saada nii ruttu pärast nende saabumist kui võimalik. Neil on vaja näha, et me hoolime neist. Meie kaastunne ja praktiline abi võib tugevdada nende usku. (Õpet. 12:25; 17:17.)

11. a) Mida võivad põgenikud esialgu vajada? b) Kuidas saavad põgenikud väljendada tänulikkust?

¹¹ Kõigepealt tuleb meil oma vendi toetada ehk nii, et anname neile süüa ja riideid või hoolitseme nende muude põhivajaduste eest. * Isegi selline väike kingitus nagu vennale lipsu andmine võib tähendada palju. Kui põgenikud ilmutavad tänulikkust ega nõua midagi, on teistel lihtsam tunda andmisrõõmu. Muidugi on põgenikel oluline lõpuks ise materiaalselt hakkama saada. See aitab neil hoida eneseväärikust ja häid suhteid oma usukaaslastega. (2. Tess. 3:7–10.) Sellegipoolest vajavad põgenikud meie abi.

12., 13. a) Kuidas me saame põgenikke praktilisel viisil aidata? b) Too näide.

¹² Meil ei pea olema palju raha, et põgenikke aidata. Märksa olulisem on võtta nende jaoks aega ja ilmutada nende vastu huvi. Näiteks võime selgitada neile, kuidas leida töö- või elukohta, millisesse asutusse mingis küsimuses pöörduda, kuidas kasutada ühistransporti või kust leida odavat, kuid tervislikku toitu. Samuti võime näidata, kust hankida tööriistu või -vahendeid, mille abil nad saaksid veidi raha teenida. Veelgi  tähtsam on aidata neil tunda end hästi oma uues koguduses. Paku neile oma abi koosolekutele tulemiseks. Võid ka selgitada, kuidas alustada teie territooriumil inimestega vestlust. Kutsu neid endaga kuulutustööle kaasa.

¹³ Kui neli noort põgenikku ühte kogudusse läksid, aitasid mitu kogudusevanemat neid praktilisel viisil. Nad õpetasid neid noormehi autot juhtima, arvutiga kirjutama ja CV-d koostama. Samuti aitasid nad neil oma aega planeerida nii, et Jehoova teenimine oleks nende elus tähtsaimal kohal. (Gal. 6:10.) Õige pea alustasid kõik neli pioneerteenistust. Tänu kogudusevanemate abile ja nende endi pingutustele edenesid nad vaimselt hästi ega lasknud end Saatana maailmal alla neelata.

14. a) Mis ei tohi põgenikele saada tähtsamaks suhetest Jehoovaga? b) Too näide.

¹⁴ Nagu kõik teised kristlased, ei tohi ka põgenikud lasta materiaalsetel asjadel saada tähtsamaks suhetest Jehoovaga, ehkki maailm võib sellist survet avaldada. * Varem mainitud Lije ja tema vennad-õed mäletavad, kuidas isa õpetas neile põgenemise ajal midagi olulist usu kohta. Nad räägivad: „Ükshaaval viskas ta minema need vähesed tähtsusetud asjad, mida kaasas tassisime. Lõpuks näitas ta meile tühja kotti ja ütles naeratades: „Näete, see on kõik, mida vajame!”” (Loe 1. Timoteosele 6:8.)

15., 16. Kuidas me saame aidata põgenikke a) vaimselt? b) emotsionaalselt?

¹⁵ Materiaalsetest asjadest enam vajavad põgenikud vaimset ja emotsionaalset tuge. (Matt. 4:4.) Kogudusevanemad saavad olla neile abiks, kui hoolitsevad näiteks selle eest, et neil oleks omas keeles kirjandust. Samuti võivad nad aidata neil võtta ühendust usukaaslastega, kes nende keelt kõnelevad. Paljud põgenikud on pidanud jätma maha kõik, mis on neile tuttav. Nad igatsevad oma pereliikmeid, sugulasi, kodukanti ja kogudust. Neil on vaja tunda oma usukaaslaste seas Jehoova armastust ja kaastunnet. Muidu võib neid tõmmata uskmatute sugulaste või kaasmaalaste poole, kes mõistavad nende kultuuri ja läbielamisi. (1. Kor. 15:33.) Kui aitame neil end meie koguduses koduselt  tunda, teeme koostööd Jehoovaga, kes kaitseb muulasi. (Laul 146:9.)

¹⁶ Nagu Jeesuse ja tema vanemate puhul, ei pruugi ka põgenikel olla võimalust pöörduda tagasi oma kodumaale niikaua, kui nende rõhujad on võimul. Lije lisab: „Paljud lapsevanemad, kes nägid, kuidas nende pereliikmeid vägistati või tapeti, lihtsalt ei suudaks viia oma lapsi tagasi paika, kus kõik need õudused toimusid.” Et aidata selliseid traumeeritud usukaaslasi, tuleb kohalikel vendadel olla nende vastu osavõtlikud, osutada neile vennalikku kiindumust ja kaastunnet ning olla alandlikud. (1. Peetr. 3:8.) Tagakiusamise tõttu on mõned põgenikud endasse tõmbunud. Nad võivad häbeneda rääkida enda kannatustest, eriti oma laste juuresolekul. Küsi endalt: „Kui mina oleksin nende olukorras, siis kuidas ma sooviks, et mind koheldaks?” (Matt. 7:12.)

17. Kuidas toob põgenikele kuulutamine neile kergendust?

¹⁷ Suur hulk põgenikke tuleb riikidest, kus meie kuulutustööle on seatud piiranguid. Tänu innukatele Jehoova tunnistajatele on tuhanded põgenikud kuulnud esimest korda elus sõnumit Jumala kuningriigist. (Matt. 13:19, 23.) Paljud vaevatud on leidnud meie koosolekutelt kosutust ning kiiresti tunnistanud: „Jumal on tõesti teie seas!” (1. Kor. 14:25; Matt. 11:28–30.)

18., 19. Kuidas me saame põgenikele kuulutades olla arukad?

¹⁸ Need, kes põgenikele kuulutavad, peavad olema ettevaatlikud ja arukad. (Õpet. 22:3; Matt. 10:16.) Kuula kannatlikult nende muresid, kuid ära hakka arutama poliitilisi teemasid. Järgi harubüroo ja kohalike võimude antud juhendeid, et sa ei seaks ennast ega teisi tarbetult ohtu. Uuri välja, mis võib põgenikke riivata nende uskumuste või kultuuri tõttu, ning pea lugu nende seisukohtadest. Näiteks on mõnelt maalt pärit inimestel väga tugevad tunded seoses sellega, milline on naisele sünnis riietus. Seepärast riietu põgenikele kuulutades nii, et see ei solvaks neid.

¹⁹ Loomulikult soovime aidata kõiki kannatajaid, ka neid, kes ei teeni Jehoovat. Nii jäljendame halastaja samaarlase eeskuju. (Luuka 10:33–37.) Parim viis neid aidata on aga rääkida neile head sõnumit. „Oluline on kohe alguses selgeks teha, et oleme Jehoova tunnistajad ja et meie peamine eesmärk on aidata neid vaimselt, mitte materiaalselt,” märgib üks kogudusevanem, kes on paljusid põgenikke aidanud. „Muidu võib mõni suhelda meiega ainult omakasu huvides.”

20., 21. a) Mida head toob see, kui oleme põgenike vastu armastavad? b) Mida me arutame järgmises artiklis?

²⁰ Kui oleme võõramaalastega armastavad, on sel head tulemused. Üks kristlik õde jutustas, kuidas tema pere põgenes Eritreast tagakiusamise tõttu. Peale kurnavat kaheksapäevast rännakut läbi kõrbe jõudsid neli tema lastest Sudaani. Ta ütles: „Vennad suhtusid neisse kui oma pereliikmetesse: nad andsid neile toitu, riideid, ulualuse ja aitasid transpordiga. Kes veel võtaks võhivõõrad nõnda oma koju lihtsalt sellepärast, et nad teenivad sama Jumalat? Seda teevad ainult Jehoova tunnistajad!” (Loe Johannese 13:35.)

²¹ Mida aga öelda nende paljude laste kohta, kelle vanemad on põgenikud või immigrandid? Järgmises artiklis vaatame, kuidas me kõik saame aidata neil Jehoovat rõõmuga teenida.