JUMAL JEHOOVA õhutab kristlasi rahu kalliks pidama. Ta soovib, et meie vahel oleksid rahumeelsed suhted. Kui igaüks hoiab rahu, on rahu kogu meie vennaskonnas. See võib tõmmata tõe juurde inimesi, kes tahavad vältida konflikte ja elada rahus.

Näiteks pani üks nimekas nõidarst Madagaskaril tähele, milline üksmeel valitseb Jehoova tunnistajate seas. See mees mõtles, et kui ta peaks kunagi mingi religiooniga liituma, teeks ta otsuse just Jehoova tunnistajate kasuks. Mingi aja pärast pani ta maha oma ameti, mille tõttu ta oli olnud ühenduses deemonitega, ning viis oma abielusuhted vastavusse Piibli nõuetega. Ta hakkas teenima rahu Jumalat Jehoovat.

Õigupoolest liitub kristliku kogudusega igal aastal tuhandeid inimesi, kuna neid paelub seal valitsev rahu. Piibel aga näitab, et kui koguduses on „kibedat kadedust ja riiakust”, võib see purustada sõprussuhteid ja põhjustada paksu pahandust. (Jaak. 3:14–16.) Õnneks annab Piibel ka nõu, kuidas sääraseid probleeme vältida ning rahu edendada. Vaatame nüüd mõningaid näiteid selle kohta, kuidas niisugused Piibli põhimõtted on Jehoova teenijaid aidanud.

„Ma ei saanud läbi ühe vennaga, kellega koos töötasin. Kord, kui meie vahel sõnasõda tekkis, tulid kaks inimest sisse ja nägid pealt meie tülitsemist.” (CHRIS)

„Üks õde, kellega tihti kuulutamas käisin, tühistas järsku kõik meie kuulutustöökokkulepped. Seejärel lõpetas ta üldse minuga rääkimise. Mul polnud õrna aimugi, milles on asi.” (JANET)

„Meil oli kolme inimese vaheline konverentskõne. Üks jättis meiega hüvasti ja ma mõtlesin, et ta on vestlusest lahkunud. Seejärel ütlesin tema kohta midagi halvasti, kuid tuli välja, et ta kuulis kõike pealt.” (MICHAEL)

„Meie koguduses läksid kahe pioneeri vahel asjad hapuks. Üks õde muudkui näägutas teise kallal. See tegi ka teistel olemise kehvaks.” (GARY)

Esmapilgul võivad eeltoodud vahejuhtumid paista üsna tühistena. Kuid need oleks võinud jätta sügavaid hingehaavu ning rikkuda koguduse rahu. Õnneks rakendasid need vennad ja õed ellu Piibli põhimõtteid ning leppisid omavahel ära. Mis sa arvad, millistest Piibli nõuannetest nad juhindusid?

 „Ta ... ütles veel, et nad teel olles omavahel ei tülitseks.” (1. Moos. 45:24.) Sellist nõu andis Joosep oma vendadele, kui need tagasi isa juurde pöördusid. Kui inimene ei kontrolli oma tundeid ja läheb endast kergesti välja, on tüli lihtne tekkima. Chris mõistis, et vahel on tal raske olla alandlik ning teistele alluda. Ta soovis midagi ette võtta. Seepärast ta läks ja palus vabandust vennalt, kellega ta oli tülitsenud, ning nägi vaeva, et end edaspidi vaos hoida. Kui Chrisi töökaaslane pani tähele, kui kõvasti Chris pingutas, püüdis ka tema ennast parandada. Nüüd tunnevad nad üheskoos Jehoova teenimisest suurt rõõmu.

„Nõu pidamata nurjuvad kavatsused.” (Õpet. 15:22.) Janet leidis, et see põhimõte käib tema olukorra kohta. Ta otsustas teise õega nii-öelda nõu pidada ehk minna temaga rääkima. Janet püüdis taktitundeliselt välja uurida, miks see õde temast kõrvale hoiab. Alguses oli õhkkond üsna pingeline, kuid see muutus vabamaks, kui nad omavahelist probleemi rahulikult arutasid. Õde mõistis, et ta oli ühest asjast valesti aru saanud ning et Janet polnud sellega isegi mitte seotud. Ta palus Janeti käest andeks ja nüüd teenivad nad Jehoovat taas üksmeelselt.

„Kui sa oma ohvriandi altarile tood ja seal meenub sulle, et su vennal on midagi sinu vastu, siis jäta oma and altari ette ja mine tee esmalt oma vennaga rahu.” (Matt. 5:23, 24.) Küllap on sul meeles see nõuanne, mille Jeesus oma mäejutluses andis. Michael tundis end väga kehvasti, kui taipas, kui hoolimatu ja taktitu ta oli olnud. Ta tahtis väga rahumeelseid suhteid taastada. Ta otsustas silmast silma kohtuda vennaga, kellele ta oli haiget teinud, ning temalt vabandust paluda. Kas asjad laabusid? Michael ütleb: „Ta andis mulle kõik andeks.” Nüüd on nad jälle sõbrad.

„Sallige üksteist ja andke üksteisele heldelt andeks, kui kellelgi on põhjust kaebuseks teise vastu.” (Kol. 3:12–14.) Üks kogudusevanem aitas kahel eelmainitud pioneeril, kes omavahel tülli läksid, mõista, et nende erimeelsused tekitavad teistes tuska ja ebamugavust. Ta tuletas neile lahkelt meelde, et nad peaksid olema üksteisega kannatlikud ning hoidma koguduses rahu. Õed võtsid kogudusevanema nõu kuulda. Nüüd saavad nad hästi läbi ning käivad koos kuulutamas.

Kirjakohas Koloslastele 3:12–14 olev nõuanne võib olla sullegi abiks, kui keegi on sulle haiget teinud. Paljud on leidnud, et  alandlikkus aitab neil andestada ja unustada. Kui sa aga ei suuda asja sinnapaika jätta, siis kas võiksid toimida põhimõtte järgi, mis on tekstis Matteuse 18:15? See Jeesuse juhtnöör käib küll sellise olukorra kohta, kui keegi on teinud teise vastu tõsist pattu, kuid seda põhimõtet võib olla tarvis ka muudel juhtudel rakendada. Mine oma venna või õe juurde ning püüa lahkelt ja alandlikult temaga probleemi arutada ja lahendus leida.

Muidugi on Piiblis teisigi häid soovitusi. Üldjuhul on nende järgimiseks vaja ilmutada püha vaimu vilja – „armastust, rõõmu, rahu, kannatlikkust, lahkust, headust, usku, tasadust ja enesevalitsust”. (Gal. 5:22, 23.) Nagu õli aitab masinal hästi töötada, aitavad need omadused kaasa sellele, et rahu sobitamine läheks sujuvalt.

Igal inimesel on erinev isiksus. Meil on erinevad iseloomujooned, me näeme asju erinevalt ning väljendame end isemoodi. See võib sõprussuhteid rikastada. Kuid isiksuste erinevused võivad viia ka konfliktideni. Üks kauaaegne kogudusevanem tõi selle kohta näite, sõnades: „Ujedal inimesel võib olla raske viibida koos kellegagi, kes on väga seltskondlik ja emotsionaalne. See erinevus ei pruugi pealtnäha küll tähtis olla, kuid võib viia tõsiste probleemideni.” Ent kas see, et erinevate isiksuste vahel tekib probleeme, on sinu arvates paratamatu? Mõtle Peetruse ja Johannese peale. Milline oli Peetrus? Ilmselt pead teda otsekoheseks ja impulsiivseks. Kuidas Johannest iseloomustada? Tõenäoliselt peame teda armastavaks ja lahkeks meheks, kes oli tavaliselt nii oma sõnades kui ka tegudes tasakaalukas. Näib, et nad olid päris erinevad. Ometi sujus nende koostöö hästi. (Ap. t. 8:14; Gal. 2:9.) Seega on võimalik koostööd teha ka kristlastel, kes on väga erineva isiksusega.

 Võib-olla on sinu koguduses mõni vend või õde, kelle jutt või käitumine sind ärritab. Siiski mõistad sa, et Kristus suri ka selle inimese eest ning et sa peaksid teda armastama. (Joh. 13:34, 35; Rooml. 5:6–8.) Niisiis, selle asemel et välistada temaga igasugune sõprus või hakata teda vältima, mõtle, kas ta teeb midagi, mis on pühakirjas selgelt hukka mõistetud. Kas ta on pahatahtlik ja soovib sulle meelega halba? Või kas te olete lihtsalt erineva isiksusega? Samuti on väga tähtis endalt küsida, milliseid häid, jäljendamisväärt omadusi sellel õel või vennal on.

Viimane küsimus on eriti oluline. Kui teine inimene on sinust jutukam, siis mõtle, millise kergusega ta võib kuulutustööl vestlusi alustada. Sa võiksid kutsuda teda kuulutama ja vaadata, mida sul oleks temalt õppida. Või kui sinu vend või õde on teiste suhtes abivalmis, kuid sa ei saa seda öelda enda kohta, siis pane tähele, millist rõõmu ta leiab eakate, haigete ja vaesemate kristlaste aitamisest. Iva on selles, et kuigi te olete erineva isiksusega, võib teid lähendada see, kui keskendute heale, mida teineteise juures leiate. See ei pruugi tähendada, et saate kohe headeks sõpradeks, kuid te võite hakata paremini läbi saama. Nii on teievahelised suhted rahumeelsemad ja terves koguduses on meeldivam õhkkond.

Euodia ja Süntühhe võisid olla väga erineva iseloomuga. Ometi innustas apostel Paulus neid olema „isanda teenistuses üksmeelsed”. (Filipl. 4:2.) Kas sinagi soovid pingutada selle eesmärgi nimel ja edendada koguduses rahu?

Nii nagu umbrohi võib lillepeenral hakata vohama, võivad ka negatiivsed tunded meis võimust võtta, kui me neid kohe välja ei juuri. Kui meie südant täidab kibedus, võib see avaldada halba mõju tervele kogudusele. Armastus Jehoova ja oma vendade vastu ajendab meid tegema kõik, mis  võimalik, et kaitsta Jumala rahva seas valitsevat rahu.

Kui püüame teistega rahu sobitada – ükskõik kas meil on tekkinud kellegagi konflikt või oleme lihtsalt erinevad inimesed –, võime olla üllatunud, kui head tulemused sellel on. Mõtle näiteks ühe kristlase loole. Ta jutustab: „Tundsin, et üks õde kohtleb mind kui last. See häiris mind väga. Kuna minu ärritus aina kasvas, olin temaga jäme. Olin seisukohal, et kui tema ei pea minust lugu, ei kavatse minagi seda teha.”

See kristlik õde hakkas mõtlema omaenda käitumise peale. „Kui märkasin iseenda halbu iseloomujooni, olin väga pettunud. Mõistsin, et pean oma mõtteviisi muutma. Palvetasin Jehoova poole ning seejärel läksin ja ostsin sellele õele väikse kingituse ning kirjutasin talle kaardi, milles vabandasin oma halva käitumise pärast. Kallistasime teineteist ja lubasime, et unustame selle asja. Enam pole meil probleeme olnud.”

Inimesed soovivad elada üksteisega rahus. Ent kui nende positsioon satub ohtu või nende eneseuhkust riivatakse, kipub nende rahumeelsus kaduma. Nii võib öelda suure osa ilmalike inimeste kohta, kes ei teeni Jehoovat. Jumala rahva seas peaks aga valitsema rahu ja üksmeel. Paulus kirjutas Jumala vaimu mõjutusel: „[Ma] anun teid, et te elaksite teile esitatud kutse vääriliselt. Olge alandlikud, tasase meelega ja kannatlikud, sallige üksteist armastuses, tehke kõik, mis võimalik, et säilitada ühtsust püha vaimu abil, ja teid ühendagu rahuside.” (Efesl. 4:1–3.) See rahuside on hindamatu väärtusega. Püüdkem siis seda tugevdada ning lahendagem kõik probleemid, mis meil oma vendade või õdedega võivad tekkida.