„SA POLE mingi isa!” käratas KGB * ohvitser. „Sa oled hüljanud oma raseda naise ja väikse tütre. Kes neid toitma hakkab ja nende eest hoolitseb? Ütle oma usust lahti ja mine koju!” Mina vastasin: „Ma pole oma peret hüljanud. Teie arreteerisite mu! Ja mille pärast?” Ohvitser nähvas: „Igasugune kuritegu on parem kui olla Jehoova tunnistaja.”

See vahejuhtum toimus 1959. aastal Venemaal Irkutski linna vanglas. Ma jutustan nüüd, miks mu naine Maria ja mina olime valmis kannatama oma õigete tegude pärast ja milliseid õnnistusi me kogesime tänu sellele, et jäime Jumalale ustavaks. (1. Peetr. 3:13, 14.)

Olen sündinud aastal 1933 Ukrainas Zolotniki külas. 1937. aastal tulid meile Prantsusmaalt külla minu tädi ja tema mees, kes olid Jehoova tunnistajad. Nad tõid meile Vahitorni ühingu raamatud „Valitsus” ja „Vabastamine”. Kui mu isa need läbi luges, hakkas ta Jumalasse uskuma. Kahjuks jäi ta aastal 1939 väga haigeks, ent enne oma surma ütles ta mu emale: „See on tõde. Õpeta seda lastele.”

Aprillis 1951 algas Jehoova tunnistajate küüditamine Nõukogude Liidu lääneosast Siberisse. Ka mind saadeti koos ema ja mu noorema venna Grigoriga Lääne-Ukrainast välja. Olles sõitnud rongiga üle 6000 kilomeetri, jõudsime Siberisse Tuluni linna. Kaks nädalat hiljem jõudis mu vanem vend Bogdan lähedal asuvasse Angarski laagrisse. Talle oli määratud 25 aastat sunnitööd.

Kuulutasime ema ja Grigoriga Tuluni lähedastes asulates, kuid pidime olema leidlikud. Näiteks küsisime: „Ega siin pole kedagi, kes sooviks lehma müüa?” Kui leidsime mõne niisuguse inimese, siis arutlesime temaga, kui imeliselt on lehmad loodud. Üsna pea saime jutu viia Loojale. Tol ajal kirjutati ühes ajalehes Jehoova tunnistajate kohta, et need käivad pärimas lehmade kohta. Tegelikult aga otsisime hoopis „lambaid”. Ja me tõepoolest leidsime lambasarnaseid inimesi! Oli suur rõõm õpetada pühakirja neile alandlikele ja külalislahketele inimestele, kes elasid sel läbitöötamata territooriumil. Tänapäeval on Tuluni linnas kogudus, kus on üle saja kuulutaja.

Mu abikaasa Maria õppis Piibli tõde Ukrainas teise maailmasõja ajal. Kui ta oli 18-aastane, hakkas üks KGB ohvitser teda ahistama ja püüdis teda sundida ebamoraalselt käituma, kuid Maria lükkas kõik lähenemiskatsed otsusekindlalt tagasi. Kord, kui Maria koju tuli, leidis ta selle mehe oma voodis lesimas. Maria põgenes. Raevunud ohvitser ähvardas ta tema usu pärast vangi panna. Ja tõepoolest, aastal 1952 määratigi Mariale 10 aasta pikkune vanglakaristus. Ta tundis, et ta on nagu Joosep, kes pandi vangi laitmatuse pärast. (1. Moos. 39:12, 20.) Autojuht, kes viis Maria kohtusaalist vanglasse, lausus talle: „Ära karda. Paljud, kes pannakse vangi, ei kaota siiski oma väärikust.” Need sõnad andsid Mariale jõudu.

Aastatel 1952–56 viibis Maria sunnitöölaagris Venemaal Gorki linna lähedal (praegune Nižni Novgorod). Tal tuli kände välja juurida ja seda isegi käreda pakasega. Maria tervis sai seal kannatada, kuid õnneks aastal 1956 sai ta vabaks ja läks seejärel Tuluni linna.

Kui Tulunis üks vend mulle mainis, et keegi õde on tulemas, läksin talle jalgrattaga bussipeatusse vastu, et aidata tal asju tassida. Maria meeldis mulle kohe esimesest silmapilgust. Mul võttis küll veidi aega, et tema südant võita, aga lõpuks see õnnestus. Abiellusime aastal 1957. Aasta hiljem sündis meile tütar Irina. Kuid me ei saanud kaua koosolemisest rõõmu tunda. 1959. aastal arreteeriti mind piiblikirjanduse trükkimise eest ja mul tuli olla pool aastat üksikvangistuses. Meelerahu säilitamiseks ma palvetasin pidevalt, laulsin kuningriigilaule ja kujutasin ette, kuidas ma vabaduses olles jälle kuulutan.

Ühe ülekuulamise ajal vanglas karjus uurija: „Varsti olete kõik põrandale laiaks litsutud nagu hiired!” Kostsin talle: „Jeesus ütles, et head sõnumit kuningriigist kuulutatakse kõigile rahvastele. Mitte keegi ei saa seda peatada.” Seepeale muutis ülekuulaja taktikat ja püüdis mind veenda usust lahti ütlema, nagu ma oma eluloo alguses kirjeldasin. Kui sai aga selgeks, et ei ähvardamisest ega veenmisest pole kasu, määrati mind seitsmeks aastaks sunnitöölaagrisse Saranski linna lähedale. Teel laagrisse sain teada, et meile on sündinud teine tütar, Olga. Mu naine ja tütred olid küll kaugel, kuid mind lohutas teadmine, et oleme Mariaga Jehoovale ustavaks jäänud.

Maria sõitis kord aastas Saranskisse mind vaatama, ehkki rongireis Tulunist sinna ja tagasi võttis 12 päeva. Igal aastal tõi ta mulle uued saapad, mille kontsadesse olid peidetud hiljutised Vahitornid. Ühel korral oli Maria külastus väga eriline, sest ta võttis kaasa meie väiksed tütred. Võite ette kujutada, kui liigutatud ma neid nähes olin!

1966. aastal ma vabanesin ning me asusime neljakesi elama Armaviri linna, mis asub Musta mere lähedal. Seal sündisid meie pojad Jaroslav ja Pavel.

 Ei läinud kaua, kui KGB töötajad hakkasid meie kodus läbiotsimisi tegema. Nad otsisid piibliteemalist kirjandust kõikjalt, isegi lehmasõimest. Ühel sellisel läbiotsimisel tilkusid need mehed kuumuse tõttu higist ning nende riided olid paksult tolmuga koos. Marial hakkas neist kahju, sest nad olid ju vaid käsutäitjad. Ta valas neile morssi ning tõi neile riideharja, veekausi ja rätikud. Kui saabus meeste ülemus, rääkisid nad talle, kui lahkelt neid oli koheldud. Lahkudes ülemus naeratas ja lehvitas meile. Tore oli näha, kui head võivad olla tulemused, kui püüame võita halba ära heaga. (Rooml. 12:21.)

Läbiotsimistest hoolimata tegime kuulutustööd Armaviris edasi. Saime olla toeks ka väikesele kuulutajate grupile naaberlinnas Kurganinskis. Mul on väga hea meel, et praegu on Armaviris kuus kogudust ja Kurganinskis neli.

Aastate jooksul tuli ette selliseid aegu, mil meie vaimsus nõrgenes. Oleme aga tänulikud Jehoovale, et ustavad vennad meile nõu andsid ja meie usku kinnitasid. (Laul 130:3.) Katsumusi põhjustas ka see, et kogudustesse imbusid KGB agendid, kes olid pealtnäha tublid ja innukad kuulutajad. Mõned neist said organisatsioonis isegi vastutusrikkaid ülesandeid. Ent mingi aja pärast saime aru, kes nad tegelikult on.

1978. aastal, kui Maria oli 45-aastane, jäi ta taas lapseootele. Kuna tal oli süda haige, kartsid arstid tema elu pärast ja püüdsid veenda teda aborti tegema. Maria keeldus. Seepeale käisid mõned arstid, süstal käes, tal haiglas kannul, üritades teda süstida ja kutsuda nii esile enneaegne sünnitus. Et oma last kaitsta, põgenes Maria haiglast.

Varsti andis KGB meile käsu linnast lahkuda. Kolisime Eestisse, mis oli tol ajal Nõukogude Liidu osa, ja asusime elama Tallinna lähedal olevasse asulasse. Ehkki arstid olid ennustanud halvimat, sünnitas Maria Tallinnas täiesti terve poja, Vitali.

Hiljem kolisime Eestist Lõuna-Venemaale Nezlobnaja asulasse. Kuulutasime seal ettevaatlikult naabruses asuvates kuurortlinnades, kuhu tuldi kogu riigist. Inimesed tulid sinna tervist parandama, aga mõned neist lahkusid lootusega saada igavene elu.

Püüdsime kasvatada oma lastes armastust Jehoova vastu ja soovi teda teenida. Tihti kutsusime enda koju vendi, kes avaldasid meie lastele head mõju. Nende hulgas oli näiteks mu vend Grigori, kes teenis reisiva ülevaatajana aastatel 1970–1995. Kogu meie pere nautis tema külaskäike, sest ta oli rõõmsameelne ja hea huumorisoonega. Sageli mängisime koos külalistega piiblimänge ja nii kasvas meie lastes armastus pühakirja lugude vastu.

Aastal 1987 kolis meie poeg Jaroslav Riiga, kus oli võimalik vabamalt kuulutustööd teha.  Kui ta aga keeldus sõjaväkke minemast, saadeti ta pooleteiseks aastaks trellide taha ja ta kandis seda karistust kokku üheksas vanglas. Seal meenutas ta minu vanglakogemusi ja see aitas tal vastu pidada. Hiljem sai Jaroslavist pioneer. Aastal 1990 tahtis meie poeg Pavel, kes oli siis 19-aastane, minna pioneeriks Sahhalini saarele, mis asub Jaapanist põhja pool. Algul me ei tahtnud, et ta läheks. Tol ajal oli Sahhalini saarel vaid 20 kuulutajat ja pealegi asus see paik meie kodust 9000 kilomeetri kaugusel. Lõpuks siiski jäime nõusse ja see oli hea otsus. Inimesed võtsid seal kuningriigisõnumi hästi vastu. Mõni aasta hiljem oli seal juba kaheksa kogudust. Pavel teenis Sahhalinil kuni 1995. aastani. Sel ajal elas meil kodus veel vaid noorim poeg Vitali. Lapsest saati on ta armastanud Piiblit lugeda. Ta alustas pioneerteenistust 14-aastaselt ja ma olin koos temaga pioneer kaks aastat. See oli imetore aeg. Kui Vitali oli 19-aastane, määrati ta eripioneeriks ja ta lahkus kodunt.

Aastal 1952 oli KGB ohvitser Mariale öelnud: „Ütle oma usust lahti, või muidu lähed kümneks aastaks istuma. Kui kunagi vabaks saad, oled vana ja üksik.” Ent asjalood kujunesid hoopis teistsuguseks. Oleme tundnud, et meid armastavad meie ustav Jumal Jehoova, meie lapsed ja need paljud inimesed, kellel me oleme aidanud tõde leida. Meile Mariaga meeldis väga külastada paiku, kus lapsed teenisid. Nägime, kui tänulikud on need, keda meie lapsed on tõeteele aidanud.

1991. aastal registreeriti seaduslikult Jehoova tunnistajate tegevus Venemaal. Tänu sellele jätkus kuulutustöö uue hooga. Meie kogudus ostis isegi bussi, et saaksime sellega sõita igal nädalavahetusel naaberlinnadesse ja -küladesse kuulutama.

Olen rõõmus, et Jaroslav koos oma naise Aljonaga ja Pavel koos oma naise Rajaga teenivad Peetelis ning et Vitali ja tema abikaasa Svetlana on ringkonnatööl. Meie vanim tütar Irina elab oma perega Saksamaal. Tema abikaasa Vladimir ja nende kolm poega on kõik kogudusevanemad. Meie tütar Olga elab Eestis ja helistab mulle tihti. Kahjuks mu armas naine Maria suri aastal 2014. Ootan pikisilmi aega, mil teda uues maailmas taas näen. Praegu elan Belgorodis ja siinsed vennad on mulle suureks toeks.

Aastate jooksul olen Jehoovat teenides õppinud, et tema ees laitmatuks jäämine nõuab ohvreid, kuid sisemine rahu, mida Jehoova vastutasuks annab, on hindamatu. Tänu oma ustavusele kogesime Mariaga suuremaid õnnistusi, kui oleksin iial suutnud ette kujutada. Enne Nõukogude Liidu lagunemist aastal 1991 oli selle aladel vaid veidi üle 40 000 kuulutaja. Nüüd on aga neis riikides, mis kunagi moodustasid Nõukogude Liidu, kuulutajaid üle 400 000. Olen praegu 83-aastane ja teenin senini kogudusevanemana. Jehoova on alati andnud mulle jõudu vastupidamiseks. Ta on meile tõepoolest külluslikult tasunud. (Laul 13:5, 6.)