1. Mida uskus Marta oma venna kohta? (Vaata pilti artikli alguses.)

JEESUSE hea sõber ja tema jünger Marta oli leinas. Marta vend Laatsarus oli surnud. Kuid oli midagi, mis teda veidi lohutas. Jeesus kinnitas talle: „Sinu vend tõuseb üles.” Kuigi Jeesuse sõnad ei pruukinud peletada kogu Marta kurbust, oli ta nendega päri. Marta ütles: „Ma tean, et ta tõuseb üles viimsel päeval, kui toimub ülesäratamine.” (Joh. 11:20–24.) Ta oli kindel, et tulevikus äratatakse surnud üles. Siis tegi Jeesus aga ime. Ta äratas Laatsaruse üles juba selsamal päeval.

2. Miks tahad sina, et sul oleks selline kindel veendumus, nagu oli Martal?

² Meil pole alust oodata, et Jeesus või ta isa ärataks kohe praegu mõne meie lähedase surnuist üles. Kas sa oled aga sama kindel kui Marta, et meie kallite kadunute ülesäratamine toimub tulevikus? Võib-olla on surnud su abikaasa, ema, isa või armas vanavanem. Või leinad sa oma last. Sa igatsed oma lähedast taas kallistada ning temaga rääkida ja koos naerda. Õnneks on sul põhjust Marta moodi öelda:  „Ma tean, et ta tõuseb üles, kui toimub ülesäratamine.” Siiski on igal kristlasel hea mõtiskleda selle üle, miks võib seda nii kindlalt uskuda.

3., 4. Kuidas võisid Jeesuse hiljutised teod tugevdada Marta usku ülesäratamisse?

³ Tõenäoliselt ei näinud Jeruusalemma lähedal elanud Marta seda, kuidas Jeesus Galileas Naini lähistel ühe lesknaise poja surnuist üles äratas. Ometi võis ta olla sellest kuulnud. Jeesus oli äratanud ellu ka Jairuse tütre. Need, kes olid Jairuse majas, mis asus ilmselt Kapernaumas, „teadsid, et tüdruk on surnud”. Jeesus võttis aga tüdruku elutust käest kinni ja ütles: „Laps, tõuse üles!” Ja seda too otsekohe ka tegi. (Luuka 7:11–17; 8:41, 42, 49–55.) Marta ja tema õde Maarja teadsid, et Jeesus võib inimesi terveks teha. Nad uskusid, et kui Jeesus oleks kohal olnud, poleks nende vend Laatsarus surnud. Mis lootus oli Martal nüüd, mil Laatsarus oli hinge heitnud? Marta ütles, et Laatsarus ärkab taas ellu tulevikus, „viimsel päeval”. Miks ta selles nii kindel oli? Ja miks võid sina olla kindel, et tulevikus toimub ülesäratamine, mis võib puudutada ka sinu lähedasi?

⁴ On häid põhjusi, miks sa võid selles veendunud olla. Uurime nüüd mõnda neist. Seejuures võid avastada Jumala sõnast mõtteid, mida sa võib-olla polegi seostanud lootusega näha taas oma kalleid kadunuid.

5. Mis veenis Martat selles, et Laatsarus äratatakse üles?

⁵ Marta ei öelnud: „Ma loodan, et mu vend tõuseb üles.” Ta ütles hoopis: „Ma tean, et ta tõuseb üles.” Marta veendumus põhines ülesäratamisjuhtumitel, millest ta oli ilmselt kuulnud juba enne Jeesuse teenistuse algust. Ta oli saanud neist teada noorena kodus või sünagoogis. Hakkame nüüd uurima kolme pühakirja jutustust.

6. Millisest imest Marta kindlasti kuulnud oli?

⁶ Üks ülesäratamisjuhtum toimus ajal, mil prohvet Eelijal oli Jumalalt saadud võime teha imesid. Foiniikia rannikulinnas Sareptas elas üks vaene lesknaine, kes oli prohveti vastu külalislahke. Jumal tegi seepeale ime, nii et lesknaisel ei lõppenud õli ega jahu, ja tänu sellele jäid nad pojaga ellu. (1. Kun. 17:8–16.) Hiljem ta poeg haigestus ja suri. Eelija otsustas lesknaist aidata. Ta puudutas surnukeha ja palvetas: „Jumal, palun tee, et lapsesse tuleks elu tagasi!” Ja nii sündiski! Jumal võttis Eelijat kuulda ja poiss ärkas ellu. See on esimene ülesäratamisjuhtum Piiblis. (Loe 1. Kuningate 17:17–24.) Marta oli sellest imelisest sündmusest kindlasti kuulnud.

7., 8. a) Mida tegi Eliisa ühe leinava naise heaks? b) Mida näitas Eliisa imetegu Jehoova kohta?

⁷ Teine ülesäratamisjuhtum, millest pühakiri räägib, on seotud Eelija mantlipärija prohvet Eliisaga. Üks auväärne Iisraeli naine Suunemist osutas talle erakordset külalislahkust. Nagu Eliisa tõotas, õnnistas Jumal seda naist ja tema eakat meest, nii et neile sündis poeg. Mõned aastad hiljem poiss aga suri. Millist meeletut ängi võis ema küll tunda! Mehe loal võttis ta ette umbes 30-kilomeetrise teekonna Karmeli mäe juurde, et leida Eliisa. Prohvet saatis oma teenri Geehasi enda eel Suunemisse.  Too ei suutnud aga poissi ellu äratada. Siis jõudis kohale Eliisa koos murest murtud emaga. (2. Kun. 4:8–31.)

⁸ Eliisa läks majja ja palvetas surnukeha kõrval. Imeväel ärkas poiss ellu ja Eliisa andis ta tagasi ülirõõmsale emale. (Loe 2. Kuningate 4:32–37.) Naine võis meenutada, mida ütles Jumalale palves Hanna, kes oli olnud viljatu. Kui Hanna oma poja Saamueli telkpühamusse viis, lausus ta: „Jehoova ... viib alla surmavalda ja toob sealt üles.” (1. Saam. 2:6.) Jumal tõi Suunemi poisi surmavallast üles, tõendades, et ta suudab surnuid üles äratada.

9. Selgita, kuidas oli Eliisa seotud kolmanda ülesäratamisjuhtumiga Piiblis.

⁹ See polnud aga viimane hämmastav sündmus, kus Eliisa asjaosaline oli. Kui ta oli üle 50 aasta prohvetina teeninud, haigestus ta tõppe, millesse ta hiljem suri. Mingi aja pärast olid Eliisa surnukehast järel vaid luud. Kord, kui mõned iisraellased matsid üht meest, nägid nad vaenlaste röövjõuku. Nad viskasid mehe surnukeha sellesse hauda või koopasse, kus olid Eliisa luud, ja põgenesid. Piiblis öeldakse: „Niipea kui surnu puutus kokku Eliisa luudega, ärkas ta ellu ja tõusis püsti.” (2. Kun. 13:14, 20, 21.) Mida need ülesäratamisjuhtumid võisid Martale kinnitada? Seda, et Jumalal on võim surma üle. Mida need lood sulle peaksid kinnitama? Seda, et Jumala jõud on tohutu, piiritu.

10. Mida tegi Peetrus ühe kristliku õe heaks?

¹⁰ Piibli kreekakeelsest osast võime samuti lugeda ülesäratamistest, mis leidsid aset mõne Jumala esindaja juuresolekul. Rääkisime juba sellest, kuidas Jeesus äratas üles ühe noormehe Naini lähistel ja Jairuse tütre. Hiljem tõi apostel Peetrus ellu tagasi kristliku õe Dorkase ehk Tabiita. Peetrus läks tuppa, kus oli naise surnukeha, ning palvetas. Seejärel ta ütles: „Tabiita, tõuse üles!” Sedamaid virgus naises eluvaim. Peetrus kutsus kaaskristlased ning „näitas neile, et ta elab”. See juhtum oli nii veenev, et „paljud hakkasid Isandasse uskuma”. Nad võisid anda tunnistust Jeesuse kohta ja kinnitada, et Jehoova suudab surnuid üles äratada. (Ap. t. 9:36–42.)

11. Mis juhtus arst Luuka sõnul ühe noormehega ja kuidas see juhtum teisi mõjutas?

¹¹ Tunnistajaid leidus ka ühele teisele ülesäratamisele. Kord viibis apostel Paulus Troase linnas (praegu Türgi loodeosas). Paulus pidas seal ühes ülemises toas keskööni kõnet. Noormees Eutühhos istus aknalaual ja kuulas teda. Siis jäi ta aga magama ning kukkus kolmandalt korruselt alla. Arst Luukas võis esimesena Eutühhose juurde jõuda ning ta tegi järelduse: noormees pole lihtsalt vigastatud või teadvusetu, vaid surnud. Paulus läks alla, embas surnukeha ning esitas rabava teate: „Ta on elus!” Milline liigutav sündmus! Pealtnägijad mõistsid, et oli toimunud ülesäratamine, ja nad „kõik olid ülimalt rõõmsad”. (Ap. t. 20:7–12.)

12., 13. Milliseid küsimusi me hakkame nüüd arutama?

¹² Eelmainitud jutustused annavad sulle ilmselt midagi, mis oli ka Martal. Nimelt veendumuse, et meie Jumal ja eluandja on võimeline äratama surnuid  ellu. On huvitav, et kui Jehoova selliseid imesid tegi, oli iga kord kohal mõni ustav jumalateenija, nagu Eelija, Jeesus või Peetrus. Ent kui keegi suri sellisel ajalooperioodil, mil Jumal ei sooritanud ülesäratamisi, siis kas ustavad mehed ja naised võisid oodata, et Jumal äratab ta üles millalgi tulevikus? Kas nad võisid olla sama kindlad kui Marta, kes ütles oma venna kohta: „Ma tean, et ta tõuseb üles viimsel päeval, kui toimub ülesäratamine”? Miks Marta uskus, et tulevikus toimub ülesäratamine, ja miks võid sina selles kindel olla?

¹³ Õigupoolest on pühakirjas hulk salme, mis näitavad, et ustavad jumalateenijad olid veendunud tulevases surnute ülesäratamises. Arutame neist mõnda.

14. Mida me võime õppida ülesäratamise kohta Aabrahami loost?

¹⁴ Mõtle, mida käskis Jumal Aabrahamil teha kauaoodatud pärija Iisakiga. Jehoova ütles: „Võta palun oma poeg, oma ainus poeg Iisak, keda sa väga armastad, ... ning ohverda ta põletusohvriks.” (1. Moos. 22:2.) Kujuta ette, mida Aabraham võis tunda. Jehoova oli tõotanud, et Aabrahami soo kaudu saavad õnnistused osaks kõigile rahvastele. (1. Moos. 13:14–16; 18:18; Rooml. 4:17, 18.) Samuti oli Jehoova täpsustanud, et need õnnistused tulevad Iisaki kaudu. (1. Moos. 21:12.) Kuidas sai see tõotus täituda, kui Aabraham pidi Iisaki ohvrisurma saatma? Nagu Paulus Jumala vaimu mõjutusel selgitas, uskus Aabraham, et Jumal suudab Iisaki surnuist üles äratada. (Loe Heebrealastele 11:17–19.) Piiblis ei öelda, et Aabraham oleks lootnud, et kui ta kuuletub, tõuseb Iisak surnuist üles mõne tunni, päeva või nädala pärast. Ta ei teadnud, millal tema poeg üles äratatakse. Kuid ta oli kindel, et millalgi Jehoova teeb seda.

15. Milline lootus oli Iiobil?

¹⁵ Patriarh Iiob ootas samuti tulevast surnute ülesäratamist. Ta mõistis, et kui puu maha raiutakse, võib see taas võrsuda ning olla nagu uus taim. Nii pole aga inimesega. (Iiob 14:7–12; 19:25–27.) Kui inimene sureb, ei saa ta ise uuesti üles tõusta ja elama hakata. (2. Saam. 12:23; Laul 89:48.) Muidugi  ei tähendanud Iiobi sõnad, et Jumal ei saaks inimest üles äratada. Iiob uskus, et Jehoova peab teda meeles. (Loe Iiob 14:13–15.) Ta ei teadnud, millal täpselt see kõik toimub. Siiski oli ta kindel, et inimese looja suudab teda mäletada ja üles äratada ning ka teeb seda.

16. Mida kinnitas ingel Taanielile?

¹⁶ Taaniel on veel üks tubli jumalateenija, kellest räägitakse Piibli heebreakeelses osas. Ta teenis Jehoovat ustavalt aastakümneid ning Jehoova toetas teda. Ühel korral nimetas inglist sõnumitooja Taanieli „Jumalale väga kalliks” ning ütles talle: „Rahu sulle! Ole tugev ...!” (Taan. 9:22, 23; 10:11, 18, 19.)

17., 18. Mida Taanielile tuleviku kohta tõotati?

¹⁷ Taaniel oli peaaegu saja-aastane ning ta elu oli lõppemas. Tõenäoliselt ta mõtles, mis teda ees ootab. Kas Taaniel saab jälle elavaks? Kindlasti! Taanieli raamatu lõpus on kirjas järgmised Jumala sõnad: „Sina mine lõpule vastu. Sa lähed puhkama.” (Taan. 12:13.) Eakas Taaniel teadis, et surnud puhkavad, et surmavallas „ei tehta tööd ega plaane, seal pole teadmisi ega tarkust”. Taaniel pidi õige pea sinna minema. (Kog. 9:10.) See aga ei tähendanud, et tal poleks tulevikku.

¹⁸ Jumala sõnad Taanielile jätkuvad: „Kuid sa tõused üles, et saada kätte oma liisuosa päevade lõpus.” Jumal ei andnud mingit kuupäeva ega vihjet selle kohta, kui kaua prohvetil tuleb oodata. Taaniel pidi surema ja siis puhkama. Ent tõotus, et ta saab tulevikus kätte oma liisuosa, osutas selgelt sellele, et ta äratatakse üles. See pidi toimuma pikka aega pärast tema surma, „päevade lõpus”.

19., 20. a) Kuidas on selles artiklis käsitletud mõtted seotud Marta sõnadega Jeesusele? b) Mida me arutame järgmises artiklis?

¹⁹ Martal oli niisiis põhjust uskuda, et tema ustav vend Laatsarus „tõuseb üles viimsel päeval, kui toimub ülesäratamine”. Taanielile antud tõotus ja kindel usk, mis avaldus Marta vastuses Jeesusele, peaksid kinnitama meie veendumust – ülesäratamine tuleb.

²⁰ Me oleme näinud minevikusündmuste põhjal, et ülesäratamine on võimalik: surnud võivad saada taas elavaks. Ja nagu arutasime, ootasid Jumalale ustavad mehed ja naised, et surnute ülesäratamine toimub millalgi tulevikus. Kas on aga olemas mingit näidet selle kohta, et ülesäratamine võib toimuda tükk aega pärast selle tõotamist? Kui on, annab see meile veel rohkem põhjust oodata Marta moodi kindlusega ülesäratamist. Millal see aeg tuleb? Vastused neile küsimustele leiame järgmisest artiklist.