1. Millega on Piiblis manitsemist seostatud?

KUI sa kuuled sõna „distsiplineerimine”, siis mis tuleb sul mõttesse? Võib-olla karistus. Kuid see on midagi palju sisukamat. Piiblis on manitsust tihtipeale seostatud millegi meeldivaga, näiteks teadmiste, tarkuse, armastuse ja eluga. * (Õpet. 1:2–7; 4:11–13.) Kui Jumal meid manitseb, näitab ta sellega, et armastab meid. Ta soovib, et saaksime igavese elu. (Heebr. 12:6.) Ehkki distsiplineerimisega võib kaasneda karistus, ei ole ta kunagi kuritahtlik ega julm. Manitsemine on eelkõige õpetamine. Võrdluseks võiks tuua selle, kuidas lapsevanem õpetab ja kasvatab oma kallist last.

2., 3. Kirjelda, kuidas võib distsiplineerimine hõlmata nii õpetust kui ka karistust. (Vaata pilti artikli alguses.)

² Mõtle järgmisele näitele. Väike Kevin loobib toas palli. Ema ütleb talle: „Kevin, sa ju tead, et toas ei tohi palli mängida. Midagi võib katki minna.” Poiss ei tee aga kuulmagi ning mängib edasi, kuni lõhub kogemata lillevaasi. Kuidas ema teda distsiplineerib? See võib hõlmata nii õpetust kui  ka mõnesugust karistust. Et Kevinit õpetada, võib ema talle selgitada, mille poolest tema käitumine oli vale. Ta tahab aidata poisil mõista, miks vanematele kuuletuda on tark, ning et nende reeglid on vajalikud ja mõistlikud. Oma sõnade kinnituseks võib ta otsustada last mingil moel karistada. Näiteks võib ta poisilt mõneks ajaks palli ära võtta. See aitab lapsel meelde jätta, et sõnakuulmatusel on tagajärjed.

³ Kristliku koguduse liikmetena oleme osa Jumala perest. (1. Tim. 3:15.) Seepärast austame Jehoova õigust seada meile reegleid ja meid nende rikkumise korral armastavalt manitseda. Kui meie teod on toonud halbu tagajärgi, tuletab tema manitsus meile meelde, kui oluline on kuulata oma taevast isa. (Gal. 6:7.) Jumal hoolib meist väga ja tahab meid säästa südamevalust. (1. Peetr. 5:6, 7.)

4. a) Millist väljaõpet Jehoova õnnistab? b) Mida me selles artiklis uurime?

⁴ Pühakirja põhimõtetele tugineva distsiplineerimise abil aitame lapsel või piibliõpilasel saada Kristuse jüngriks. Jumala sõna, mis on meie peamine õpetamisvahend, võimaldab meil „suunata õiguses”. Nii aitame oma lapsel või piibliõpilasel mõista ja pidada kõike, mida Jeesus meid on käskinud. (2. Tim. 3:16; Matt. 28:19, 20.) Jehoova õnnistab sellist väljaõpet, mis annab piibliõpilastele oskused õpetada omakorda teisi, et neistki saaksid Kristuse jüngrid. (Loe Tiitusele 2:11–14.) Käsitleme nüüd kolme olulist küsimust. 1) Kuidas näitab Jumala manitsus tema armastust meie vastu? 2) Mida õppida neilt, keda Jumal on distsiplineerinud? 3) Kuidas jäljendada teisi distsiplineerides Jehoova ja tema poja eeskuju?

5. Kuidas Jehoova manitseb?

⁵ Armastusest ajendatuna parandab, õpetab ja suunab Jehoova meid, et püsiksime tema armastuses ja igavese elu kursil. (1. Joh. 4:16.) Mitte kunagi ta ei alanda ega solva meid ning ei soovi, et keegi meist tunneks end väärtusetuna. (Õpet. 12:18.) Ta peab meist lugu, keskendub meie headele külgedele ja austab meie vaba tahet. Kas ka sina näed Jumala manitsust sellisena, tulgu see siis Piibli, sellel põhinevate väljaannete, ema-isa või kogudusevanemate kaudu? Kogudusevanemad püüavad meid tasaselt ja armastavalt parandada, kui teeme mõne valesammu ja seda ise võib-olla ei märkagi. Nõnda peegeldavad nad Jehoova armastust. (Gal. 6:1.)

6. Kuidas näitab Jumala armastust see, kui kellelegi seatakse piiranguid?

⁶ Mõnikord võib manitsemine hõlmata rohkemat kui vaid nõuandmist. Kui tegu on tõsisema patuga, võib see tähendada ilmajäämist mõnest eesõigusest koguduses. Isegi sellisel juhul peegeldab manitsus Jumala armastust. Näiteks mõnest ülesandest ilmajäämine võib aidata inimesel mõista, kui tähtis on, et ta pööraks rohkem tähelepanu isiklikule piibliuurimisele, mõtisklemisele ja palvetamisele. Nii kasvab ta vaimselt tugevamaks. (Laul 19:7.) Aja jooksul võib ta eesõigused tagasi saada. Isegi kogudusest eemaldamine peegeldab Jumala armastust, sest see kaitseb kogudust halva mõju eest. (1. Kor. 5:6, 7, 11.) Kuna Jumal distsiplineerib  alati õiglaselt, aitab eemaldamine patustanul mõista eksimuse tõsidust ja võib ajendada teda kahetsema. (Ap. t. 3:19.)

7. Kes oli Sebna ja milline halb omadus tal arenes?

⁷ Et mõista distsiplineerimise olulisust, mõtleme kahele inimesele, keda Jehoova manitses: kuningas Hiskija ajal elanud Sebnale ja meie päevil elavale vennale Grahamile. Sebna, kes oli majapidaja Hiskija kuningakojas, oli mõjukas mees. (Jes. 22:15.) Kahjuks muutus ta uhkeks ja püüdis teistele näidata oma hiilgust. Ta lasi raiuda endale suurejoonelise matmispaiga ning sõitis „toredate vankritega”. (Jes. 22:16–18.)

8. Kuidas Jehoova Sebnat manitses ja mis oli tulemus?

⁸ Sebna otsis au iseendale. Seepärast kõrvaldas Jumal ta ametist ning asendas Eljakimiga. (Jes. 22:19–21.) See sündis siis, kui Assüüria kuningas Sanherib kavatses Jeruusalemma rünnata. Mõne aja pärast saatis see kuningas Jeruusalemma oma kõrged ametnikud ühes võimsa sõjaväega, et hirmutada juute ja sundida Hiskijat alla andma. (2. Kun. 18:17–25.) Eljakim saadeti ametnikega rääkima, kuid ta ei läinud üksi. Temaga oli kaks kaaslast, üks neist Sebna, kes teenis nüüd kirjutajana. Kas pole see ehk märk sellest, et Sebna ei andnud maad kibestumisele ega vihastunud, vaid võttis alandlikult vastu väiksema ülesande? Kui nii, siis mida me saame sellest loost õppida? Mõelgem kolmele asjale.

9.–11. a) Mida olulist võime õppida Sebnaga juhtunust? b) Mis sind julgustab selles, kuidas Jehoova Sebnat kohtles?

⁹ Esiteks, Sebna kaotas oma kõrge ametikoha. Temaga juhtunu kinnitab, et „uhkus on enne langust, kõrkus enne komistust”. (Õpet. 16:18.) Kui sinul on koguduses eesõigusi ja võib-olla isegi päris suuri, kas jääd alandlikuks? Kas annad oma annete ja saavutuste eest au Jehoovale? (1. Kor. 4:7.) Paulus kirjutas: „Ärge arvake endast liiga palju, vaid suhtuge endasse tasakaalukalt.” (Rooml. 12:3.)

¹⁰ Teiseks, Sebnat otsekoheselt noomides võis Jehoova näidata, et ei pea teda parandamatuks. (Õpet. 3:11, 12.) Milline hea õppetund neile, kes on tänapäeval Jehoova koguduses eesõigused  kaotanud! Selle asemel et vihastuda ja vimma pidada, võivad nad oma uues olukorras anda endast parima, vaadates distsiplineerimisele kui tõendile Jumala armastusest. Pidagem meeles, et meie taevane isa ei pea meid lootusetuks, kui tema ees alandume. (Loe 1. Peetruse 5:6, 7.) Armastav manitsemine võib olla Jumala viis meid vormida. Olgem siis tema käes vormitavad.

¹¹ Kolmandaks, sellest, kuidas Jehoova Sebnat kohtles, võivad õppida need, kes on volitatud teisi distsiplineerima, näiteks lapsevanemad ja kristlikud ülevaatajad. Distsiplineerimine näitab, et Jehoova vihkab pattu, kuid sellest on näha ka tema mure patustanud inimese pärast. Kui sul tuleb lapsevanema või karjasena oma last või usukaaslast distsiplineerida, siis kas sa jäljendad Jehoovat, vihates halba tegu, aga otsides inimeses head? (Juuda 22, 23.)

12.–14. a) Kuidas on mõned distsiplineerimisele reageerinud? b) Kuidas aitas Jumala sõna ühel vennal oma suhtumist muuta ja mis oli tulemus?

¹² Kahjuks mõned, keda distsiplineeritakse, ei suuda näha muud kui oma valu ning võivad Jehoovast ja tema rahvast lausa eemalduda. (Heebr. 3:12, 13.) Kas see aga tähendab, et selliseid inimesi pole võimalik aidata? Mõtle Grahamile, kes oli eemaldatud, siis tagasi võetud, kuid jäänud mittetegevaks. Mõned aastad hiljem palus ta kogudusevanemat, kes oli püüdnud temaga sõbruneda, et too hakkaks temaga Piiblit uurima.

¹³ See kogudusevanem meenutab: „Grahami probleem oli uhkus. Ta kritiseeris kogudusevanemaid, kes olid ta eemaldanud. Järgmistel uurimistel vaatasime piiblitekste uhkuse ja selle mõju kohta. Graham hakkas end Jumala sõna peeglist selgemalt nägema ja see, mida ta nägi, ei meeldinud talle. Tulemus oli hämmastav. Ta tunnistas endale, et teda oli pimestanud uhkus, mis oli otsekui palk ta silmas, ja et tema kriitilisus oli tema enda probleem. Seejärel läksid asjad ruttu paremuse poole. Ta hakkas korrapäraselt koosolekutel käima, hoolega Jumala sõna uurima ja iga päev palvetama. Samuti võttis ta enda peale pere vaimse juhatamise, mis tegi tema naisele ja lastele suurt rõõmu.” (Luuka 6:41, 42; Jaak. 1:23–25.)

¹⁴ Kogudusevanem jätkab: „Ükskord mainis Graham midagi, mis mind väga liigutas. Ta ütles, et teab tõde juba aastaid ja on olnud isegi pioneer, kuid alles nüüd võib ausalt öelda, et ta tõesti armastab Jehoovat. Peagi sai ta ülesande teenida kuningriigisaalis mikrofonikandjana ja see meeldis talle väga. Tema lugu õpetas mulle, et kui inimene alandub Jumala ees ja laseb tal end distsiplineerida, valatakse ta õnnistustega üle.”

15. Mida meil on vaja teha, kui soovime distsiplineerides südant puudutada?

¹⁵ Et olla hea õpetaja, tuleb kõigepealt olla hea õpilane. (1. Tim. 4:15, 16.) Nii peavad ka need, keda Jumal on volitanud teisi distsiplineerima, ise jätkuvalt tema juhatusele alluma. Alandliku hoiakuga inimene pälvib teiste lugupidamise ja saab puhta südametunnistusega teisi õpetada ja neile nõu anda. Mõtle Jeesuse eeskujule.

16. Mida me saame õppida sellest, kuidas Jeesus distsiplineeris ja õpetas?

¹⁶ Jeesus kuuletus alati oma isale, ka  siis, kui see polnud sugugi kerge. (Matt. 26:39.) Ta andis oma kuulajatele teada, et tema tarkus ja õpetused lähtuvad isalt. (Joh. 5:19, 30.) Jeesuse alandlikkus ja kuulekus tõmbas siiraid inimesi tema ligi ning aitas tal olla kaastundlik ja meeldiv õpetaja. (Loe Matteuse 11:29.) Tema lahked sõnad julgustasid neid, kes olid justkui rudjutud pilliroog või kustuv taht õlilambis. (Matt. 12:20.) Isegi kui Jeesuse kannatus pandi proovile, jäi ta lahkeks. Seda oli näha näiteks sellest, kuidas ta kutsus korrale oma apostleid, kelles lõid välja isekus ja auahnus. (Mark. 9:33–37; Luuka 22:24–27.)

17. Milline hoiak aitab kogudusevanematel olla tublid karjased?

¹⁷ Kõik need, kellele on antud voli pühakirja põhjal teisi distsiplineerida, teevad targalt, kui järgivad Kristuse eeskuju. Sellega nad näitavad oma soovi, et Jumal ja tema poeg neid vormiks. Peetrus kirjutas: „Hoidke teie hoolde usaldatud Jumala karja ja teenige ülevaatajatena, mitte sunnitult, vaid meeleldi Jumala ees, mitte kasuahnelt, vaid innukalt, mitte peremehetsedes nende üle, kes kuuluvad Jumalale, vaid olles karjale eeskujuks.” (1. Peetr. 5:2–4.) Kui ülevaatajad alluvad rõõmuga Jumalale ja Kristusele, kes on koguduse pea, tuleb see kasuks nii neile endile kui ka nende hoolealustele. (Jes. 32:1, 2, 17, 18.)

18. a) Mida ootab Jehoova lapsevanematelt? b) Kuidas aitab Jumal vanematel oma kohustusi täita?

¹⁸ Samad põhimõtted kehtivad perekonnas. Perepeadele on öeldud: „Ärge ärritage oma lapsi. Lapsi kasvatades manitsege neid Jehoova juhatuse järgi ja juurutage neisse tema mõtteviisi.” (Efesl. 6:4.) Kui tõsine asi see on? Piiblisalmis Õpetussõnad 19:18 öeldakse: „Manitse oma poega, kuni on veel lootust, ära saa süüdlaseks tema surmas.” Jehoova peab kristlikke vanemaid vastutavaks, kui nad oma last ei distsiplineeri. (1. Saam. 3:12–14.) Samas annab ta vanematele tarkust ja jõudu, kui nad alandlikult temalt seda paluvad, Piiblist juhatust otsivad ja püha vaimu toele loodavad. (Loe Jaakobuse 1:5.)

19., 20. a) Millised õnnistused kaasnevad sellega, kui laseme end distsiplineerida? b) Mida me arutame järgmises artiklis?

¹⁹ Väga raske on kokku lugeda kõiki neid õnnistusi, mis kaasnevad sellega, kui laseme end distsiplineerida ja järgime teiste distsiplineerimisel Jehoova ja Jeesuse eeskuju. Meie pered ja kogudused saavad rahusadamateks ning igaüks tunneb end armastatu, väärtusliku ja kaitstuna. Ja see on vaid eelmaik tulevastest õnnistustest. (Laul 72:7.) Me ei liialda, kui ütleme, et Jehoova manitsus õpetab meid, kuidas elada üheskoos rahus ja harmoonias igavesti justkui lapsed tema isaliku hoole all. (Loe Jesaja 11:9.) Kui vaatame distsiplineerimisele sellisest vaatenurgast, hindame seda tõenäoliselt veelgi enam ja mõistame, et see on kaunis tõend Jumala võrratust armastusest meie vastu.

²⁰ Järgmises artiklis uurime veel mõningaid aspekte seoses distsiplineerimisega peres ja koguduses. Samuti räägime enesedistsipliinist ja vaatame, mis võib olla hullem kui distsiplineerimisega kaasnev ajutine valu.