MINU kooliaastatel ei muutunud eriti midagi. Lõpetasin kooli samade klassikaaslastega, kellega esimeses klassis alustasin. Selles linnas tundsid kõik kõiki.

Liberty linna ümber olid väikesed farmid ja põhiliselt kasvatati maisi. Minu lapsepõlves oli isa ühe kohaliku farmeri juures tööl. Teismelisena õppisin ka ise traktorit juhtima ja muid põllutöid tegema.

Ma ei teagi, milline mu isa oli noorena. Minu sündides oli ta juba 56-aastane ja ema 35-aastane. Isa oli sihvakas, terve ja tugev mees, tubli töömees. Ta õpetas ka meid tööd armastama. Ta ei teeninud kunagi palju raha, aga meil oli katus pea kohal, riided seljas ja toit laual. Ja isa oli meie jaoks alati olemas. Ta suri 93 aasta vanuses. Minu ema suri 86-aastasena. Kumbki neist ei teeninud Jehoovat. Aga mul on üks vend, kes sai kogudusevanemaks 1970-ndate alguses, kui vanemaid ametisse määrama hakati, ja ta on ikka ustavalt ametis.

Ema oli tõsiusklik ja viis meid iga pühapäev baptistikirikusse. 12-aastasena kuulsin esimest korda kolmainsusest. Mulle tundus see imelik ja küsisin emalt: „Kuidas saab Jeesus olla korraga nii poeg kui ka isa?” Mäletan, et ta vastas: „Pojake, see on müsteerium. Meil ei ole ette nähtud seda mõista.” Müsteerium see tõesti oli. Aga ma lasin 14-aastasena end siiski kohalikus ojas ristida, ja mind kasteti kolmainsuse auks vette tervelt kolm korda!

Keskkooli ajal oli mul üks sõber, kes oli profipoksija ning veenis ka mind proovima. Alustasin treeningutega ja liitusin poksiorganisatsiooniga Golden Gloves. Ent ma polnud just kõige parem ja jätsin selle asja pärast paari jõukatsumist sinnapaika. Hiljem võeti mind USA armeesse ja saadeti Saksamaale. Ülemused panid mu allohvitseride kooli, arvates, et mul on juhioskusi. Nad soovitasid mulle sõjaväelase karjääri. Aga mind see ei tõmmanud ja pärast kaheaastast teenistust, 1956, läksin erru. Ei kulunud kaua, kui olin juba sootuks teistsuguses armees.

Olin alati püüdnud olla mingi macho-mees. Minu meheideaal oli pärit filmidest ja kaaslastelt. Jutlustajad ei paistnud mulle just ülemäära mehised. Aga see, mida ma teada sain, pööras mu elu pea peale. Kord sõitsin linna vahel oma punase kabrioletiga ja kaks neidu lehvitasid mulle. Ma tundsin neid, sest nad olid minu vanema õe mehe nooremad õed. Igatahes, need tüdrukud olid Jehoova tunnistajad. Olin saanud neilt ajakirju Vahitorn ja Ärgake!, aga Vahitorn läks minu jaoks liiga sügavale. Seekord kutsusid nad mind koguduse raamatu-uurimise gruppi, mis käis koos nende kodus. Ütlesin, et võib-olla tulen. „Kas sa lubad?” küsisid tüdrukud ilusa naeratuse saatel. „Jah, luban,” vastasin mina.

Mul oli oma kergekäelisest lubadusest pisut kahju, aga mõtlesin, et pole viisakas alt ära hüpata. Läksin õhtul kohale. Kõige rohkem muljet avaldasid mulle lapsed. Uskumatu, kui hästi nad Piiblit tundsid! Pärast kõiki neid pühapäevi koos emaga kirikus ei teadnud ma Piiblist tuhkagi. Aga ma otsustasin õppima hakata. Soostusin piibliuurimisega. Kohe alguses sain teada, et kõikvõimsa Jumala nimi on Jehoova. Kui ma aastaid varem olin ema käest Jehoova tunnistajate kohta küsinud, ütles ta vaid: „Ah, need kummardavad mingit vanameest, kelle nimi on Jehoova.” Nüüd läksid mu silmad lahti!

Minu edenemine oli kiire, sest ma teadsin, et olin leidnud tõe. Juba üheksa kuud pärast seda esimest koosolekut, märtsis 1957, lasin end ristida. Minu ellusuhtumine muutus. Kui mõtlen oma macho-hoiakule, siis mul on hea meel, et sain teada, mida Piibel räägib tõelisest  mehelikkusest. Jeesus oli täiuslik mees. Tal oli nii palju sisemist ja kehalist jõudu, et oleks võinud igale macho’le koha kätte näidata. Aga ta ei kakelnud, vaid lasi end lausa piinata, nagu oli ennustatud. (Jes. 53:2, 7.) Õppisin, et Jeesuse järelkäija „peaks olema leebe kõigiga”. (2. Tim. 2:24.)

Aasta hiljem, 1958, alustasin pioneerteenistust. Aga varsti tuli mul see natukeseks katkestada. Miks? Otsustasin abielluda Gloriaga, ühega neist preilidest, kes olid mind raamatu-uurimisele kutsunud! Seda otsust pole ma kunagi kahetsenud. Gloria säras nagu kalliskivi ja särab ikka veel. Ta on mulle nagu kalleim briljant, ja ta on minu oma!

Gloria räägib endast ise: „Meie peres oli 17 last. Minu ema oli ustav Jehoova tunnistaja. Ta suri, kui ma olin 14-aastane. Samal ajal hakkas isa Piiblit uurima. Minu vanem õde oli keskkooli lõpuklassis ja kuna ema enam ei olnud, küsis isa kooli direktorilt, kas me võiksime käia koolis vaheldumisi. Üks päev oleksin mina kodus, hoolitseksin nooremate õdede-vendade eest ja teeksin süüa, ning teine päev teeks seda õde, kuni isa töölt koju tuleb. Direktor oli nõus ja nii kestis see kuni õe lõpetamiseni. Meiega uuris kaks tunnistajate peret ja 11 meie pere last hakkas Jehoovat teenima. Kuulutustöö oli mulle meelt mööda, kuigi olen üsna uje. Sam on mind kogu aeg aidanud.”

Abiellusime Gloriaga veebruaris 1959. Tegime koos pioneeritööd ja see oli mõnus. Sama aasta juulis esitasime avaldused, et Peetelisse saada, kuna unistasime teenida peakorteris. Kallis vend Simon Kraker küsitles meid. Ta ütles, et hetkel Peetelisse abielupaare ei võeta. Meie janu Peeteli järele ei kustunud kunagi, aga sinna pääsemiseks tuli väga kaua oodata!

Kirjutasime peakorterisse, et meid saadetaks kuhugi, kus on suurem vajadus. Meile anti ainult üks variant: Pine Bluff Arkansase osariigis. Pine Bluffis oli kaks kogudust, üks valgete ja teine „värviliste” ehk mustanahaliste jaoks. „Värviliste” koguduses oli kõigest 14 kuulutajat ja meid saadeti sinna.

Küllap mõtled nüüd, miks olid Jehoova tunnistajate kogudused rasside järgi eraldatud. Lühidalt öeldes, teisiti polnud tollal lihtsalt võimalik. Seadus keelas eri rassist inimeste kokkusaamised ja meid ähvardati lausa vägivallaga. Paljudes paikades oli reaalne oht, et kui kuningriigisaalis peetakse kahe rassi ühiseid koosolekuid, see hävitatakse. Ja seda tuligi ette. Mustanahalised, kes oleksid valgete rajoonis kuulutanud, oleks arreteeritud ja tõenäoliselt ka läbi pekstud. Seega pidime kuulutustöö nimel seadustest kinni pidama, lootes, et aja jooksul asi paraneb.

Kuulutustöö polnud lihtne. Vahel sattusime mustanahaliste territooriumil kuulutades kogemata valge pere uksele koputama. Siis pidime kähku otsustama, kas räägime lühidalt Piiblist või vabandame eksituse pärast ja läheme edasi. Selline see elu oli.

Muidugi pidime tegema ilmalikku tööd, et meil oleks võimalik olla pioneerid. Tavaliselt maksti kolm dollarit päevas. Gloria töötas mõnes kohas koduabilisena. Ühes kodus lubati mul teda abistada, et ta saaks poole kiiremini valmis. Enne lahkumist anti meile lõunasöögiks külmutatud karbitoitu ja me jagasime portsu omavahel. Gloria käis iga nädal ühe pere juures triikimas. Mina töötasin aias, pesin aknaid ja tegin muid juhutöid. Ühe valge pere juures pesime aknaid – Gloria seestpoolt ja mina väljastpoolt. Meil kulus terve päev ja seepärast saime ka süüa. Gloria sõi toas, muidugi teistest eraldi, ja mina garaažis. Mulle polnud see probleem, sest toit oli hea.  Tegelikult oli see tore pere, nad lihtsalt ei osanud muud suhtumist ette kujutada. Mäletan, kuidas ühes tanklas küsisin pärast tankimist, kas Gloria võiks tualetti minna. Teenindaja lihtsalt jõllitas mind ja ütles: „See on lukus.”

Teisest küljest oli meil koos usukaaslastega suurepäraseid hetki ja meie teenistus oli meile väga armas. Kui saabusime Pine Bluffi, kutsus koguduse sulasena teeninud vend meid enda juurde elama. Tema naine ei olnud usklik ja Gloria hakkas temaga Piiblit uurima. Mina aga alustasin uurimist nende tütre ja väimehega. Nii selle venna naine kui ka tütar otsustasid Jehoovat teenima hakata ja ristiti.

Meil oli armsaid sõpru ka valgete koguduses. Nad kutsusid meid külla, kuigi see oli võimalik vaid pimeduse varjus. Rassistlik ja vägivaldne organisatsioon Ku Klux Klan oli väga aktiivne. Mu silme ees on senini pilt mehest, kes istub halloween’i õhtul uhkelt oma maja ees, seljas valge hõlst ja Ku Klux Klani peakate. Ent vennad ei kartnud olla lahked. Kord ei jätkunud meil suvekonvendile minekuks raha ja üks vend nõustus ostma ära meie 1950. aasta Fordi. Kuu aja pärast, ühel kuumal suvepäeval, kui me majast majja kõndimisest ja piibliuurimiste juhatamisest väsinuna koju jõudsime, ootas meid ees üllatus. Maja ees oli meie auto! Tuuleklaasilt leidsime kirja: „Kingin selle auto teile tagasi. Teie vend.”

Mulle on alatiseks meelde jäänud veel üks lahke tegu. Aastal 1962 kutsuti mind kuningriigi teenistuskooli New Yorgi osariigis South Lansingis. See oli tihe ühekuuline kursus koguduste, ringkondade ja piirkondade ülevaatajatele. Aga kooli kutse jõudis minuni ajal, kui olin töötu ja rahalistes raskustes. Olin äsja käinud Pine Bluffi telefonifirmas tööintervjuul. Kui mind oleks palgatud, oleksin olnud ettevõtte esimene mustanahaline töötaja. Lõpuks nõustusid nad mu tööle võtma. Mida küll teha? New Yorki minekuks mul raha polnud. Kaalusin tõsiselt, kas peaksin töö vastu võtma ja koolikutse tagasi lükkama. Olin juba valmis kirja kirjutama, et koolist loobuda, kui juhtus midagi, mida ma iial ei unusta.

Üks meie koguduse õde, kelle mees oli uskmatu, koputas ühel hommikul meie uksele ja ulatas ümbriku. Ümbrik oli raha täis. Ta oli varahommikuti ärganud ja käinud oma väikeste lastega puuvillapõllul umbrohtu kõplamas, et teenida mulle New Yorki sõidu raha! Ta ütles mulle: „Mine kooli ja jäta meelde kõik, mida seal räägitakse, ning siis tule tagasi ja õpeta meid!” Küsisin telefonifirmalt, kas mul oleks  võimalik oma tööleasumist viis nädalat edasi lükata. Vastus oli kindel ei. Aga vahet polnud. Olin otsustanud. Mul on tohutult hea meel, et ma seda tööd vastu ei võtnud!

Gloria meenutab meie Pine Bluffi aegu nii: „Ma armusin sellesse kanti! Mul oli 15 kuni 20 piibliuurimist. Hommikuti käisime majast majja ja ülejäänud päeva jooksul juhatasime piibliuurimisi, vahel kella 11-ni õhtul. Kuulutustöö andis nii hea tunde! Oleksin võinud sinna jäädagi. Pean tunnistama, et mul ei olnud üldse tuju sealt ära tulla ja ringkonnatööle minna, aga Jehooval olid meiega teised plaanid.” Jah, Jehooval olid teised plaanid.

Pine Bluffis pioneeritööd tehes esitasime eripioneeriks saamise avaldused. Me arvasime, et avaldused kiidetakse heaks, sest piirkonnaülevaataja soovis, et aitaksime eripioneeridena ühte kogudust Texases. See tundus meile põnev. Ootasime ja ootasime, aga mida ei tulnud, oli ühingu vastus. Lõpuks leidsime postkastist kirja – aga meid määrati hoopis ringkonnatööle! See juhtus jaanuaris 1965. Samal ajal määrati ringkonnaülevaatajaks ka vend Leon Weaver, kes on praegu USA harubüroo komitee koordineerija.

Ringkonnaülevaataja amet kohutas mind veidi. Umbes aasta varem oli piirkonnaülevaataja James Thompson uurinud minu sobivust. Ta pööras lahkelt mu tähelepanu asjadele, milles võiksin edeneda, ja rääkis, milline peaks olema hea ringkonnaülevaataja. Kohe selle töö alguses sain aru, kuidas tema nõuanded mulle marjaks ära kulusid. Vend Thompson oligi mulle mu ametis esimene piirkonnaülevaataja. Õppisin sellelt ustavalt vaimselt vennalt väga palju.

Noil päevil anti ringkonnaülevaatajatele väga vähe väljaõpet. Jälgisin ringkonnaülevaatajat ühe külastusnädala jooksul. Seejärel läksime teise kogudusse ja tema jälgis mind. Sain soovitusi ja juhatust. Aga see oligi kõik. Mäletan, et ütlesin Gloriale: „Kas ta jätabki meid nüüd üksi?” Ent aja jooksul mõistsin midagi olulist. On palju vendi, kes võivad sind aidata – kui sa vaid lubad. Meenutan ikka veel tänutundega, et sain abi sellistelt kogenud vendadelt nagu James Brown, kes oli siis ringkonnaülevaataja, ja Fred Rusk Peetelist.

 Rassism võimutses üha. Ku Klux Klan marssis kord just samas linnas, mida me Tennessee osariigis külastasime. Üks teine kord tegi meie kuulutustöögrupp kiirtoidukohas väikese pausi. Läksin tualettruumi, ja mulle järgnes valge rassi ülimuslikkust propageerivate tätoveeringutega kaetud tige tegelane. Aga üks valge vend, kes oli meist mõlemast märksa suurem, tuli minu järel. Ta küsis: „Kas sul on kõik hästi, vend Herd?” Too tegelane lahkus kohe. Aastatepikkune kogemus on mulle näidanud, et eelarvamused ei tulene inimese nahavärvist, vaid Aadamalt päritud patust. Ja ma olen omal nahal kogenud, et vend on vend ja valmis sinu eest kasvõi surema, mis värvi tema nahk ka poleks.

Tegime reisiva ülevaataja tööd 33 aastat, neist viimased 21 piirkonnatööd. Need olid rikkaliku õnnistuse aastad, täis julgustavaid kogemusi. Aga Jehooval oli varuks veel üks õnnistus. Augustis 1997 täitus meie eluunistus. Meid kutsuti USA Peetelisse – 38 aastat pärast avalduste esitamist. Järgmisest kuust teenisime juba Peetelis. Kujutasin ette, et meie abi vajatakse ajutiselt, aga meid ootas hoopis midagi muud.

Alustuseks määrati mind teenistusosakonda. See oli õpetlik kogemus. Teenistusosakonna vennad peavad tegelema paljude tundlike teemade ning keerukate küsimustega, mis tulevad kogu riigi vanematekogudelt ja ringkonnaülevaatajatelt. Olen tänulik neile kannatlikele ja abivalmis vendadele, kes mind välja õpetasid. Sellegipoolest, kui peaksin sinna taas tööle naasma, tunneksin end ikka algajana.

Elu Peetelis meeldib meile Gloriaga väga. Oleme alati vara ärganud ja sellest harjumusest on Peetelis kindlasti kasu. Umbes üks aasta hiljem hakkasin teenima Jehoova tunnistajate juhtiva kogu teenistuskomitee abilisena. Ning 1999 määrati mind juhtiva kogu liikmeks. Selles töös olen õppinud paljutki, aga eelkõige seda, et kristliku koguduse pea on ilmselgelt Jeesus Kristus, mitte keegi inimene.

Elule tagasi vaadates tundub mulle vahel, et olen nagu prohvet Aamos. Jehoova nägi seda alandlikku karjast, kes tegi odavat hooajatööd: torkis sükomoor-viigipuu vilju, mida peeti vaesema rahva toiduks. Jumal määras Aamose prohvetiks, ja see ülesanne oli suur vaimne rikkus. (Aamos 7:14, 15, allmärkus.) Nõndasamuti märkas Jehoova ka mind, vaese farmeri poega kuskil Liberty linnas ja valas mind üle õnnistustega, mida ma ei suuda isegi üles lugeda! (Õpet. 10:22.) Jah, minu elu algas viletsuses, aga ma olen jõudnud rikkuseni – vaimse rikkuseni, mis on ületanud kõik minu unistused!