Danièle oli alati väga tähelepanelik ja märkas, mis ümberringi toimub. Ta sosistas mulle kõrva: „Pole vaja piirivalvesse helistada, nad on juba siin.” Üks sõiduk peatus hotelli ees ja paar minutit hiljem olime mõlemad arreteeritud. Kuid tänu Danièle hoiatusele oli mul aega anda ühele vennale üle mõned dokumendid.

Politseijaoskonna poole sõites mõtlesin, kui palju on mul küll vedanud, et mul on nii julge ja tugeva usuga naine. See oli vaid üks paljudest kordadest, mil mina ja Danièle tegutsesime kui tiim. Aga ma räägin nüüd lähemalt, mis viis selleni, et hakkasime külastama riike, kus meie töö oli piiratud.

Olen sündinud aastal 1930 katoliiklikus peres. Elasime Põhja-Prantsusmaal asuvas väikeses Croix’ linnakeses. Meie pere käis iga nädal missal ja mu isa oli kiriku tegevusega tihedalt seotud. Kui aga olin ligi 14-aastane, toimus midagi, mis avas mu silmad, ja ma nägin, kui kahepalgeline on kirik.

Saksamaa oli teise maailmasõja ajal Prantsusmaa okupeerinud. Preester innustas meid regulaarselt oma jutlustes toetama natsimeelset valitsust, mis asus Vichy linnas. Tema kõned kohutasid meid. Nagu paljud Prantsusmaal, kuulasime ka meie salaja BBC raadiot, kust kuulis uudiseid liitlasvägedelt. 1944. aasta septembris muutis aga preester meelt ja korraldas teenistuse, et avaldada tänu liitlasvägedele. See šokeeris mind ja nõrgestas minu usaldust vaimulikkonna vastu.

Peagi peale sõda suri minu isa. Mu vanem õde oli juba abielus ja elas Belgias. Tundsin vastutust hoolitseda oma ema eest. Sain tööd tekstiilitööstuses. Minu ülemus ja tema pojad olid pühendunud katoliiklased. Kuigi mul oli nende firmas lootus helgele tulevikule, seisis mu ees peagi proovikivi.

Aastal 1953 külastas meid mu õde Simone, kes oli saanud Jehoova tunnistajaks. Ta  paljastas oma Piibli abil oskuslikult katoliku kiriku valeõpetused, nagu põrgutuli, kolmainsus ja hinge surematus. Alguses heitsin talle ette, et ta ei kasuta katoliiklikku Piiblit, kuid peagi veendusin, et ta räägib õigust. Hiljem tõi ta mulle vanu Vahitorni numbreid. Ma lausa neelasin neid öösel oma magamistoas. Mõistsin kiiresti, et see on tõde. Kartsin aga, et kui hakkan Jehoovat teenima, kaotan oma töö.

Mõned kuud uurisin ma Piiblit ja Vahitorni artikleid omapäi. Lõpuks aga otsustasin minna kuningriigisaali. Koguduses valitsev armastus jättis mulle sügava mulje. Uurisin kuus kuud Piiblit ühe kogenud vennaga ja septembris aastal 1954 mind ristiti. Mulle tõi suurt rõõmu, et ka mu ema ja noorem õde said tunnistajateks.

1958. aastal oli mul võimalus käia New Yorgi rahvusvahelisel kokkutulekul. Kahjuks oli mu ema mõned nädalad enne seda surmaunne suikunud. Tagasi tulles polnud mul enam perekondlikke kohustusi, seega ma tulin töölt ära ja alustasin pioneeritööd. Enne seda olin kihlunud innuka pioneeri Danièle Deliega. Abiellusime maikuus aastal 1959.

Danièle oli alustanud täisajalist teenistust kaugel kodust, Brittany külas. Ta pidi olema väga julge, et kuulutada sellises katoliiklikus piirkonnas ja sõita rattaga maakohtadesse. Ta oli teenistuses väga innukas nagu minagi. Me mõlemad tundsime, et lõpp peab olema väga lähedal. (Matt. 25:13.) Danièle ennastohverdavus aitas meil hiljem täisajalises teenistuses püsida.

Paar päeva pärast abiellumist määrati meid ringkonnatööle. Kohanesime lihtsate elamistingimustega. Esimeses koguduses, mida külastasime, oli 14 kuulutajat, kellest ühelgi polnud võimalik meid enda juurde ööbima võtta. Seega magasime kuningriigisaali põrandal madratsitel. See polnud küll mugav, aga mõjus kindlasti seljale hästi.

Kuigi meil oli tihe graafik, kohanes Danièle reisiva tööga hästi. Ta pidi tihti ootama mind meie väikeses autos, kui meil oli vanematega plaaniväline koosolek, kuid ta ei kaevelnud kunagi. Me olime ringkonnatööl vaid kaks aastat. Selle aja jooksul õppisime, kui tähtis on abielupaaril omavahel avameelselt suhelda ja koostööd teha. (Kog. 4:9.)

Aastal 1962 kutsuti meid Brooklynisse Gileadi kooli 37. kursusele, mis kestis kümme kuud. Saja õpilase hulgas oli vaid 13 abielupaari, seepärast olime tänulikud, et saime koos minna. Mäletan siiani ühiselt veedetud aega selliste usueeskujudega nagu Frederick Franz, Ulysses Glass ja Alexander Macmillan.

Koolis innustati meid arendama oma tähelepanuvõimet. Mõnel laupäeva pärastlõunal, kui tunnid olid lõppenud, jätkus meie väljaõpe  New Yorgi vaatamisväärsusi külastades. Esmaspäeval tuli meil teha nähtu kohta kirjalik ülevaade. Tihti jõudsime laupäeva õhtul kurnatuna tagasi, kuid meie peetellasest giid küsitles meid, et aidata meelde jätta tähtsamaid mõtteid. Ühel laupäeval jalutasime terve pärastlõuna linnas ringi. Käisime observatooriumis, kus saime teadmisi meteooride ja meteoriitide kohta. Ameerika Loodusloomuuseumis kuulsime, mis erinevus on alligaatori ja krokodilli vahel. Kui olime tagasi Peetelisse jõudnud, küsis meie giid: „Nii, mis vahe on meteooril ja meteoriidil?” Danièle oli väsinud ja vastas: „Meteoriitidel on pikemad hambad.”

Meie üllatuseks saadeti meid Prantsusmaa harubüroosse, kus teenisime koos üle 53 aasta. Aastal 1976 määrati mind harubüroo komitee koordineerijaks. Samuti sain ülesande külastada riike Aafrikas ja Lähis-Idas, kus meie kuulutustöö oli keelu all või piiratud. See viiski meid Gaboni, kus toimus sissejuhatuses kirjeldatud vahejuhtum. Ausalt öeldes ei tundnud ma end alati pädevana täitma neid ootamatuid teenistusülesandeid. Kuid Danièle oli mulle asendamatuks toeks ükskõik mis ülesande täitmisel.

Kohe algusest peale meeldis meile Peetelis teenida. Danièle oli õppinud inglise keele ära vaid viie kuuga enne Gileadi kooli ja temast sai oskuslik tõlkija. Peeteli töö tõi meile palju rõõmu, kuid tegevus koguduses kahekordistas seda. Mäletan, kuidas sõitsime koos Danièlega ühel hilisõhtul Pariisis metrooga kodu poole. Olime väsinud, kuid õnnelikud, et olime juhatanud edenevaid piibliuurimisi. Kahjuks halvenes Danièle tervis järsult ja see ei lasknud tal enam teha teenistuses nii palju, kui ta oleks tahtnud.

Aastal 1993 diagnoositi Danièlel rinnavähk. Ravi osutus väga vaevarikkaks. See hõlmas operatsiooni ja kemoteraapiat. Viisteist aastat hiljem tekkis vähk uuesti, olles veelgi agressiivsem. Ent Danièle pidas oma ülesannet tõlkijana nii tähtsaks, et naasis alati tööle, kui ta seisund veidigi paranes.

Kuigi Danièle haigus oli väga raske, ei mõelnud me kordagi Peetelist lahkumise peale. Peetelis haigena teenimisel on omad väljakutsed, eriti kui teised ei tea, milline täpselt sinu seisund on. (Õpet. 14:13.) Isegi kui Danièle oli peaaegu 80-aastane, ei reetnud ta armas nägu ja väärikas hoiak seda, milline on tema füüsiline olukord. Ta ei haletsenud ennast, vaid keskendus teiste aitamisele. Ta teadis, et raskustes olijaile on suureks abiks juba see, kui neid kuulata. (Õpet. 17:17.) Danièle ei pidanud end kunagi nõustajaks, kuid ta kasutas oma kogemust paljude õdede aitamiseks, et nad ei tunneks vähi ees hirmu.

Uueks katsumuseks oli ka see, et Danièle ei saanud enam töötada täie jõuga. Siiski võttis ta eesmärgiks minu eest veelgi enam hoolitseda.  Ta tegi palju, et mu elu lihtsamaks muuta, ja see aitas mul teenida harubüroo komitee koordineerijana kokku 37 aastat. Näiteks oli tal kombeks valmistada ette kõik selleks, et saaksime oma toas lõunasööki süüa ja iga päev koos pisut puhata. (Õpet. 18:22.)

Danièle oli alati väga optimistliku ellusuhtumisega. Kui tal aga arenes vähk kolmandat korda, tundsime end jõuetuna. Kemoteraapia ja kiiritusravi võtsid oma lõivu ning aeg-ajalt ei saanud Danièle isegi hästi kõndida. Eriliselt kurb oli näha, kuidas mu kallis abikaasa, kes oli oskuslik tõlkija, pidi enda väljendamiseks sõnu otsima.

Kuigi tundsime end võimetuna, palvetasime pidevalt ja olime veendunud, et Jehoova ei lase meile kunagi osaks saada suuremaid katsumusi, kui me suudame kanda. (1. Kor. 10:13.) Püüdsime alati olla tänulikud kogu selle abi eest, mida Jehoova pakkus oma sõna, Peeteli meditsiinitöötajate ja vendade-õdede kaudu.

Palusime Jehoovalt tihti juhatust selle kohta, millist ravi valida. Ühel eluperioodil oli Danièle täitsa ilma ravita. Doktor, kes oli tegelenud temaga 23 aastat, ei teadnud, miks ta pärast igat kemoteraapia seanssi teadvuse kaotab. Ta ei osanud välja pakkuda mingit muud ravi. Tundsime, et oleme omapäi, ega teadnud, mis saab edasi. Siis aga nõustus üks teine onkoloog Danièle enda hoole alla võtma. Jehoova valmistas meile väljapääsu, et suudaksime vastu pidada.

Õppisime mitte nii palju muretsema, elades päev korraga. Jeesus ütles: „Igale päevale piisab omast vaevast.” (Matt. 6:34.) Palju aitas ka positiivne hoiak ja huumorimeel. Näiteks kui Danièle oli kaks kuud ilma kemoteraapiata, ütles ta mulle lõbusalt naeratades: „Tead, ma ei ole end kunagi paremini tundnud!” (Õpet. 17:22.) Hoolimata kannatustest meeldis talle harjutada uusi kuningriigilaule kõva ja kindla häälega.

Danièle rõõmsameelsus aitas ka mul oma raskustega toime tulla. Kogu meie 57 abieluaasta jooksul kandis ta minu vajaduste eest hoolt. Ta ei tahtnud mulle isegi õpetada, kuidas muna praadida. Seega, kui ta ei saanud enam nii palju teha, pidin õppima, kuidas pesta nõusid ja riideid ning kuidas valmistada lihtsaid eineid. Lõhkusin küll mõned klaasid, kuid Danièle eest hoolitsemine tõi mulle palju rõõmu. *

Tagasi vaadates võin öelda, et olen õppinud palju sellest, mida on toonud kaasa terviseprobleemid ja vanadus. Esiteks ei tohiks meil olla kunagi nii kiire, et meil pole aega oma kalli kaasa jaoks. Meil tuleb kasutada hästi neid aastaid, mil meil on veel hea tervis, suhelda omavahel ja hoida lähedust. (Kog. 9:9.) Teiseks ei tohiks me muretseda liigselt pisiasjade pärast, sest muidu ei märka me õnnistusi, mida iga päev kogeme. (Õpet. 15:15.)

Kui mõtlen meie elule täisajalises teenistuses, näen, et Jehoova on õnnistanud meid rohkem, kui oleksime osanud loota. Tunnen sama, mida laulukirjutaja, kes ütles: „Jehoova on teinud mulle head.” (Laul 116:7.)