Milline on sünagoogi algupära?

„SÜNAGOOG” tuleneb kreeka sõnast, mis tähendab kokkutulekut või kogunemist. Sünagoogid olid juba ammusel ajal juudi kogukondade kogunemiskohad, kus saadi õpetust ja kummardati Jumalat. Piibli heebrea osas sünagoogi otseselt ei mainita. Küll aga ilmneb kreeka osast, et esimesel sajandil olid sünagoogid juba olemas.

Enamik õpetlasi arvab, et sünagoogid said alguse siis, kui juudid olid Babüloonias pagenduses. Entsüklopeedia „Judaica” ütleb: „Pagendatud, kel polnud sel võõral maal templit, tundsid vajadust lohutuse järele. Aeg-ajalt, ilmselt hingamispäevadel, said nad kokku ja lugesid pühakirja.” Kui juudid Babülooniast vabanesid, said nad arvatavasti ka edaspidi kokku, et koos palvetada ja pühakirja lugeda. Nad rajasid sünagooge kõikjale, kuhu nad elama asusid.

Esimeseks sajandiks olid sünagoogidest saanud juudi kogukondade usu- ja seltsielu keskused. Neid oli igal pool Vahemere ümber, kõikjal Lähis-Idas, kaasa arvatud Iisraelis. Jeruusalemma juudi ülikooli professor Lee Levine märgib: „Need olid kohad, kus anti õpetust, peeti pühi söömaaegu, viidi läbi kohtuistungeid, hoiti kogukonna ühist raha ning korraldati poliitilisi ja muid kogunemisi.” Ta lisab: „Peamine eesmärk oli muidugi jumalateenistuste pidamine.” Seega pole üllatav, et Jeesus käis tihti sünagoogis. (Mark. 1:21; 6:2; Luuka 4:16.) Seal ta õpetas ja julgustas inimesi. Pärast kristliku koguduse rajamist kuulutas ka Paulus sageli sünagoogis. Need, kes tundsid vajadust vaimse juhatuse järele, tulid just sinna kokku. Seepärast läks Paulus kuhugi linna minnes esmalt sünagoogi ja kuulutas seal. (Ap. t. 17:1, 2; 18:4.)