PAULUSE päevil polnud üldiselt olemas reisilaevu. Meritsi reisida soovija pidi ise uurima, kas keegi teab mõnd kaubalaeva, mis läheb selles suunas, kuhu tal on vaja minna. Samuti oli tal vaja teha kindlaks, kas laev võtab peale ka reisijaid. (Ap. t. 21:2, 3.) Isegi kui laev ei läinud täpselt soovitud sihtkohta, oli sellega ehk võimalik sõita mõnda vahesadamasse ja sealt edasi mõne teise laevaga oma sihtkohale lähemale. (Ap. t. 27:1–6.)

Laevaga reisimine toimus üldiselt vaid sobival aastaajal ja laevadel polnud ranget sõidugraafikut. Lisaks halbadele ilmaoludele võis reis viibida ka meremeeste ebausklikkuse tõttu. Nad lükkasid reisi edasi mingi halva ende pärast, näiteks kui ronk laeva mastil kraaksus või kui nad nägid mõne põhjaläinud laeva riismeid rannavetes ulpimas. Samuti oli vaja jälgida tuult. Kui see oli soodne, tuli kohe teele asuda. Leidnud sobiva laeva, tuli reisijal jääda oma pagasiga sadama lähedale ja oodata teadaannet, et laev hakkab väljuma.

Ajaloolane Lionel Casson on märkinud: „Rooma linn pakkus inimestele mugavat teenust, mis säästis neid sadamas ringi trampimisest. Linna sadam paiknes Tiberi jõe suudmes. Selle lähedal Ostia linnakeses asus suur väljak, mis oli ääristatud kontoritega. Paljud neist kuulusid eri sadamate kaubasaatjatele. Sellised sadamad olid näiteks Narbonne [praeguse Prantsusmaa territooriumil], Kartaago [praeguse Tuneesia territooriumil], ... jne. Kui keegi soovis laevaga kuhugi sõita, tuli tal vaid minna vastavasse kontorisse, kust ta võis saada infot oma sihtpunkti minevate laevade kohta.”

Merereisid säästsid palju aega, kuid nendega kaasnesid omad riskid. Näiteks Paulus elas oma misjonireisidel mitmel korral üle laevahuku. (2. Kor. 11:25.)