Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

ELULUGU

„Siin me oleme, läkitage meid!”

„Siin me oleme, läkitage meid!”

KAS sa oled mõelnud kolida kuhugi, kus vajatakse rohkem kuulutajaid, võib-olla isegi välismaale? Kui nii, siis võid leida nii mõndagi kasulikku intervjuust vend ja õde Bergame’iga.

Jack ja Marie-Line on olnud koos täisajalises teenistuses alates aastast 1988. Nad on tuntud oma kohanemisvõime poolest ja täitnud paljusid ülesandeid Guadeloupe’is ja Prantsuse Guajaanas. Mõlemal maal hoolitseb praegu meie töö eest Prantsusmaa harubüroo. Küsisime neilt mõned küsimused.

Mis ajendas teid alustama täisajalist teenistust?

Marie-Line: Kasvasin üles Guadeloupe’is ja olin tihti koos emaga kogu päeva kuulutustööl. Ta oli agar kuulutaja. Kuna ma armastan inimesi, hakkasin aastal 1985 kohe pärast kooli lõpetamist pioneeriks.

Jack: Noorena olin tihti koos täisajaliste teenijatega, kellele meeldis kuulutustöö väga. Koolivaheaegadel olin abipioneer. Nädalalõppudel sõitsime mõnikord bussiga kaugemale, et koos pioneeridega kuulutada. Olime kogu päeva kuulutamas ja õhtul läksime randa. Need olid väga mõnusad päevad.

Peagi pärast Marie-Line’iga abiellumist aastal 1988 mõtlesin, et kuna meil pole kohustusi, siis miks mitte teha rohkem ära Jehoova töös. Niisiis sai ka minust pioneer. Aasta pärast, kui olime käinud pioneeride koolis, määrati meid eripioneerideks. Meil oli mitmeid toredaid ülesandeid Guadeloupe’is. Hiljem paluti meil kolida Prantsuse Guajaanasse.

Olete saanud aastate jooksul erisuguseid ülesandeid. Mis on aidanud teil uute oludega kohaneda?

Marie-Line: Prantsuse Guajaana Peeteli vennad teadsid, et meie lemmikkirjakoht on Jesaja 6:8. Seepärast alustasid nad tihti telefonivestlust lõbusalt küsides: „Kas te mäletate oma lemmikkirjakohta?” Siis teadsime kohe, et saame uue ülesande. Vastasime alati: „Siin me oleme, läkitage meid!”

Oleme hoidunud võrdlemast uut ülesannet eelmistega, sest see kahandaks meie rõõmu. Samuti oleme alati olnud innukad vendi ja õdesid tundma õppima.

Jack: Varemalt laitsid mõned heasoovlikud sõbrad meie ärakolimise maha, sest nad tahtsid, et jääksime nende juurde. Ent kui lahkusime Guadeloupe’ist, tuletas üks vend meile meelde Jeesuse sõnu „põld on maailm”. (Matt. 13:38.) Niisiis, kui saame uue ülesande, hoiame meeles, et teenime ikka samal põllul, ükskõik kus me parasjagu asume. Kõige tähtsamad on ju inimesed.

Kui oleme saabunud uude elukohta, siis oleme näinud, et inimesed on üsna õnnelikud. Seepärast oleme püüdnud elada samamoodi nagu kohalikud. Toit võib olla meile küll võõras, kuid me sööme ja joome seda, mida kohalikudki. Muidugi pöörame tähelepanu hügieenile. Ja me püüame alati rääkida oma ülesandest positiivselt.

Marie-Line: Me õpime palju kohalikelt õdedelt-vendadelt. Mul on meeles, kuidas me saabusime esimest korda Prantsuse Guajaanasse. Kuna sadas kõvasti vihma, mõtlesime, et ootame, kuni sadu on üle, ja siis läheme kuulutama. Üks õde aga küsis minult: „Noh, kas lähme?” Vastasin üllatunult: „Aga kuidas?” Ta sõnas: „Võta oma vihmavari ja lähme jalgratastega.” Nii ma siis õppisin, kuidas sõita jalgrattaga ja hoida samal ajal käes vihmavarju. Kui ma poleks seda õppinud, poleks ma kunagi vihmaperioodi ajal kuulutama läinud.

Te olete kolinud umbes 15 korda. Kas teil on anda kolimise kohta nippe?

Marie-Line: Kolimine võib üsna keeruline olla. Samas on tähtis leida elupaik, kus sa tunned end kuulutustöölt tulles koduselt.

Jack: Värvin tavaliselt meie uue kodu seinad üle. Harubüroo vennad teavad, et me ei pruugi ühte kohta kauaks jääda, ja on mõnikord öelnud: „Jack, äkki sa seekord ei hakka seinu värvima.”

Marie-Line on pakkimises tõeline proff. Ta paneb kõik asjad kastidesse ja kirjutab neile peale „vannituba”, „magamistuba”, „köök” jne. Kui jõuame uude kohta, on meil palju kergem iga kast õigesse ruumi viia. Samuti teeb ta iga kasti sisu kohta nimekirja. Nii leiame kiiresti üles, mida parasjagu vajame.

Marie-Line: Me oleme õppinud asju hästi organiseerima ja seepärast saame kohe pärast kolimist teenistust jätkata.

Kuidas te planeerite oma aega, et anda teenistuses endast parim? (2. Tim. 4:5.)

Marie-Line: Esmaspäeviti me puhkame ja valmistame ette koosolekuteks. Ülejäänud päevadel teeme kuulutustööd.

Jack: Kuigi meile on ette antud, kui palju me peaksime tegema kuulutustööd, ei aja me taga tunde. Meile on kõige tähtsam see töö ise. Alates kodust väljumisest kuni sinna naasmiseni püüame rääkida kõigiga, keda kohtame.

Marie-Line: Kui läheme näiteks piknikule, võtan alati voldikud kaasa. Mõned inimesed tulevad meie käest väljaandeid küsima, isegi kui me pole neile öelnud, et oleme Jehoova tunnistajad. Seepärast püüame alati viisakalt riietuda ja käituda. Inimesed panevad seda tähele.

Jack: Püüame olla head naabrid, et äratada huvi hea sõnumi vastu. Korjan trepikoja põrandalt prahti üles ja riisun maja ümbert lehti. Naabrid märkavad seda ja küsivad mõnikord: „Ega sul ei juhtu minu jaoks ühte piiblit olema?”

Te olete tihti kuulutanud raskesti ligipääsetavates kohtades. Kas teil on mõni kuulutustööreis eriliselt meeles?

Jack: Prantsuse Guajaanas on päris raske mõnele territooriumile jõuda. Tihti oleme pidanud sõitma nädalas 600 km mööda halbu teid. Väga meeldejääv oli üks käik Amazonase vihmametsas asuvasse Saint-Élie külasse. Pidime sõitma maasturi ja paadiga mitu tundi. Enamik inimesi seal olid kullaotsijad. Oma tänu väljendamiseks meie väljaannete eest andis mõni neist meile väikse tüki kulda. Õhtul näitasime üht meie organisatsiooni videot. Kohale tuli palju inimesi.

Marie-Line: Hiljuti paluti Jackil pidada mälestusõhtukõne Camopi külas. Sinna jõudmiseks pidime sõitma paadiga mööda Oyapocki jõge neli tundi. See oli nii põnev.

Jack: Seal, kus veetase on madal, on kärestikud üsna ohtlikud. On muljet avaldav vaatepilt, kui mõni kärestik silmapiirile ilmub. Paadimees peab hästi teadma, mida ta teeb. Ent see oli ikkagi tore reis. Kuigi mälestusõhtul oli vaid 6 Jehoova tunnistajat, oli kokku kohal umbes 50 inimest, sealhulgas mõned indiaanlased.

Marie-Line: Niisugused kogemused ootavad ees noori, kes on valmis Jehoova teenistuses rohkem tegema. Kuna sellistes olukordades on vaja usaldust Jehoova vastu, saab usk tugevamaks. Oleme tihti näinud, kuidas Jehoova oma vägeva käega meid toetab.

Te olete õppinud ära mitu keelt. Kas teil on selle peale andi?

Jack: Üldsegi mitte. Olen keeli õppinud selle pärast, et neid on lihtsalt vaja olnud. Mul tuli juhatada Vahitorni-uurimist sranani keeles *, kuigi ma polnud koosolekul selles keeles isegi piibliosa veel lugenud. Küsisin ühelt vennalt, kuidas mul läks. Ta vastas: „Mõnest sõnast ei saanud me aru, aga muidu läks väga hästi.” Suureks abiks olid lapsed. Kui ma tegin mõne vea, siis nemad ütlesid seda, kuid täiskasvanud mitte. Õppisin lastelt palju.

Marie-Line: Ühel territooriumil oli mul piibliuurimisi nii prantsuse, portugali kui ka sranani keeles. Üks õde soovitas seada uurimised sellisesse järjekorda, et mulle kõige raskem ehk portugali keel oleks esimene. Mõistsin peagi, kui tark nõuanne see on.

Ühel päeval oli mul uurimine kõigepealt sranani keeles ja siis portugali keeles. Kui teist uurimist alustasin, ütles minuga kaasas olnud õde mulle: „Marie-Line, mulle tundub, et meil on väike probleem.” Sain aru, et olin rääkinud portugali keelt kõneleva naisega sranani keeles.

Vennad-õed, kellega te olete koos teeninud, armastavad teid väga. Kuidas te olete nendega nii lähedaseks saanud?

Jack: Õpetussõnad 11:25 ütleb, et „heldekäeline õitseb”. Me anname teiste heaks meeleldi oma aega ja jõudu. Kui on olnud tarvis saalis mingit tööd teha, on mõned vennad mulle öelnud: „Las kuulutajad teevad seda.” Olen seepeale vastanud: „Mina olen ka kuulutaja. Nii et kui on midagi teha, siis tahan olla kohal.” Kuigi kõik vajavad vahel aega iseenda jaoks, hoiame meeles, et selle pärast ei peaks tegemata jääma heateod teistele.

Marie-Line: Me püüame alati vendade ja õdede vastu huvi üles näidata. Nii saame teada, kui kellelgi on vaja abi, et lapsi hoida või neid koolist koju tuua. Selleks, et neid aidata, püüame oma plaanid ümber teha. Teisi aidates saame nendega lähedasemaks.

Milliseid õnnistusi olete saanud, kui olete teeninud seal, kus on vaja abi?

Jack: Täisajaline teenistus on meie elu rikastanud. Oleme tihti looduses ja saame Jehoova mitmekülgsest loomistööst rõõmu tunda. Kuigi on olnud ka raskusi, on meil meelerahu, sest me teame, et kus me ka poleks, on meie ümber toetavad vennad-õed.

Kui ma olin noor mees, pandi mind Prantsuse Guajaanas sõjaväest keeldumise tõttu vangi. Ma ei osanud ette kujutadagi, et lähen ühel päeval sinna tagasi misjonärina ja saan sealsetes vanglates teha kuulutustööd. Jehoova on tõesti helde!

Marie-Line: Mulle toob suurimat rõõmu see, et saan midagi teha teiste heaks. Me oleme Jehoova teenistuses õnnelikud. See on meid ka teineteisega lähendanud. Vahel küsib Jack minult, kas võiksime kutsuda enda juurde sööma abielupaari, kes vajab julgustust. Vastan tihti, et mõtlesin just sedasama. Meil on sageli samad mõtted.

Jack: Hiljuti diagnoositi mul eesnäärmevähk. Kuigi Marie-Line’ile ei meeldi seda kuulda, olen talle öelnud: „Kallis, kui ma peaksin homme surema, ei sureks ma „heas vanuses”. Aga ma oleksin rahul, sest ma tean, et olen kasutanud oma elu millekski tõeliselt väärtuslikuks, Jehoova teenimiseks.” (1. Moos. 25:8.)

Marie-Line: Jehoova on andnud meile ülesandeid, mida me pole osanud oodatagi. Meie elu on olnud täis õnnistusi. Me usaldame Jehoovat täielikult ja läheme, kuhu tahes tema organisatsioon meid saadab.

^ lõik 32 Sranani keel on segu inglise, hollandi, portugali ja Aafrika keeltest. Algselt kõnelesid seda orjad.