1. Kuidas Jehoova oma teenijatesse suhtub?

JEHOOVALE on iga tema teenija oluline. Kuigi meil kõigil on koguduses erisugused rollid, oleme me kõik väärtuslikud ja vajame üksteist. Vaatame, mida me võime selle kohta õppida Pauluse sõnadest.

2. Miks meil on vaja üksteisest lugu pidada ja omavahel koostööd teha? (Vt Efesl. 4:16.)

² Nagu on kirjas selle artikli juhttekstis, ei tohiks keegi meist oma usukaaslasele öelda: „Mul pole sind vaja.” (1. Kor. 12:21.) Et koguduses valitseks rahu, tuleks meil üksteisest lugu pidada ja omavahel koostööd teha. (Loe Efeslastele 4:16.) Kui me seda teeme, siis kogudus õitseb.

3. Mida me selles artiklis arutame?

³ Kuidas koguduses üksteisest lugu pidada? Kõigepealt vaatame, kuidas saavad kogudusevanemad üksteise vastu lugupidamist ilmutada. Seejärel arutame, kuidas me saame näidata, et peame kalliks vallalisi usukaaslasi. Samuti vaatame, kuidas suhtuda lugupidavalt neisse, kes ei räägi ladusalt meie keelt.

4. Millist Pauluse nõuannet peaksid kogudusevanemad järgima? (Vt Rooml. 12:10.)

⁴ Kõik kogudusevanemad on määratud ametisse  püha vaimu kaudu. Ent nende võimed on erinevad. (1. Kor. 12:17, 18.) Mõni on võib-olla üsna hiljuti ametisse asunud ja tal on vähe kogemusi. Teistele seab piiranguid kõrge iga või tervis. Ent keegi neist ei saa ühelegi oma kaasvanemale öelda: „Mul pole sind vaja.” Nad kõik peaksid järgima Pauluse nõuannet, mis on kirjas tekstis Roomlastele 12:10 (loe).

5. Kuidas võivad kogudusevanemad üksteise vastu lugupidamist ilmutada ja miks on tähtis seda teha?

⁵ Kogudusevanematel tuleks üksteist hoolega kuulata. Eriti tähtis on see vanematekogu koosolekul, kui arutatakse tõsiseid küsimusi. Ühes vanemas Vahitornis on öeldud: „Kogudusevanemad mõistavad, et Kristus võib püha vaimu kaudu ükskõik kellele vanematekogus tuletada meelde Piibli põhimõtte, mis aitab lahendada mõnd probleemi või langetada tähtsat otsust. (Ap. t. 15:6–15.) Püha vaim juhib kõiki kogudusevanemaid, mitte ainult mõnda neist.” (Vahitorn, 1. oktoober 1988, inglise keeles.)

6. Mis aitab kogudusevanematel teha head koostööd ja kuidas see kogudusele kasuks tuleb?

⁶ Kogudusevanem, kes peab teistest lugu, ei püüa vanemate koosolekul iga kord esimesena sõna võtta. Ta ei domineeri aruteludes ega arva, et temal on alati õigus. Ta väljendab oma seisukohti alandlikult ning kuulab tähelepanelikult teiste mõtteid. Ja mis kõige tähtsam, ta toetub Piibli põhimõtetele ning „ustava ja aruka orja” juhenditele. (Matt. 24:45–47.) Kui kogudusevanemate koosolekul valitseb armastav ja lugupidav õhkkond, on seal ka püha vaim. See aitab neil langetada otsuseid, mis tugevdavad kogudust. (Jaak. 3:17, 18.)

7. Kuidas suhtus Jeesus vallalisusse?

⁷ Meie kogudustes on abielupaare ja lastega perekondi ning ka palju vallalisi. Kuidas me peaksime suhtuma neisse, kes pole abielus? Mõelgem Jeesuse eeskujule. Ta jäi maise teenistuse ajal vallaliseks ja keskendus oma ülesandele. Jeesus ei öelnud midagi selle kohta, kas kristlane peaks abielluma või jääma vallaliseks. Aga ta ütles, et mõned kristlased otsustavad mitte abielluda. (Matt. 19:11, 12; vt õppepiibli selgitust 12. salmi juures.) Jeesus pidas vallalistest lugu ega arvanud, et nad on teistest kuidagi kehvemas seisus.

8. Mida soovitas Paulus kristlastel kaaluda? (Vt 1. Kor. 7:7–9.)

⁸ Ka apostel Paulus oli oma kristliku teenistuse ajal vallaline. Ent ta ei öelnud kunagi, et kristlasel oleks vale abielluda. Ta andis mõista, et see on igaühe isiklik asi. Siiski julgustas Paulus kristlasi kaaluma, kas nad saaksid teenida Jehoovat vallalisena. (Loe 1. Korintlastele 7:7–9.) Kindlasti ei vaadanud Paulus vallalistele ülalt alla. Näiteks valis ta noore vallalise venna Timoteose täitma kaalukaid ülesandeid. * (Filipl. 2:19–22.) Ilmselgelt oleks vale arvata, et venna pädevus sõltub sellest, kas ta on abielus või vallaline. (1. Kor. 7:32–35, 38.)

9. Mida võib öelda nii abielu kui ka vallalisuse kohta?

⁹ Jeesus ja Paulus kumbki ei öelnud, kas kristlased peaksid abielluma või jääma vallaliseks. 2012. aasta 1. oktoobri Vahitorn ütles kenasti: „Tegelikult võib nii abielu kui ka vallalisust pidada Jumala kingituseks. ... Jehoova ei pea seda [vallalisust] sugugi häbiks ja õnnetuseks.” Seega tuleks meil vallalistest usukaaslastest lugu pidada.

10. Kuidas me saame näidata, et arvestame vallaliste vendade ja õdede tunnetega?

¹⁰ Kuidas me saame näidata, et arvestame vallaliste vendade ja õdede tunnete ning olukorraga? Tasub meeles  pidada, et mõned kristlased on teinud otsuse jääda vallaliseks. Teised küll sooviksid abielluda, kuid nad pole leidnud õiget inimest. On ka neid, kelle abikaasa on surnud. Mis see põhjus ka poleks, ei peaks vallalistelt küsima, miks nad pole abiellunud, või pakkuma neile oma abi sobiva kaasa leidmisel. Muidugi võivad mõned vallalised kristlased ise sellist abi paluda. Kui nad seda aga pole teinud, siis mõtle, mida nad võiksid tunda, kui keegi läheb omal algatusel neile abi pakkuma. (1. Tess. 4:11; 1. Tim. 5:13.) Vaatame, mida on mõned vallalised öelnud.

11., 12. Kuidas võib juhtuda, et me paneme vallalised piinlikku olukorda?

¹¹ Üks tubli vallaline ringkonnaülevaataja leiab, et vallalisusel on palju eeliseid. Aga ta märgib, et tunneb end üsna ebamugavalt, kui heasoovlikud usukaaslased küsivad temalt, miks ta veel abielus pole. Vallaline vend, kes teenib Peetelis, ütleb: „Mõned vennad ja õed arvavad, et vallalisi tuleks haletseda. Nii võib tekkida tunne, et vallalisus on probleem, mitte and.”

¹² Peetelis teeniv vallaline õde ütleb: „Mõned koguduses arvavad, et kõik vallalised otsivad endale abikaasat või peavad igat seltskondlikku koosviibimist võimaluseks leida endale tulevane. Kord sõitsin seoses Peeteli tööga teise linna ja jõudsin sinna koosolekuõhtul. Õde, kes mulle öömaja pakkus, ütles, et nende koguduses on kaks minuealist venda. Ta kinnitas mulle, et ei ürita mind mehele panna. Ent kohe, kui astusime kuningriigisaali, tiris ta mind nende vendade juurde. On ütlematagi selge, kui ebamugav olukord see meile kolmele oli.”

13. Millised eeskujud on ühel vallalisel õel?

¹³ Üks teine vallaline Peeteli õde ütleb: „Ma tean pikaajalisi vallalisi pioneere, kes on ennastohverdavad, tunnevad teenistusest rõõmu ja on kogudusele suureks toeks. Nad suhtuvad oma vallalisusesse tasakaalukalt. Nad ei arva, et on selle tõttu teistest paremad või hoopis millestki ilma jäänud.” Nii meeldiv on olla koguduses, kus kõik üksteisest lugu peavad. Sind ei haletseta ega kadestata, ei väldita ega ülistata. Sa lihtsalt tead, et sind armastatakse ja vajatakse.

14. Kuidas me saame näidata, et peame vallalistest lugu?

¹⁴ Meie vallalised vennad ja õed on tänulikud, et hindame neid nende heade omaduste pärast. Me ei haletse neid, vaid peame kalliks nende ustavust Jehoovale. Nii ei tunne nad end ülearusena. (1. Kor. 12:21.) Nad teavad, et me peame neist lugu ja oleme nende üle rõõmsad.

15. Milliseid muudatusi on mõned Jehoova teenimise nimel teinud?

¹⁵ Viimastel aastatel on paljud kuulutajad otsustanud õppida mõnd teist keelt, et olla abiks võõrkeelsel territooriumil. Selleks tuleb neil teha oma elus mõningaid muudatusi. Nad lahkuvad oma emakeelsest kogudusest,  et teenida seal, kus on suurem vajadus kuulutajate järele. (Ap. t. 16:9.) See on nende isiklik otsus. Kuigi neil võib minna aastaid, enne kui nad hakkavad uut keelt ladusalt rääkima, on nad kogudusele ikka suureks abiks. Nende head omadused ja kogemustepagas tugevdavad ja rikastavad kogudust. Me peame selliseid ennastohverdavaid vendi-õdesid väga kalliks.

16. Mille alusel soovitab vanematekogu vendi ametisse?

¹⁶ Kui vanematekogu kaalub, kas soovitada mõnda venda koguduseabiliseks või -vanemaks, ei peaks selle venna kehv keeleoskus olema takistuseks. Vanemad võtavad aluseks pühakirjanõuded, mitte selle, kui hästi vend koguduse põhikeelt oskab. (1. Tim. 3:1–10, 12, 13; Tiit. 1:5–9.)

17. Mida tuleb kaaluda peredel, kes on kolinud teise riiki?

¹⁷ Mõni pere on kolinud teise riiki, et paluda seal varjupaika või otsida tööd. Ilmselt tuleb nende lastel õppida koolis uues keeles. Ka vanematel tuleb tihtipeale keelt õppida, et tööd leida. Ent millisesse kogudusse nad peaksid minema? Võib-olla on seal kogudus või grupp, kus räägitakse nende emakeelt. Kas nad peaksid valima emakeelse koguduse või sellise, kus räägitakse kohalikku keelt?

18. Miks tuleks teistel perepea otsusest lugu pidada? (Vt Gal. 6:5.)

¹⁸ Perepeal tuleb otsustada, millises koguduses tema pere käima hakkab. See on isiklik otsus, mille langetamisel peab ta arvestama sellega, mis on perele parim. (Loe Galaatlastele 6:5.) Teistel koguduses tuleb selle perepea otsusest lugu pidada ja see pere rõõmuga vastu võtta. (Rooml. 15:7.)

19. Mida tuleks perepeadel hoolega kaaluda?

¹⁹ Mõni pere on võib-olla koguduses, kus räägitakse keelt, mis on selle pere vanemate emakeel. Kui aga nende lapsed käivad koolis, kus räägitakse kohalikku keelt, oskavad lapsed ehk seda keelt juba paremini kui oma vanemate emakeelt. Sel juhul võib lastel olla koosolekutel räägitavast raske aru saada ja nad ei edene vaimselt. Perekonnapead peaksid sellises olukorras paluma Jehoovalt juhatust. Seejärel tuleb neil otsustada, mida teha, et nende lapsed saaksid Jehoovaga lähedasemaks ja leiaksid sõpru tema rahva hulgast. Üks võimalus oleks lapsi õpetada, et nad saaksid paremini aru oma vanemate emakeelest. Teine võimalus  on hakata käima koguduses, kus räägitakse kohalikku keelt, mida lapsed hästi oskavad. Ükskõik millise otsuse perepea teeb, tuleb kogudusel selle pere liikmeid toetada, et nad tunneksid end väärtusliku ja vajalikuna.

20. Mis aitab meil olla lugupidavad vendade-õdede vastu, kes õpivad uut keelt?

²⁰ Eri põhjustel näevad paljud vennad ja õed kõvasti vaeva, et õppida uut keelt. Neil on võib-olla raske oma mõtteid väljendada. Ent kui me ei keskendu nende keeleoskusele, siis võime näha nende armastust Jehoova vastu ja soovi teda teenida. Kui paneme tähele selliste vendade-õdede häid omadusi, siis kasvab meie lugupidamine nende vastu ja me peame neid kalliks. Me ei arva, et meil pole neid vaja, kuna nad ei räägi meie keelt ladusalt.

21., 22. Mille eest me oleme Jehoovale tänulikud?

²¹ Me oleme Jehoovale tänulikud, et igaühel meist on auväärne koht tema organisatsioonis. Kas oleme siis mehed või naised, vallalised või abielus, noored või vanad, kas räägime mingit keelt ladusalt või vaevaliselt – me kõik oleme Jehoovale ja üksteisele kallid. (Rooml. 12:4, 5; Kol. 3:10, 11.)

²² Pauluse näide inimkehast on tõesti väga sisukas. Kui hoiame selle õpetlikku iva meeles, siis väärtustame nii enda kui ka teiste kohta Jehoova organisatsioonis.