PALJUD vennad ja õed, kes kunagi emigreerusid arengumaadest lääneriikidesse, on nüüd tagasi pöördunud oma kodumaale. Armastus Jehoova ja ligimeste vastu ajendas neid kolima sinna, kus on suurem vajadus kuulutajate järele. (Matt. 22:37–39.) Milliseid ohvreid neil tuli tuua ja kuidas Jehoova on neid õnnistanud? Vaatame, kuidas on läinud sellistel naasnutel Kamerunis, mis asub Lääne-Aafrikas.

Aastal 1998 emigreerus vend Onésime oma kodumaalt Kamerunist. Ta elas välismaal 14 aastat. Kord ühel koguduse koosolekul kuulis ta üht näidet kuulutustöö kohta. Kõnepidaja lausus: „Kaks sõpra olid erinevates kohtades kalu püüdmas. Ühe saak oli suurem kui teisel. Eks ole loogiline, et see, kelle kalasaak oli väiksem, tahab minna sinna, kus on rohkem kalu?”

See näide pani Onésime’i mõtlema tagasipöördumisele Kameruni, et aidata seal kohalikke kuulutajaid. Ent tal oli ka kõhklusi. Ta mõtles, et kas ta suudab sealse eluga kohaneda? Oli ta ju aastaid elanud välismaal. Kõigepealt otsustas Onésime minna Kameruni kuueks kuuks. Aastal 2012 kolis ta sinna alaliselt elama.

Onésime räägib: „Pidin kohanema kuuma ilma ja siinsete elamistingimustega. Kuningriigisaalis pidin taas harjuma istuma kõval pingil.” Ent ta lisab naeratades: „Mida rohkem ma programmile keskendusin, seda hägusemaks muutusid mälestused pehmetest toolidest.”

Aastal 2013 abiellus Onésime Géraldine’iga. See õde oli tulnud tagasi Kameruni Prantsusmaalt, kus ta oli elanud üheksa aastat. Millised õnnistused neile osaks said? Onésime ütleb: „Me saime käia kuningriigi kuulutajate koolis ja teenime praegu Peetelis. Viimase aasta jooksul on meie koguduses läinud ristimisele 20 piibliõpilast. Tunnen, et olen praegu tõesti õiges kalapüügipaigas.” (Mark. 1:17, 18.) Géraldine lisab: „Selliseid õnnistusi poleks ma osanud kujutledagi.”

Judith oli kolinud USA-sse, kuid tema südames oli soov oma teenistust laiendada. Ta ütleb: „Kui käisin Kamerunis oma pereliikmeid külastamas, siis lahkudes nutsin alati, et pidin maha jätma need, kellega olin alustanud piibliuurimist.”  Siiski Judith kahtles, kas on ikka mõistlik Kameruni tagasi kolida. Ta sai head palka, mis võimaldas tal tasuda Kamerunis elava isa ravi eest. Ent ta usaldas Jehoovat ja kolis tagasi kodumaale. Judith tunnistab, et tundis esialgu puudust mugavustest, mis tal välismaal olid. Ta palus, et Jehoova aitaks tal kohaneda. Samuti sai ta julgustust ringkonnaülevaatajalt ja tema abikaasalt.

Tagasi vaadates sõnab Judith: „Esimese kolme aasta jooksul läks neli minu piibliõpilast ristimisele.” Judith määrati teenima eripioneerina. Praegu teevad nad koos abikaasa Sam-Casteliga ringkonnatööd. Kuidas läheb aga Judithi isal? Judithil ja tema perel õnnestus leida välismaal haigla, kus isale tehti tasuta edukas operatsioon.

Vend Victor oli kolinud Kanadasse. Kui ta oli lugenud Vahitornist ühte artiklit kõrghariduse kohta, hakkas ta mõtlema enda õpingutele. Ta jättis ülikooli pooleli ja astus ametikooli, kus õpiaeg oli märksa lühem. „See võimaldas mul kiiremini tööle minna ja alustada pioneerteenistust, mida olin juba kaua igatsenud,” ütleb Victor. Hiljem abiellus ta Caroline’iga. Kord kui nad läksid Kameruni harubüroosse, paluti neil kaaluda võimalust kolida Kameruni teenima. Victor sõnab: „Meil polnud mingit põhjust keelduda. Ja kuna me olime hoidnud oma elu lihtsa, saime selle kutse vastu võtta.” Kuigi Caroline’il oli mõningaid terviseprobleeme, otsustasid nad ikkagi kolida.

Victor ja Caroline tegid pioneeritööd ja leidsid palju huvilisi. Esialgu elasid nad oma säästudest. Hiljem töötasid nad mõned kuud Kanadas ja said tänu sellele Kamerunis pioneeridena edasi teenida. Milliseid õnnistusi nad on kogenud? Nad said käia kuningriigi kuulutajate koolis, teenisid mõnda aega eripioneeridena ja on nüüd täisajalised ehitajad. „Tänu oma mugavustsoonist väljatulekule saime tunda Jehoova toetust,” sõnab Victor.

Aastal 2002 luges Saksamaal ülikoolis õppiv Alain voldikut „Noored, millised on teie tulevikuplaanid?”. See ajendas teda endale uusi eesmärke seadma. Aastal 2006 käis ta teenistusväljaõppe koolis, misjärel ta määrati teenima oma sünnimaale Kameruni.

Alain leidis endale Kamerunis osaajatöö. Hiljem sai ta tasuvama töö, kuid siis ta hakkas muretsema, et seetõttu jääb tal vähem aega kuulutamiseks. Kui talle pakuti teenimist eripioneerina, oli ta sellega kohemaid nõus. Alain’ tööandja lubas tema palka suurendada, kuid Alain jäi endale kindlaks. Mõne aja pärast abiellus Alain Stéphaniega, kes oli elanud aastaid Prantsusmaal. Milliseid raskusi oli temal pärast Kameruni kolimist?

Stéphanie ütleb: „Mul tekkis väheke tervisemuresid ja allergiaid. Ent ma sain ravi, mis tõi mulle kergendust.” Jehoova tasus neile nende püsivuse eest. Alain jutustab: „Kord läksime kuulutama ühte kaugesse külla, mille nimi on Katé. Sealt  leidsime päris mitu inimest, kes soovisid Piiblit uurida. Hiljem saime neid uurimisi telefoni teel jätkata. Kaks nendest piibliõpilastest on nüüd ristitud ja seal külas moodustati grupp.” Stéphanie lisab: „Pole suuremat rõõmu kui see, et saad aidata kellelgi jõuda ristimiseni. Siin teenides oleme seda rõõmu tundnud palju kordi.” Praegu on Alain ja Stephanie ringkonnatööl.

Gisèle ristiti sel ajal, kui ta käis Itaalias meditsiinikoolis. Talle avaldas muljet, kui lihtsat elu elas pioneeridest abielupaar, kes talle Piiblit õpetas. Ka temas süttis soov teha Jehoova teenistuses rohkem. Kooli lõpu poole hakkas Gisèle pioneeriks.

Gisèle soovis naasta Kameruni, et seal kuulutustöös abiks olla. Ent tal oli ka mõningaid muresid. Ta ütleb: „Minu elamisluba Itaalias oleks lõpetatud ja ma oleksin pidanud olema eemal oma sõpradest ja perest, kes elavad Itaalias.” Kõigest hoolimata kolis Gisèle 2016. aasta mais Kameruni. Mõne aja pärast abiellus ta Léonce’iga. Harubüroo soovitas neil kolida Ayose linna, kus oli vaja rohkem kuulutajaid.

Milline nende elu Ayoses oli? Gisèle meenutab: „Meil ei olnud tihti nädalate kaupa elektrit ja me ei saanud oma mobiiltelefone laadida, nii et suurema osa ajast ei saanud me neid kasutada. Õppisin tule peal süüa tegema. Vett pidime tooma allikalt käruga ja me tegime seda öösel taskulambi valgel, kui seal oli vähem inimesi.” Kuidas nad hakkama said? „Meil aitasid toime tulla Jehoova vaim, teineteise toetus ning perelt ja sõpradelt tulev julgustus ja rahaline abi,” ütleb Gisèle.

Kas Gisèle on rõõmus, et ta naasis oma kodumaale? „Olen küll! Selles pole mingit kahtlust,” kinnitab ta. „Algul oli küll mõningaid raskusi ja tumedaid mõtteid. Ent kui me neist üle saime, tundsime, et teeme just seda, mida me peame tegema. Me usaldame Jehoovat ja oleme saanud temaga lähedasemaks.” Léonce ja Gisèle käisid kuningriigi kuulutajate koolis ja teenivad nüüd ajutiste eripioneeridena.

Kalamehed trotsivad hea saagi nimel erisuguseid raskusi. Ka need, kes pöörduvad tagasi oma kodumaale, on valmis kuulutustöö nimel tooma erisuguseid ohvreid. Jehoova kindlasti peab meeles nende innukate kuulutajate tööd ning armastust, mida nad on osutanud tema nime vastu. (Neh. 5:19; Heebr. 6:10.) Kui sina elad välismaal ja sinu kodumaal on vajadus kuulutajate järele, siis kas võiksid kaaluda tagasipöördumist? Võid olla kindel, et sind ootavad rikkalikud õnnistused. (Õpet. 10:22.)