1., 2. Kuidas me saame järgida nõuannet tekstis Õpetussõnad 4:25? Too näide.

KUJUTA ette järgmisi olukordi. Eakas õde meenutab vanu häid aegu. Ehkki tema elu on praegu palju raskem, teeb ta Jehoova teenistuses ustavalt, mida suudab. (1. Kor. 15:58.) Iga päev mõtleb ta sellele, kuidas ta elab koos oma lähedastega uues maailmas. Ühele teisele õele on kunagi usukaaslane haiget teinud, kuid ta on jätnud selle selja taha ega kanna vimma. (Kol. 3:13.) Ühel vennal on küll selgelt meeles oma minevikueksimused, kuid nüüd keskendub ta sellele, et ustavalt Jehoovat teenida. (Laul 51:10.)

² Mis on neil kolmel kristlasel ühist? Nad kõik mäletavad minevikku, kuid nad ei ela minevikus *. Nende pilk on suunatud tulevikku. (Loe Õpetussõnad 4:25.)

3. Miks on meil vaja hoida oma pilk tulevikul?

³ Miks on tähtis suunata oma pilk tulevikku? Pole võimalik käia otse mööda sirget joont, kui vaadata samal ajal kogu aeg selja taha. Nii ei saa me ka Jehoova teenistuses edasi liikuda, kui vaatame pidevalt tagasi oma minevikule. (Luuka 9:62.)

4. Mida me selles artiklis arutame?

⁴ Selles artiklis vaatame kolme lõksu, mis võivad panna meid elama minevikus. Nendeks on nostalgia, vimmapidamine ja liigne süütunne. Arutame, kuidas Piibli  põhimõtted aitavad meil keskenduda mitte sellele, mis on taga, vaid sellele, mis on ees. (Filipl. 3:13.)

5. Millise lõksu eest hoiatab piiblitekst Koguja 7:10?

⁵ Loe Koguja 7:10. Pane tähele, et see salm ei ütle, et oleks vale küsida, miks olid endised päevad head. Head mälestused on kingitus Jehoovalt. See salm ütleb hoopis: „Ära ütle: „Miks olid endised päevad paremad kui praegused?”” Lõksuks võib saada see, kui võrdleme varasemaid olukordi praegustega ja järeldame, et praegu on kõik halvasti.

6. Miks pole tark mõelda, et minevikus oli elu palju parem? Too näide.

⁶ Miks pole tark mõelda, et meie elu oli varem palju parem? Sellise nostalgitsemisega võime möödunud aegu idealiseerida ning näha neis ainult head ja mitte midagi halba. Mõelgem näiteks iisraellastele. Pärast Egiptusest lahkumist unustasid nad kiiresti, kui raske elu neil seal oli olnud. Neil oli meeles vaid see hea toit, mida nad sõid. Nad ütlesid: „Meil on hästi meeles kala, mida me Egiptuses saime täiesti muidu, samuti kurgid, arbuusid, porrulaugud, sibulad ja küüslaugud.” (4. Moos. 11:5.) Ent kas kogu see toit oli neile tõesti täiesti muidu? Ei, nad pidid maksma selle eest ränka hinda. Nad olid ju Egiptuses orjad, keda julmalt rõhuti. (2. Moos. 1:13, 14; 3:6–9.) Siiski unustasid nad hiljem kõik need raskused ja igatsesid seda aega taga. Nad mõtlesid neile kui vanadele headele aegadele ega näinud seda head, mida Jehoova nende heaks teeb. Jehoovale ei meeldinud nende hoiak. (4. Moos. 11:10.)

7. Mis aitas ühel õel minevikku õigesti suhtuda?

⁷ Mida teha, et nostalgiast ei saaks meile lõks? Mõtleme ühele õele, kes  hakkas Brooklyni Peetelis teenima aastal 1945. Mõni aasta hiljem abiellus ta Peeteli vennaga ja nad teenisid seal koos palju aastaid. Ent 70-ndatel jäi tema abikaasa haigeks. Kui see vend mõistis, et on suremas, andis ta oma naisele head nõu, et aidata tal lesepõlvega toime tulla. Mees ütles: „Meil on olnud õnnelik abielu. Paljud ei koge seda kunagi.” Ta lisas: „Kuigi mälestused ei kao kuhugi, ära ela minevikus. Aeg parandab su haavad. Ära muutu kibestunuks ega hakka ennast haletsema. Tunne rõõmu neist õnnistustest ja ilusatest hetkedest, mis sul on olnud. ... Mälestused on Jumala kingitus meile.” Kas pole hea nõuanne!

8. Millest ilmneb, et see õde ei elanud minevikus?

⁸ Õde jättis need sõnad meelde ja teenis Jehoovat ustavalt, kuni ta 92 aasta vanuselt suri. Mõni aasta enne oma surma ütles ta: „Vaadates tagasi oma 63 aasta pikkusele täisajalisele teenistusele Jehoova heaks, võin tõesti öelda, et mu elu on olnud igati rahuldustpakkuv.” Ta selgitas: „Elu muudab tõeliselt rahuldustpakkuvaks meie imeline vennaskond ning lootus elada koos vendade-õdedega igavesti paradiisliku maa peal ja teenida üheskoos suurt Loojat, ainust tõelist Jumalat Jehoovat kogu igaviku vältel.” * See õde hoidis tõesti oma pilgu tulevikul.

9. Millal võib olla eriti raske vimmapidamisest hoiduda? (Vt 3. Moos. 19:18.)

⁹ Loe 3. Moosese 19:18. Kui meie usukaaslane, lähedane sõber või sugulane on meid halvasti kohelnud, ei pruugi olla kerge talle andestada. Näiteks  süüdistas üks õde teist ekslikult selles, et see on temalt raha varastanud. Hiljem ta küll vabandas, kuid õde, keda ta oli süüdistanud, oli väga ärritunud ega suutnud seda unustada. Kas sina oled kunagi midagi sellist tundnud? Isegi kui me pole olnud samasuguses olukorras, on enamik meist ilmselt kellegi peale vimma kandnud ja mõelnud, et ei suuda tehtut kunagi unustada.

10. Mis võib meil aidata pahameelest võitu saada?

¹⁰ Mis võib meid aidata, kui oleme kellegi peale pahased? Meil tasub meeles pidada, et Jehoova näeb kõike. Ta teab, mida me läbi elame ja millist ülekohut me kogeme. (Heebr. 4:13.) Ta tunneb meile kaasa, kui me kannatame. (Jes. 63:9.) Ja ta on lubanud, et ta heastab lõpuks kogu kahju, mis meile on osaks saanud. (Ilm. 21:3, 4.)

11. Miks on hea vimmast lahti lasta?

¹¹ Hea on ka meeles hoida, et vimmast üle saamine on kasulik meile endile. Seda mõistis see õde, keda oli süüdistatud varguses. Ajapikku suutis ta vimmast lahti lasta. Ta mõistis, et kui ta andestab teistele, siis andestab Jehoova ka talle. (Matt. 6:14.) Ta teadis, et teise õe tegu oli vale, kuid ta ei lasknud sel enam enda meelerahu häirida. Tänu sellele sai ta Jehoova teenimist rõõmuga jätkata.

12. Mida me õpime kirjakohast 1. Johannese 3:19, 20?

¹² Loe 1. Johannese 3:19, 20. Süütundes pole midagi ebaharilikku. Näiteks mõnda võib painata süütunne tegude tõttu, mida ta tegi enne piiblitõdede tundmaõppimist. Teised võivad kannatada süütegude tõttu, mida nad on teinud pärast ristimist. Selliseid tundeid on paljudel. (Rooml. 3:23.) Muidugi me tahame teha seda, mis on õige. Samas „me kõik ju eksime tihti”. (Jaak. 3:2; Rooml. 7:21–23.) Kuigi süütunne ei tee meile rõõmu, on sellest ka kasu. Miks võib nii öelda? See võib ajendada meid end parandama ja oma vigu mitte kordama. (Heebr. 12:12, 13.)

13. Miks me peaksime liigse süütunde vastu võitlema?

¹³ Hoopis teine lugu on aga liigse süütundega. See tähendab, et inimene tunneb ennast süüdi veel ka siis, kui ta on kahetsenud ja Jehoova on talle andestanud. Selline süütunne võib olla ohtlik. (Laul 31:10; 38:3, 4.) Mõelgem ühele õele, keda rõhusid tema minevikueksimused. Ta ütles: „Tundsin, et mul pole mõtetki Jehoova teenistuses pingutada, kuna minu jaoks on kõik nagunii juba läbi.” Paljud meist võivad tunda samamoodi. On äärmiselt oluline, et me süütunde alla ei mattuks. Mõtle, millist rõõmu see valmistaks Saatanale, kui me alla annaksime, samas kui Jehoova pole meie suhtes alla andnud. (Vrd 2. Kor. 2:5–7, 11.)

14. Miks me võime olla kindlad, et Jehoova andestab meile?

¹⁴ Siiski sa võid mõelda, kas Jehoova ikka andestab sulle. Ent selle peale mõtlemisega sa teatud mõttes juba vastad sellele küsimusele. Aastaid tagasi öeldi Vahitornis: „[Võib-olla] me komistame ja kukume palju kordi ühe ja sama halva harjumuse pärast, mis  on meie endisesse eluviisi sügavamalt juurdunud, kui me aimatagi olime osanud. ... Ära heida meelt. Ära järelda sellest, et oled sooritanud andestamatu patu. Just selline mõtteviis Saatanale meeldikski. Tõsiasi, et tunned kurvastust ja oled enda peale pahane, on juba iseenesest tõend, et sa pole läinud liiga kaugele. Ära kunagi väsi alandlikult ja siiralt Jumala poole pöördumast, otsimaks temalt andestust ning puhastust ja abi. Ükskõik kui palju sa ka peaksid ühe ja sama nõrkuse pärast tema ette minema, tee seda nagu laps, kes läheb mures oma isa juurde, ning Jehoova annab sulle armulikult oma ärateenimata headusest abi.” *

15., 16. Mida on mõned tundnud, kui nad on mõistnud, et Jehoova pole nende suhtes alla andnud?

¹⁵ Paljud Jehoova teenijad on tundnud suurt kergendust, kui nad on mõistnud, et Jehoova pole nende suhtes alla andnud. Näiteks mõni aasta tagasi liigutas üht venda lugu, mis ilmus rubriigis „Piibel muudab inimeste elu”. Selles artiklis tunnistas üks õde, et oma minevikueksimuste tõttu on tal raske uskuda, et Jehoova võiks teda armastada. Ta maadles nende tunnetega isegi veel aastaid pärast ristimist. Kuid lunastusohvri üle mõtiskledes hakkas ta nägema asju teistmoodi. *

¹⁶ Kuidas selle õe lugu seda venda aitas? Ta kirjutas: „Noorena pidasin võitlust pornosõltuvusega. Hiljaaegu oli mul tagasilangus. Otsisin kogudusevanematelt abi ja olen nüüdseks selles võitluses üsna edukas olnud. Kogudusevanemad on kinnitanud mulle, et Jumal on väga armastav ja halastav. Sellegipoolest valdab mind mõnikord väärtusetuse tunne. Mul on nii raske uskuda, et Jehoova võiks mind armastada. ... [selle õe] kogemus on mind palju aidanud. Nüüd mõistan, et kui ma  mõtlen, et mulle ei saa Jumal küll andestada, väidan ma sisuliselt seda, et tema poja ohver pole küllalt väärtuslik, et minu patud kinni katta. Lõikasin selle artikli välja, et saaksin seda lugeda kohe, kui väärtusetuse tunne minus pead tõstab.”

17. Mis aitas Paulusel mitte mattuda liigse süütunde alla?

¹⁷ Sellised lood võivad meile meelde tuletada, mida tundis apostel Paulus. Enne kristlaseks saamist oli ta teinud väga halbu tegusid. Tal olid need meeles, kuid ta ei mõelnud neile pidevalt. (1. Tim. 1:12–15.) Ta suhtus lunastusohvrisse kui isiklikku kingitusse Jumalalt. (Gal. 2:20.) Nii ei mattunud ta liigse süütunde alla ja sai keskenduda Jehoova teenimisele.

18. Mida me oleme sellest artiklist õppinud?

¹⁸ Mida me oleme sellest artiklist õppinud? 1) Head mälestused on kingitus Jehoovalt. Ent ükskõik, kui hea meie elu varem on olnud, on see uues maailmas võrreldamatult parem. 2) Teised võivad meile haiget teha, aga kui me neile andestame, siis saame oma eluga edasi minna. 3) Liigne süütunne võib takistada meil rõõmuga Jehoovat teenida. Seepärast on meil tarvis Pauluse kombel uskuda, et Jehoova on meile andestanud.

19. Kust me teame, et uues maailmas ei tunne me süüd minevikueksimuste pärast?

¹⁹ Meil on lootus elada igavesti. Jumala uues maailmas ei paina meid süü minevikueksimuste pärast. Selle aja kohta ütleb Piibel: „Endisi asju ei tuletata enam meelde.” (Jes. 65:17.) Paljud on Jehoovat teenides vanaks jäänud, kuid uues maailmas saavad nad taas nooreks. (Iiob 33:25.) Seega, ärgem elagem minevikus, vaid suunakem pilk tulevikku!