Olen sündinud aastal 1983. Ma olin täitsa terve laps, kuid 10-aastasena hakkasin kogu kehas valusid tundma. Umbes kaks aastat hiljem ei saanud ma ühel hommikul enam liikuda. Ükskõik kui kõvasti ma ka ei püüdnud, minu jalgades lihtsalt polnud jõudu. Sellest päevast alates pole ma saanud kõndida. See haigus pani ka mu kasvu kinni. Praegu olen ma ikka veel väikese lapse mõõtu.

Olin olnud mitu kuud oma koduseinte vahel vangis, kui kaks Jehoova tunnistajat mind külastasid. Tavaliselt püüdsin külaliste eest peitu pugeda, kuid sel päeval kuulasin neid naisi. Kui nad rääkisid paradiisist, tuli mulle meelde see, mida olin umbes viieaastasena kuulnud. Sel ajal käis misjonär Jethro Surinamest kord kuus meie külas ja uuris minu isaga Piiblit. Ta meeldis mulle, sest oli minu vastu väga lahke. Samuti võtsid mu vanavanemad mind vahel kaasa Jehoova tunnistajate koosolekutele, mis meie külas toimusid. Seega kui Florence, üks nendest kahest naisest, minult küsis, kas ma tahaksin Piiblist rohkem teada saada, olin ma nõus.

Florence ja tema abikaasa Justus hakkasid minuga Piiblit uurima. Kui nad said aru, et ma ei oska lugeda, aitasid nad mul lugema õppida. Varsti läks see mul juba päris ladusalt. Ühel päeval ütlesid Justus ja Florence mulle, et nad on määratud teenima Surinamesse. Kahjuks polnud meie külas kedagi teist, kes oleks saanud minuga uurimist jätkata. Kuid Jehoova ei unustanud mind.

Peagi saabus meie külla pioneer nimega Floyd. Kui ta meie hurtsikutes kuulutustööd tegi, sattus ta ka minu juurde. Ta pakkus mulle piibliuurimist, mille peale ma naeratasin. Ta küsis, et miks ma naeratan. Rääkisin talle, et olen juba uurinud läbi brošüüri „Mida Jumal meilt nõuab?” ja alustanud raamatuga „Tundmine, mis viib igavesse ellu” *. Selgitasin ka seda, miks see uurimine katki jäi. Floyd uuris minuga „Tundmise” raamatu lõpuni, kuid siis määrati ka tema mujale. Olin taas ilma piibliõpetajata.

 Ent aastal 2004 määrati Oreallasse kaks eripioneeri, Granville ja Joshua. Hütist hütti kuulutades jõudsid nad peagi minu juurde. Kui nad küsisid, kas ma tahan Piiblit uurida, siis ma naeratasin. Palusin neil hakata minuga uurima „Tundmise” raamatut. Tahtsin näha, kas nad õpetavad samu asju nagu mu endised õpetajad. Granville ütles mulle, et meie külas toimuvad ka koosolekud. Kuigi ma polnud ligi kümme aastat oma kodust väljas käinud, tahtsin nüüd koosolekule minna. Granville tõstis mu ratastooli ja lükkas kuningriigisaali juurde.

Varsti ergutas Granville mind teokraatlikku teenistuskooli astuma. Ta ütles mulle: „Sa ei saa küll liikuda, aga rääkida sa ju saad. Ma olen kindel, et ühel heal päeval pead sa avaliku kõne.” Tema sõnad andsid mulle julgust.

Hakkasin koos Granville’iga kuulutustööd tegema. Ent külateedel polnud ratastooliga lihtne liikuda. Seepärast palusin Granville’i, et ta sõidutaks mind ringi käsikäruga. See toimis väga hästi. 2005. aasta aprillis mind ristiti. Peagi õpetasid vennad mulle, kuidas hoolitseda kuningriigisaalis kirjanduse ja helisüsteemi eest.

2007. aastal sai mu isa paadiõnnetuses surma. Meie pere oli suures leinas. Granville palvetas koos meiega ja luges meile lohutavaid piiblisalme. Ent kaks aastat hiljem tabas meid uus tragöödia. Granville uppus!

Meie väikeses koguduses polnud nüüd enam ühtki kogudusevanemat, oli vaid üks koguduseabiline. Granville’i surm mõjus mulle väga rängalt. Ta oli mu parim sõber. Ta aitas mul Jehoovaga lähedaseks saada ja hoolitses minu eest ka muul moel. Esimesel koosolekul pärast tema surma pidin lugema Vahitorni-uurimisel lõike. Suutsin lugeda vaid kaks lõiku, kui hakkasin nutma ja pisarad muudkui voolasid. Pidin lavalt ära tulema.

Asi läks veidi paremaks, kui teise koguduse vennad tulid meile Oreallasse appi. Samuti saatis harubüroo meie külla eripioneerist venna nimega Kojo. Minu rõõmuks hakkasid mu ema ja noorem vend Piiblit uurima ja käisid ristimisel. 2015. aasta märtsis määrati mind koguduseabiliseks. Mõne aja pärast esitasin oma esimese avaliku kõne. Sel päeval meenutasin tänupisarad silmis, kuidas Granville oli mulle aastaid tagasi öelnud: „Ma olen kindel, et ühel heal päeval pead sa avaliku kõne.”

Meie veebitelevisiooni kaudu olen saanud tuttavaks usukaaslastega, kes on minuga sarnases olukorras. Ent oma puuetest hoolimata on nad tegusad ja rõõmsad. Minagi suudan üht-teist teha. Kuna ma soovin kasutada kogu oma jõudu Jehoova teenimiseks, hakkasin ma pioneeriks. Septembris 2019 tabas mind ootamatu üllatus. Sain teada, et mind on määratud kogudusevanemaks meie kogudusse, kus on umbes 40 kuulutajat.

Ma olen väga tänulik neile kallitele vendadele-õdedele, kes on minuga Piiblit uurinud ja mind Jehoova teenistuses aidanud. Eelkõige aga olen tänulik selle eest, et Jehoova pole mind unustanud.