Ei, selle kohta pole tõendeid ei Piiblis ega ajaloos.

Ent selle teksti sõnastus paljudes Piiblites on pannud mõned arvama, et Pauluse päevil ristiti kristlasi surnute eest. Näiteks eestikeelse Piibli 1997. aasta tõlkes kõlab selle salmi lõpuosa, nii: „Kui surnuid üldse üles ei ärata, milleks nad lasevad end ristida surnute eest?”

Pane tähele kahe piibliõpetlase kommentaare. Gregory Lockwood on öelnud, et ideel kellegi ristimisest surnud inimese eest „puudub igasugune ajalooline ja piibliline alus”. Gordon Fee kirjutas: „Sellise ristimise kohta pole mingit ajaloolist ega piiblilist pretsedenti. Uus testament vaikib selles osas täielikult.” Ta lisas, et pole mingit tõendit, et algkristlased või pärast apostlite surma kujunenud kirikud oleksid seda teinud.

Piiblis öeldakse Jeesuse järelkäijatele: „Seepärast minge ja õpetage inimesi kõigi rahvaste hulgast, et nad saaksid mu jüngriteks. Ristige neid ... ning õpetage neid pidama kõike, mida mina teid olen käskinud.” (Matt. 28:19, 20.) Enne, kui inimesest saab ristitud jünger, peab ta õppima tundma Jehoovat ja tema poega, hakkama neisse uskuma ja neile kuuletuma. Neil, kes on surnud, pole võimalik seda teha. Samuti ei saa ükski elusolev kristlane seda teha nende eest. (Kog. 9:5, 10; Joh. 4:1; 1. Kor. 1:14–16.)

Mida siis Paulus tahtis öelda?

Mõned korintlased ütlesid, et surnuid ei äratata üles. (1. Kor. 15:12.) Paulus aga oli teisel seisukohal. Ta ütles, et seisab iga päev surmaga silmitsi. Ohtudest hoolimata oli ta kindel, et pärast surma äratatakse ta üles vägeva vaimolendina nii nagu Jeesus. (1. Kor. 15:30–32, 42–44.)

Korintlased pidid mõistma, et võitud kristlastena tuleb neil iga päev katsumusi kogeda ja et neil tuleb enne surra, kui nad üles äratatakse. Tekstis Roomlastele 6:3 on öeldud: „Kas te ei tea, et me kõik, kes oleme ristitud, et kuuluda ühte Kristus Jeesusega, oleme ka ristitud, et saada samasuguse surma osaliseks nagu tema?” Siin mainitud sümboolne ristimine viitab sellele, et võitud kristlased pidid kogema samasuguseid raskusi nagu Jeesus ja surema.

Rohkem kui kaks aastat pärast veeristimist ütles Jeesus oma kahele apostlile: „Teid ristitakse selle ristimisega, millega mind ristitakse.” (Mark. 10:38, 39.) Jeesus ei mõelnud siin veega ristimist, vaid seda, et tema laitmatu elu lõppeb surmaga. Paulus kirjutas, et võitud kristlased peavad kannatama koos Kristusega, et neid saaks ka austada koos temaga. (Rooml. 8:16, 17; 2. Kor. 4:17.) Seepärast pidid ka nemad surema, et neid saaks üles äratada taevasse.

Seega on kohane Pauluse sõnu tõlkida järgmiselt: „Kui surnuid üles ei äratata, siis mis saab neist, keda ristitakse selleks, et nad sureksid? Miks neid siis ristitakse selleks, et nad sureksid?”